Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 8

Elide Lochani hingeõhk kõrvetas kõri iga ahhetava hingetõmbega, kui ta järsust metsasest künkast üles lonkas.

Lahtised hallid kivid Tammelaane maad katvate niiskete lehtede all muutsid nõlva reetlikuks. Kõrguvad tammed sirutusid liiga kaugele üles, et tüdruk oleks saanud kukkumise korral mingistki oksast haarata. Trotsides kiiruse nimel võimalikku kukkumist, koperdas Elide üle kaljuse tipu ääre. Jalg plõnksatas valust, kui tüdruk põlvili vajus.

Metsased künkad rullusid igas suunas laiali, puud näisid kui lõputu puuri varbad.

Nädalaid. Nädalaid oli möödunud hetkest, kui Manon Mustnokk ja Kolmteist ta siia metsa jätsid ning tiivajuht andis käsu põhja suunduda. Et leida kadunud kuninganna, kes oli nüüd suureks kasvanud ja vägev. Leida üles Celaena Sardothien, et Elide saaks tagasi maksta Kaltain Rompierile kuulunud eluvõla.

Isegi nädalaid hiljem vaevasid tüdruku unenägusid viimased hetked Morathis. Valvurid, kes üritasid teda minema lohistada soovist paigutada temasse valgide järeltulijat. Valvurite täielik massimõrv tiivajuhi eestvõtmisel. Kaltain Rompieri viimane tegu, kui ta imeliku ja tumeda kivi naha alt välja lõikas ning andis Elidele käsu see Celaena Sardothienile viia.

Napilt enne, kui Kaltain Morathi hõõguvateks varemeteks muutis.

Elide pani räpase ja peaaegu väriseva käe kõva mügara juurde. See asus ikka veel nahast lennukostüümi rinnataskus. Elide võis vanduda, et nahale kajas nõrka tuksumist – justkui vasturütm tema kihutavale südamele.

Elide judises rohelise võrastiku vahelt nirisevas vesises päikesevalguses. Suvi laotus raskelt üle maailma. Piisavalt rõhuv kuumus muutis vee nüüd tema kõige kallimaks varaks.

See oli algusest peale nii olnud, kuid nüüd keerles kogu tema päev ja elu selle ümber.

Õnneks vulises Tammelaanes külluslikult ojasid pärast seda, kui viimane sulalumi mäetippudelt alla siugles. Kahjuks oli aga Elide saanud juba karmi õppetunni selle kohta, millist vett juua.

Ta oksendas kolm päeva ja vaevles surma piiril pärast seda, kui ahmis suhu liisunud tiigivett. Kolm päeva lõdises ta nii hullusti, et arvas luid lahti murduvat. Kolm päeva vaikset nuttu haledas meeleheites selle üle, et ta üksi seal lõputus metsas sureb ja keegi ei saaks iialgi teada.

Ja kogu selle aja sumises ning tuikas kivi tema rinnataskus. Ta võis pea anda, et see sosistas talle palavikulistes unenägudes, laulis hällilaule keeltes, mida tema arust ükski inimkeel lausuda ei suudaks.

Ta polnud seda sellest ajast peale kuulnud, kuid mõtiskles ikkagi selle üle. Mõtiskles selle üle, kas enamik inimesi hukkus.

Mõtiskles selle üle, kas ta kandis endaga kaasas hinnalist kinki või needust. Kas see Celaena Sardothien ikka teab, mida sellega peale hakata?

Ütle talle, et sa võid avada iga ukse, kui sul on võti. Nii Kaltain just ütles. Elide uuris sageli seda küütlevat musta kivi, kui ta peatuseks pausi võttis. See kahtlemata ei meenutanud võtit: rohmakalt tahutud, justkui oleks raiutud suuremast kivitükist. Võib-olla oli Kaltaini mõistukõne mõeldud vaid õigele adressaadile.

Elide heitis liigagi kerge seljakoti õlalt ja sikutas riideklapi eest. Nädala eest lõppenud toitu asendasid nüüd võõrapärased marjad. Ent amm Finnulaga veedetud aastatest jäänud mälusosin hoiatas tüdrukut, et ta neid esmalt randmele hõõruks. Siis on paremini näha, kas need tekitavad mingit reaktsiooni.

Enamiku ajast, liiga suure osa ajast tekitasidki.

Aga vahetevahel komistas Elide mõne põõsa otsa, mis oli lookas õigetest marjadest. Siis sõi ta nõrkemiseni ja täitis hiljem ka seljakoti. Roosa- ja siniseplekilisest riidest sisemuses õngitsedes kaevas Elide nüüd välja viimase peotäie. See oli mässitud varusärki ja valget kangast määrisid nüüd punased ning lillad laigud.

Üks peotäis – see pidi kestma seni, kuni ta järgmise eine leiab.

Nälg näris, kuid Elide sõi ainult pool. Võib-olla õnnestub tal enne ööbimiskohta veel midagi põske pista.

Ta ei osanud küttida. Puhas mõte teise elusolendi kinni püüdmisest, kaela pooleks kaksamisest või kiviga kolba lömastamisest... Nii suur meeleheide teda ka veel ei varjutanud.

Vahest see asjaolu tõestaski, et ta polnud ikkagi Mustnokk, ehkki tema ema kandis varjatud vereliini.

Elide limpsis räpased sõrmed marjamahlast puhtaks. Kangetele ja valusatele jalgadele tõusmine pani ta sisistama. Tüdruk teadis, et ei pea toiduta kaua vastu. Samas ei tohtinud ta riskida sellega, et Manoni antud rahaga külla või aeg-ajalt kohatud küttide lõkke juurde läheb.

Ei – ta oli näinud piisavalt meeste lahkust ja halastust. Ta ei unusta iialgi, kuidas valvurid jõllitasid tema alasti keha või miks lihane onu ta hertsog Perringtonile müüs.

Elide heitis võpatades koti üle õlgade ja hakkas ettevaatlikult künka teiselt nõlvalt alla minema, valides rada kivide ning juurte vahel.

Võib-olla pööras ta valele poole. Pealegi, kust pidi tema teadma, et oli ületanud Terraseni piiri?

Ja kuidas ta pidi üldse leidma üles oma kuninganna ja tema õukonna?

Elide tõukas mõtted kõrvale, hoidus sumedatesse varjudesse ja vältis päikesevalguse laike. Need oleks ta vaid janusemaks ja higisemaks muutnud.

Veeallika leidmine enne ööpimedat võis olla isegi tähtsam kui marjade leidmine.

Tüdruk jõudis künkajalamile ja surus puid ning kivilabürinti nähes oige alla.

Tundus, et nüüd seisis ta küngaste vahel käänlevas kuivanud jõesängis. See kaardus ees järsult põhja poole. Elidest ragises välja ohe. Tänu Anneithile. Vähemalt ei jätnud Tarkade Asjade Emand veel teda maha.

Ta saab minna jõesängi mööda nii kaua kui võimalik, püsida põhjasuunal ja siis…

Elide ei teadnud, mis meel täpsemalt selle üles korjas. See polnud lõhn, vaatepilt ega heli, sest miski mulla kõdulõhnast, päikesevalgusest, kividest või kõrgel ülal sosistavatest lehtedest polnud tavapärasest erinev.

Aga – seal. Justkui oleks mingi lõim suures seinavaibas kinni jäänud, tõmbus tüdruku keha krampi.

Metsa ümin ja kahin jäi silmapilgu pärast vait.

Elide uuris künkaid, jõesängi. Lähima künka tipul kasvava tamme juured turritasid nõlva rohusest küljest välja ja pakkusid surnud jõe kohal puidust ning samblast katust. Täiuslik.

Ta lonkas selle poole, rikutud jalg käratses, kivid klõbisesid ja väänlesid pahkluudel. Elide peaaegu et suutis puudutada juureotsi, kui kostis esimene õõnes kõmm.

Mitte äike. Seda konkreetset heli ei suutnud ta iial unustada, sest see kummitas nii unes kui ka ilmsi.

Võimsate nahkjate tiibade pekslemine. Lohemaod.

Ja vahest veelgi surmavamad: Raudhammaste nõiad, kes nendel sõitsid ning kelle meeled olid sama teravad ja paika timmitud kui nende ratsudel.

Elide viskus paksu varikatuse poole, tiivalöögid aga lähenesid. Mets oli haudvaikne nagu surnuaed. Kivid ja oksad rebisid paljaid käsi, põlved põrutasid kaljusele mullale, kui Elide end künkanõlva vastu surus ning juurte võrestikust üles puuvõrade poole piilus.

Üks löök – siis teine. Isegi mitte silmapilgu pärast. Sel moel ühtlustatud, et igaüks metsas võis seda vaid kajaks pidada, kuid Elide teadis: kaks nõida.

Morathis veedetud ajal suutis ta piisavalt õppida, kuidas Raudhammaste nõidadel oli käsk leegioni arvukust varjata. Nad tavatsesid lennata täiuslikus ja peegeldatud asetuses nii, et pealt kuulavad kõrvad võisid teatada ainult ühest lohemaost.

Aga need kaks käitusid lohakalt. Või siis nii lohakalt, kui surematud surmavad nõiad üldse olla said. Võib-olla madala taseme nõiaseltsi liikmed. Saabusid ala üle vaatama.

Või kedagi jahtima, sosistas väike ja hirmust tardunud hääl tema peas.

Elide surus end kõvemini mulla vastu, juured tungisid võrastikku jälgides valusalt selga.

Ja seal. Kohe võrastiku kohal liugles ähmaselt mööda kiirelt liikuv ja massiivne kogu nii, et sahistas lehti. Päikesevalguses välgatas nahkjas läbipaistev tiib. Selle tipus oli kõver, mürgist lige küünis.

Nad näitasid end valgel ajal üliharva. Mida iganes nad nüüd jahtisid – see pidi olema tähtis.

Elide ei söandanud senimaani valjusti hingata, kuniks need tiivalöögid hääbuvad ja põhja poole seilavad.

Feriani kuru suunas. Manon mainis, et seal peatus laagris väe teine pool.

Elide läks liikvele alles siis, kui metsa sumin ja sidin jätkus. Pikka aega liikumatuna püsimine põhjustas lihasekrampe. Piiga oigas, sirutas jalgu, käsi ja tegi seejärel õlaringe.

Lõputu – see reis tundus lõputu. Ta oleks andnud mida iganes ohutu katuse eest pea kohal. Ja kuuma eine eest. Võib-olla tasus see riski need üles otsida, kas või üheks ööks.

Luukuival jõesängil õiget rada valides jõudis Elide vaevalt kaks sammu teha, kui taas plõnksatas see meel-mis-polnud-meel. Justkui oleks soe naisekäsi õlga pigistanud, et ta peatuks.

Läbipõimunud mets mõmises elust. Aga Elide tundis, et miski on seal.

Mitte nõiad või lohemaod või elajad. Aga keegi vaatas teda.

Keegi jälitas teda.

Elide tõmbas justkui muuseas võitlusnoa tupest välja. Manoni viimase kingituse, kui nõiaklanni pärija sellest viletsast metsast jalga lasi.

Tüdruk soovis, et nõid oleks teda õpetanud ka tapma.

Lorcan Salvaterre lidus jumalatest neetud elajate eest juba kaks päeva.

Ta ei süüdistanud neid. Nõiad olid maruvihased, kui ta keset ööd nende metsalaagrisse hiilis ja mõrvas kolm vahti nii, et keegi seda ei märganud. Neljanda vahi lohistas ta küsitlemiseks puude vahele.

Tal kulus kaks tundi Kollakoibade nõia vastupanu murdmiseks. Nad peitusid nii sügaval koopakurgus, et isegi nõia karjed püsisid kindlalt sees. Kaks tundi ja siis laulis nõid talle.

Nõidade kaksikarmeed olid nüüd valmis mandrit üle võtma: üks asus Morathis, teine Feriani kurus. Kollakoib ei teadnud midagi sellest, mis väge valdas hertsog Perrington. Samas ei teadnud ta midagi ka sellest, mida Lorcan jahtis: kahest ülejäänud Wyrdi võtmest, sugulastest sellele, mida ta pika keti otsas kaela ümber kandis. Rüvedast Wyrdi väravast raiutud kolm kivikildu, iga võti võimeline meeletuks ja hirmsaks väeks. Ja kui kõik kolm Wyrdi võtit on kokku viidud... suudavad need avada selle värava maailmade vahel. Hävitada siinsed ilmad või kutsuda kohale nende armeesid. Või veel midagi palju-palju hullemat.

Lorcan kinkis nõiale kiire surma.

Tolle õed jahtisid teda sellest ajast peale.

Järsu nõlva küljel põõsapuhmas kükitav Lorcan vaatas plikat juurte alt välja nihkumas. Ta oli esmalt seal ise peitunud ja kuulanud tüdruku kohmaka lähenemise müra. Siis vaatas plikat koperdamas ja edasi lonkamas, kui too viimaks kuulis nende poole tuhisevat heli.

Tüdruk oli hapra kehaehitusega ja piisavalt väike. Sestap arvas Lorcan, et too polnud kuigi palju vanem oma esimesest veritsusest. Ent täidlased rinnad liibuva nahkkostüümi all rääkisid muud.

Need riided köitsid kohe Lorcani tähelepanu. Kollakoivad kandsid sarnaseid – nagu kõik nõiad. Ometi oli plika inimene.

Ja kui plika end Lorcani suunas pööras, uurisid need tumedad silmad metsa hinnanguga, mis oli lapsele kuulumiseks liiga vana ja läbiharjutatud. Vähemalt kaheksateist. Võib-olla vanem. Kaame nägu räpane ja kõhn. Ilmselt kondas siin pikemat aega ja leidis toitu raskustega. Peos võbisev nuga tõestas ilmselgelt, et plika ei osanud mitte midagi sellega peale hakata.

Lorcan jäi varju. Ta vaatas eemalt, kuidas tüdruk künkaid, jõesängi, võrastikku uuris.

Ent kuidagi teadis plika siiski, et Lorcan viibib läheduses.

Huvitav. Kui Lorcan tahtis varjus püsida, suutsid vähesed teda leida.

Iga tüdruku lihas pinguldus. Siiski lõpetas ta nõlva uurimise, hingas tasaselt ja jõuga läbi kokkusurutud huulte ning jätkas teed. Lorcanist eemale.

Iga samm lonkav. Ilmselt tegi ennemalt puude vahelt läbi kihutades endale viga.

Tüdruku pikk punupats laksas seljakoti vastu, siidised tumedad juuksed olid Lorcani juuste moodi. Tumedamad. Mustad kui tähtedeta öö.

Tuul muutus ja puhus tüdruku hõngu tema suunas. Lorcan hingas sügavalt sisse ja lubas tropist isalt päritud haldjameeltel hinnata ning analüüsida nii, nagu need tegid seda rohkem kui viie sajandi jooksul.

Inimene. Kindlasti inimene, aga…

See lõhn oli tuttav.

Viimastel kuudel oli ta mõrvanud palju-palju selliseid olendeid, kes kandsid seda lehka.

Noh, kas polnud see mugav. Võib-olla kink jumalatelt: keegi, kelle ülekuulamine võis kasuks tulla. Ent hiljem, kui Lorcanil avaneks võimalus teda uurida. Õppida tema nõrkusi tundma.

Lorcan nihkus tihnikust välja, tema möödumise peale ei sahisenud isegi üksainus oksake.

Deemonist ülevõetud plika lonkas jõesängi mööda edasi. Kasutu nuga tilpnes endiselt peos, haare käepidemel üdini ebaefektiivne. Väga tore.

Niisiis alustas Lorcan jahti.