Читать книгу Klaastroon 4: Varjude Kuninganna - Sarah J Maas - Страница 10

Aedion Ashryver teadis, et sureb – ja varsti.

Ta ei vaevunud jumalatega kauplema. Nad ei vastanud nagunii kunagi ta palvetele.

Neil aastatel, kui ta sõdalase ja kindralina võitles, teadis Aedion alati, et sureb ühel või teisel moel. Eeldatavasti lahinguväljal ja viisil, mis väärinuks üht lugulaulu või juttu lõkketule ümber.

See poleks sedasorti surm.

Ta kas hukatakse mis iganes suurejoonelisel sündmusel, mille kuningas sellisena plaanis, et tema langemisest viimast võtta. Või siis sureb ta siin selles mädanevas rõskes kongis põletikust, mis aeglaselt ja vaieldamatult keha hävitas.

See algas väikese haavana tema küljes. Kingitus kolm nädalat tagasi esitatud vastupanust, kui too lihunikust koletis Sorscha mõrvas. Aedion suutis ribisid mööda jooksvat sisselõiget valvurite eest peita lootuses, et jookseb verest tühjaks või läheb see mädanema ja tapab ta enne, kui kuningas teda Aelini vastu kasutada saab.

Aelin. Aedioni hukkamine pidi olema lõks tema jaoks. Viis meelitada Aelin riskima katsega Aedioni päästa. Aedion kavatses pigem surra, kui seda lubada.

Ta lihtsalt ei eeldanud, et see nii kuradima palju valu teeb.

Aedion varjas palavikku irvitavate valvurite eest, kes teda kaks korda päevas toitsid ja kastsid. Ta teeskles hoolikalt, et langes aeglaselt pahurasse vaikusesse. Ta jättis eksliku mulje, et tammuv ja ropendav loom on murtud. Nood viletsad argpüksid ei tulnud talle käeulatuseks piisavalt lähedale. Nad isegi ei märganud, et Aedion loobus ammu katsetest tõmmata katki kette, mis lubasid tal tõusta ja paar sammu astuda. Ent mitte suurt enamat. Valvurid ei märganud, et Aedion ei seisnud enam üldse eriti püsti, välja arvatud kehaliste vajaduste rahuldamiseks. Selline alandus polnud midagi uut.

Vähemalt ei topitud teda mõnda sellisesse kaelavõrusse, kuigi jõudis üht sellist kuninga trooni kõrval silmata sel ööl, kui kõik sitasti läks. Ta võis hea raha peale kihla vedada, et Wyrdi kivist kaelavõru oli kuningapoja jaoks – ja palvetas, et prints jõudis surra enne, kui lasi oma isal end koerana ohjeldada.

Aedion nihutas end hallitanud põhukotil ja neelas alla agooniakarjatuse valu peale, mis ribidel plahvatas. Hullem – iga päev oli hullem. Tema lahjendatud haldjaveri oli ainus, mis teda nii kaua elus hoidis ja üritas meeleheitlikult ravida. Ent varsti taandub isegi surematu graatsia tema soontes põletiku ees.

See oleks niisugune kergendus. Niisugune õnnis kergendus teada, et teda ei saa Aelini vastu kasutada. Ja varsti näeks ta neid, keda oma lõhestatud südames kõigil neil aastatel salamisi varjas.

Niisiis tõttas ta varmalt igale palavikuhüppele, igale kobrutavale iiveldusele ja valuhoole vastu. Varsti tuleb Surm teda tervitama.

Aedion lootis vaid, et Surm saabub enne Aelini.