Читать книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas - Страница 12

Aelin jõllitas ainiti paberitükki. Nimesid, mis kirjutati alla ammu enne seda õhtut. Mehi, kes otsustasid tema vastu näost näkku kohtumata. Mehi, kes muutsid pelgalt allkirju andes tema tulevikku, tema kuningriiki.

Võib-olla oleks ta pidanud selle kohtumise korraldamisega ootama, kuni jõuab Orynthi. Kuni tema rahvas näeb ta tagasitulekut ja teda oleks olnud raskem palee ette kõnniteele visata.

„Lõuna-Adarlanis koguneb meie häving. Ja ometi keskendute teie sellele?” kähistas Aelin.

Darrow irvitas. „Kui vajame teie oskuste komplekti, saadame sõna.”

Aelinis ei põlenud tuld, isegi söed ei hõõgunud. Justkui oleks Darrow selle rusikasse pigistanud, ära kustutanud.

„Turm ei kuula kedagi teist kui Aelin Galathyniust,” lausus Aedion. Mehe hääles kõlas vihje sellele legendaarsele jultumusele.

„Turm,” sülitas Darrow, „on nüüd meie käsutada. Juhul, kui troonil pole sobivat valitsejat, juhivad Terraseni armeesid isandad.” Ta uuris taas Aelini, tajudes justkui ähmast plaani naasta avalikult oma linna ja raskendada Darrow’l tema kõrvale jätmist. See kujunes tükkhaaval välja. „Tõstate jala Orynthisse, plika, ja maksate selle eest.”

„On see ähvardus?” lõrises Aedion. Mehe käsi sööstis puusal rippuva Orynthi mõõga käepidemele.

„See on seadus,” tõdes Darrow lihtsalt. „Selline, mida on austanud põlvkondade kaupa Galathyniuste valitsejaid.”

Aelini peas möllas ühel ajal möirgamine ja liikumatu tühjus väljaspool asuva maailma peale.

„Valgid marsivad meie suunas – üks valgikuningas marsib meie suunas,” käis Aedion peale kui sündinud kindral. „Ja teie kuninganna, Darrow, võib olla ainus, kes suudab neid vaos hoida.”

„Sõda on mäng numbritega, mitte maagiaga. Sa tead seda, Aedion. Sa võitlesid Theralisel.” Suur tasandik Orynthi ees, mis võõrustas viimast, hukatusse määratud lahingut, kui impeerium neile peale tuiskas. Enamik Terraseni vägedest ja ülematest jäi veresauna. See oli nii põhjalik, et jõed voolasid mitu päeva punaselt. Kui Aedion seal võitles... Jumalad küll, ta pidi tollal olema vaevalt neljateistkümnene. Aelini kõhus keeras. „Maagia vedas meid kord alt. Enam me seda ei usalda,” teatas Darrow.

„Me vajame liitlasi…” nähvas Aedion.

„Liitlasi pole,” sekkus Darrow. „Kui Tema Kõrgus ei otsusta kasulik olla ja meile mehi ning relvi läbi abielu hankida – oleme üksi.” Terav pilk tuiskas taas Rowani suunas.

Aelin kaalus, kas paljastada, milliseid rahasid ta sepitsemise ja tapmisega hankis, kuid…

Temast kolises läbi midagi külma ja õlist. Abielu võõramaise kuninga või printsi või keisriga.

Kas selline pidi olema hind? Mitte ainult valatud veres, vaid ka loovutatud unistustes? Olla igavesti printsess, ent ei iial kuninganna? Võidelda mitte ainult maagia, vaid ka teise väega tema veres: kuninglikkusega.

Ta ei suutnud iiveldust tundmata Rowanit vaadata. Ei suutnud näha enda ees neid männirohelisi silmi.

Ta naeris kord Doriani üle. Naeris ja noomis printsi selle eest, mil too tunnistas, et mõte abielust mõne teise kui hinge külge köidetuga on jälestusväärne. Aelin sõitles teda selle eest, et Dorian valis kuningriigi rahu asemel armastuse.

Võib-olla jumalad vihkasid Aelini. Võib-olla oligi see tema proovilepanek. Põgeneda ühest orjuse vormist ainult selleks, et kõndida teise. Võib-olla oli see karistuseks kõigi nende aastate eest Riftholdi rikkustes.

Darrow heitis Aelinile põgusa ja rahuloleva muige. „Leidke mulle liitlasi, Aelin Galathynius. Võib-olla kaalume siis teie rolli Terraseni tulevikus. Mõelge sellele. Täname, et palusite meiega kohtumist.”

Aelin tõusis vaikides. Seda tegid teisedki. Peale Darrow’.

Aelin korjas laualt allkirjastatud paberitüki ja uuris saatuslikke sõnu, erinevaid templeid. Ainsaks heliks oli tule praksumine.

Aelin vaigistas selle.

Ja küünlad. Ja sepistatud raudlühtri laua kohal.

Laskus vaikus, mida lõhestasid ainult ühel ajal tehtud teravad hingetõmbed – Murtaugh ja Ren. Musta ruumi täitis vihmapadin.

Aelin rääkis pimedusse, sinnapoole, kus istus Darrow. „Isand Darrow, soovitan sellega ära harjuda. Kui me kaotame selle sõja, valitseb pimedus igavesti.”

Kostis kraaps ja sisin. Seejärel süütas üks hubisev tikk küünla. Silme ette väreles Darrow’ kortsuline ja vihkav nägu. „Inimesed oskavad ise omale valgust teha, Brannoni pärija.”

Aelin põrnitses ainsat leeki, mille Darrow süütas. Paber kärbus tema käte vahel tuhaks.

Enne, kui Aelin jõudis rääkima hakata, sisistas Darrow: „See on meie seadus – meie õigus. Kui eirate seda määrust, printsess, rüvetate kõike, mille eest teie pere seisis ja suri. Terraseni isandad on rääkinud.”

Rowani käsi toetas tugevalt Aelini alaselga. Ent Aelin vaatas pingesse tõmbunud Reni. Ja üle möirgamise peas raius ta endast sõnu: „Ükskõik, kas hääletad minu poolt või mitte, Ren. Selles õukonnas on sulle koht. Selle eest, mida aitasid teha Aedionil ja kaptenil. Nehemia eest.” Nehemia tegi Reniga koostööd, võitles tema kõrval. Reni silmis väreles midagi valulaadset. Ren avas kõnelemiseks suu, kuid Darrow jõudis ette.

„Oli see alles elu raiskamine,” sülgas Darrow. „Printsess, kes oli ka tegelikult pühendunud rahvale, kes võitles viimase hingetõmbeni, et…”

„Veel üks sõna,” lausus Rowan tasaselt, „ja ma ei hooli, kui paljud isandad teid toetavad või millised on teie seadused. Veel üks sõna selle kohta ja ma lasen teil soolikad välja enne, kui jõuate toolilt tõusta. Aru saadud?”

Esimest korda vaatas Darrow Rowanile silma ja kahvatas surma peale, mida leidis seal ees ootamas. Ent isanda sõnad leidsid sihtmärgi ja jätsid kiiluvette maha teatava judiseva tuimuse.

Aedion napsas laualt Aelini pistoda. „Me kaalume teie mõtteid.” Ta korjas kilbi üles ja pani käe Aelini õlale, et teda ruumist välja talutada. Ainult pilk mõlkis ja kriibitud kilbile, mehe puusal rippuvale iidsele mõõgale, pani Aelini jalad liikuma. Ta lõikus läbi tihke tuimuse.

Ren tõttas ust avama ja selle taga asuvat koridori kontrollima. Seejärel asutasid end minekule Lysandra, Evangeline ja koheva sabaga Välejalg. Salatsemine võis nüüd mõneks ajaks sinnapaika jääda.

Aelin puuris pilgu noore isanda silmadesse ja valmistus uuteks sõnadeks, kui Lysandra koridori suunas lõrises.

Aelini käes tõusis kohe löögivalmis pistoda.

Nende poole tormas Darrow’ sõnumitooja.

„Rifthold,” hingeldas ta seisma libisedes ja neid vihmaga pritsides. „Üks Feriani kuru piiluritest kihutas just mööda. Riftholdi poole tuiskab Raudhammaste vägi. Nad kavatsevad linna rüüstata.”

Aelin seisis lagendikul kohe kõrtsikuma kõrval. Külm vihm liimis juukseid ja tekitas kananahka. Rowan kinnitas enda külge lisarelvi ja talletas igat maagiatilka edasisteks sammudeks.

Nad lasid sõnumitoojal tuua kuuldavale informatsiooni ja seda polnud üldse palju.

Feriani kurus püsinud Raudhammaste vägi lendas Riftholdi poole. Nende sihtmärk pidi olema Dorian Havilliard. Elusalt või surnult.

Tõenäoliselt jõuavad nad linna järgmise päeva loojanguks ja kui Rifthold langeb... on Erawani võrk üle mandri keskosa valmis. Nendeni ei jõua väed Melisandest, Fenharrow’st või Eyllwest. Ükski Terraseni vägedest samuti mitte. Kui nad just ei raisanud ümber mägede rändamiseks mitmeid kuid.

„Linna heaks ei saa midagi teha,” lausus Aedion läbi vihma lõikuval häälel. Nad püsisid kolmekesi suure tamme all varjus ja hoidsid kõik silma peal Renil ning Murtaugh’l. Tandem vestles Evangeline’i ja nüüdseks taas inimkujul Lysandraga. Tema nõbu jätkas, vihm seljakilbil plõnksimas: „Kui nõiad Riftholdi lendavad, on Rifthold juba kadunud.”

Aelin mõtiskles endamisi, kas rünnakut juhib Manon Mustnokk? Kas see oleks õnnistuseks? Tiivajuht päästis nad juba korra, kuid ainult tasuks eluvõla eest. Ta kahtles, kas nõid tunneb endas kohustust neile lähiajal mõnd raasukest heita.