Читать книгу Klaastroon 4: Varjude Kuninganna - Sarah J Maas - Страница 9

Chaol oli Arobynni klient.

Või tahtis ta Aelini kunagiselt isandalt midagi piisavalt meeleheitlikult, et riskis siin kohtuda.

Mis põrgu päralt tema äraolekul siin juhtus?

Aelin vaatas kaarte õllest niiskele lauale lendumas, ehkki kapteni tähelepanu püsis ta seljal. Ta oleks tahtnud Chaoli nägu näha. Näha midagi selle kapuutsi hämaruse all. Ehkki mehe riideid katsid verepritsmed, liikus ta nii, nagu ei vaevaks teda mingid vigastused.

Miski, mis Aelini rinnus kuude kaupa tihedalt kerra tõmbus, lõdvenes nüüd aeglaselt.

Elus – aga kust pärines siis veri?

Ilmselt otsustas mees, et Aelin ei kujutanud ohtu, sest ta viipas üksnes oma kaaslase endaga kaasa ning mõlemad jalutasid leti poole. Ei, selle taga kõrguva trepi suunas. Chaol kõndis ühtlase muretu sammuga, kuigi naine tema küljel oli liiga pinges, et ükskõiksena mõjuda. Nende õnneks ei vaadanud keegi lahkuva kapteni poole ja kapten ise ei heitnud Aelini suunas enam pilkugi.

Neiu liigutas end piisavalt kiiresti ja tõenäoliselt ei jõudnud kapten teda tuvastada. Tore. Tore, kuigi Aelin oleks ta ära tundnud liikudes või paigal seistes. Riietatuna või paljalt.

Seal ta nüüd astus trepist üles, ei vaadanud isegi tagasi, kuigi mehe kaaslane põrnitses jätkuvalt Aelini. Kes põrgu päralt see on? Palees ei olnud Aelini lahkudes ühtki naisvalvurit ja neiu uskus üsna kindlalt, et kuningal kehtis absurdne ei-mingeid-naisi-reegel.

Chaoli nägemine ei muutnud midagi – kohe veel mitte.

Neiu kägardas käe rusikasse ja oli teravalt teadlik paljast sõrmest paremal käel. See ei tundunud paljana, kuni siiani.

Tema ette maandus mängukaart. „Liitumine on kolm hõbedat,” lausus kiilakas tätoveeritud mees tema kõrval kaarte jagades ja kallutas pea keskel küütleva mündikuhila poole.

Kohtuda Arobynniga. Aelin poleks iial arvanud, et Chaol on nii loll, aga see... Aelin tõusis toolilt ning jahutas soontes keemistemperatuurile lähenevat raevu. „Olen puupaljas. Nautige mängu ilma minuta.”

Uks kivitrepi ülaosas oli juba suletud, Chaol ja tema kaaslanna läinud.

Neiu andis endale hetke, et pühkida näolt iga ilme peale kerge lõbustatuse.

Üsna tõenäoliselt planeeris Arobynn kogu siinse värgi tema saabumishetkeks. Ilmselt saatis ta Terni ka Varjuturule üksnes selleks, et too Aelinile silma jääks ja ta siia meelitaks. Võib-olla Arobynn teadis kapteni plaane ja kelle heaks noor isand nüüd võitles. Võib-olla ta meelitas Chaoli siia lihtsalt selleks, et Aelini mõtteid ussitada ja teda pisut raputada.

Arobynnilt vastuste saamine maksab oma hinda, kuid see oli taibukam, kui Chaoli järel öhe joosta. Ehkki see tung lõi lihased lukku. Kuud – kuud ja kuud olid möödunud ajast, kui ta Chaoli viimati nägi. Kui ta Adarlanist murtuna ja õõnsana lahkus.

Aga enam mitte.

Aelin patseeris viimased sammud seina vastas asuva nurgapingini. Neiu seisatas pingi ees ja ristas käed. Ta silmitses pikalt Arobynn Hamelit, Palgamõrvarite Kuningat ja oma endist isandat, kes üles tema poole naeratas.

Puust nurgapingi varjudes veiniklaasi taga lösutav Arobynn nägi välja täpselt selline nagu nende viimasel kohtumisel: peene kondiga aadlikunägu, siidised punakaspruunid juuksed õlgu riivamas. Mehe sügavsinine laitmatu tegumoega kuub oli teeseldud muretusega ülalt lahti nööbitud ja paljastas trimmis rinna. Ei mingit märki kaelaketist või keest. Mehe pikk lihaseline käsivars sirutus üle pingiselja ja päevitunud ning armidest täkitud sõrmed trummeldasid saalist kostva muusika taktis.

„Tervist, mu kallis,” nurrus Arobynn, hõbesilmad isegi hämaruses kirkad.

Ei mingeid relvi peale imekauni rapiiri tema küljel. Relva keerukad ja väänduvad käekaitsed olid justkui kulda köidetud tuulekeerised. Ainus avalik märk jõukusest, mis võistles kuningate ja kuningannade rikkustega.

Aelin libistas end pingile tema vastu ja oli liigagi teadlik sellest, et puidust õhkus veel Chaoli kehasoojust. Neiu enda pistodad surusid iga liigutusega vastu ta keha. Goldryn ta küljel oli raskeks kaaluks ja selle käepideme massiivset rubiini varjas tume keepmantel – legendaarne relv oli nii kitsastes oludes täiesti kasutu. Polnud kahtlustki, miks Arobynn kohtumiseks taolise lahtri valis.

„Sa näed enam-vähem samasugune välja,” nentis Aelin kõvale puupingile nõjatudes ja sikutas kapuutsi peast. „Rifthold kohtleb sind endiselt hästi.”

Vastas tõele. Ka kolmekümnendate eluaastate lõpus jäi Arobynn nägusaks, sama rahulikuks ja vaoshoituks kui Palgamõrvarite Kantsis selle tumeda päevadehämu jooksul pärast Sami surma.

Palju, väga palju võlgu tuli tasuda toonaste sündmuste eest.

Arobynn silmitses neiut – aeglane, tahtlik ülevaatus. „Ma vist eelistan su loomulikku juuksevärvi.”

„Ettevaatusabinõud,” lausus Aelin jalgu ristates ja meest sama põhjaliku pilguga mõõtes. Polnud märkigi Orynthi amuletist, kuninglikust pärandist, mille ta poolsurnud Aelinilt Florine’i jõe kaldal varastas. Arobynn lasi Aelinil uskuda, et salamisi kolmandat ja viimast Wyrdi võtit sisaldav amulett kadus veevoogudesse. Aelini esivanemad kandsid tuhatkond aastat amuletti pahaaimamatult ja see muutis nende kuningriigi – tema kuningriigi – vägevaks. Jõukaks ja ohutuks kohaks, ideaaliks, millega võrreldi kõiki kodasid kõikidel maadel. Ometi ei näinud Aelin iial Arobynni kaela ümber mingit ketti. Ilmselt nihverdas selle kantsi ja peitis ära. „Ma ei taha Endovieri tagasi sattuda.”

Mehe hõbesilmad sätendasid. Raske oli pistoda poole mitte sirutuda ja seda kõvasti teele heita.

Ent Arobynnist sõltus liiga palju, et teda kohe tappa. Aelinil oli piisavalt aega selle üle mõelda, mida ja kuidas ta seda teha soovib. Selle lõpetamine siin ja praegu on mõttetu raiskamine. Eriti siis, kui Arobynn ja Chaol olid kuidagi segapuntras.

Võib-olla seepärast Arobynn ta siia meelitaski. Et Aelin märkaks Chaoli tema seltsis... Ja lööks kõhklema.

„Tõepoolest,” lipitses Arobynn, „ka mina vihkan mõtet sinust kui Endovieri orjast. Kuigi tõele au andes on need viimased kaks aastat su veelgi rabavamaks muutnud. Naiselikkus sobib sulle.” Mees kallutas pea viltu ja Aelin teadis, et see on tulemas juba enne, kui Arobynn täiendas: „Või peaksin ütlema kuninglikkus?”

Kümmekond aastat oli möödunud päevast, mil nad varjamatult tema pärilusliinist või tiitlist rääkisid. Mille juurest Arobynn aitas tal minema kõndida, õpetas seda vihkama ja kartma. Vahel mainis Arobynn seda läbi lillede, kuid enamasti siiski ähvardusena, et neiut enda külge aheldada. Aga mitte ainuski kord ei öelnud Arobynn välja tema pärisnime. Isegi mitte siis, kui Aelini jäiselt jõekaldalt leidis.

„Mis paneb sind arvama, et mul selle vastu mingit huvi on?” küsis Aelin ükskõikselt.

Arobynn kehitas laiu õlgu. „Kuulujutte ei saa paljuski tõe pähe võtta, aga umbes kuu aega tagasi levis Wendlynist siia üks jutt. Räägiti, et üks teatud kadunud kuninganna esitas sissetunginud Adarlani leegionile üpris vaatemängulise etenduse. Tegelikult usun, et meie lugupeetud sõbrad impeeriumis armastavad kasutada lausa tiitlit „tuldsülgav kuningannalita”.”

Ausalt, see näis Aelinile peaaegu et naljakas – isegi meelitav. Ta teadis, et jutud kindral Narrokist ja kolmest ülejäänud valgiprintsist lähevad liikvele. Ta lihtsalt ei uskunud, kui kiiresti see jutt kannad maha saab. „Inimesed usuvad tänapäeval mida iganes pajatusi.”

„Tõsi,” noogutas Arobynn. Võlvide teises otsas möirgas hullunud rahvahulk üksteist augus kolkivate võitlejate peale. Palgamõrvarite Kuningas tõstis pilgu kisa suunas ja muigas kergelt.

Peaaegu kaks aastat oli möödunud päevast, kui Aelin seal rahva seas seisis ja vaatas Sami määratult nõrgemaid vastaseid ette võtmas. Truu Sam esines soovist koguda piisavalt raha Riftholdist lahkumiseks ja Arobynni lõa otsast pääsemiseks. Paari päeva pärast lõpetas Aelin Endovieri suunduvas vanglavankris, aga Sam...

Aelin ei teadnud siiani, kuhu Sam pärast seda maeti, kui Riftholdi kurjategijate pealiku Ioan Jayne’i asetäitja Rourke Farran noormehe elu piinapingil lõpetas. Aelin lõi Jayne’i ise mättasse ja heitis tüübi lihavasse näkku pistoda. Ja Farran... Aelin sai alles hiljem teada, et Farrani mõrvas Arobynni enda ihukaitsja Wesley kättemaksuks Samile tehtu eest. Aga see polnud enam Aelini mure, ehkki Arobynn tappis Wesley eesmärgiga parandada sidet Palgamõrvarite Gildi ja kurjategijate uue pealiku vahel. Järjekordne võlg.

Ta võis oodata, võis olla kannatlik. Neiu poetas vaid: „Nii et tänapäeval ajad siin äri? Mis kantsist sai?”

„Mõned kliendid,” venitas Arobynn, „eelistavad avalikke kohtumisi. Kants võib inimesed ärevaks muuta.”

„Su klient peab selles mängus küll uus ettur olema, kui ta privaatruumi ei nõudnud.”

„Ta ei usalda mind eriti. Tema arvates on põhisaal ohutum.”

„Siis ta vist ei tunne Võlve.” Ei, Chaol polnud iial siin varem käinud, nii palju Aelin teadis. Tavapäraselt jättis ta Chaolile sellest ajast rääkimata, mille ta siinses roiskuvas paigas veetis. Nagu jättis rääkimata palju muudki.

„Miks sa lihtsalt tema kohta ei küsi?”

Aelin hoidis näoilme neutraalse ja ükskõiksena. „Mind su kliendid eriti ei huvita. Räägid ise või ei räägi. Vaba valik.”

Arobynn kehitas taas õlgu. Imeilus ja muretu žest. Nii et mängime siis kassi-hiirt. Väike infokild, mida Aelini vastu kasutada. Varjata tema eest, kuni see on kasulik. Polnud ju suurt vahet, kas informatsioon on väärtuslik või mitte. Selle varjamine ja vägi oli see, mida Arobynn armastas.

Mees ohkas. „Nii palju on kõike seda, mida tahaksin sinult küsida – teada.”

„Mind üllatab su ülestunnistus, et sa ei teagi juba kõike.”

Arobynn toetas pea pingiseljale, mehe punased juuksed kiiskasid värske verena. Võlvide investorina ei pidanud ta oma nägu siin peitma. Mitte keegi, isegi mitte Adarlani kuningas, ei oleks oma rumalusest teda siin rünnanud.

„Asjad on sinu lahkumise järel üsna viletsalt kulgenud,” lausus Arobynn vaikselt.

Lahkumise. Justkui oleks Aelin vabatahtlikult Endovieri tee jalge alla võtnud. Justkui poleks Arobynn selle eest vastutav. Justkui oleks Aelin pelgalt väikesel puhkusel käinud. Aga neiu tundis Arobynni liiga hästi. Mees kompis teda endiselt, ehkki oli ta ise siia meelitanud. Suurepärane.

Arobynn heitis pilgu paksule armile neiu peopesal – tõend vandest, mis tuli Nehemiale Eyllwe vabastamise kohta anda. Arobynn laksutas lipitsevalt keelt. „Nii paljude armide nägemine lõhestab mu südame.”

„Mulle need täitsa meeldivad.” Vastas tõele.

Arobynn nihutas end istmel – tahtlik liigutus, nagu ikka tema puhul – ja valgus langes kõrvast rangluuni sirutuvale jõhkrale armile.”

„Mulle meeldib sinu arm ka täitsa,” tunnistas Aelin südaöise naeratusega. See selgitas niisiis tõika, miks mees kuue kinni nööpimata jättis.

Arobynn viipas nõtke graatsiaga kätt. „Kingitus Wesleylt.”

Ükskõikne meenutus sellest, milleks Arobynn võimeline on. Mida ta suudab taluda. Wesley oli üks parimatest sõdalastest, keda Aelinil õnnestus iial kohata. Kui tema ei elanud üle võitlust Arobynniga, oleks see korda läinud üsna vähestel. „Esmalt Sam, siis mina, siis Wesley – oled sa alles türanniks muutunud, Arobynn. On kantsi veel üldse kedagi peale kalli Terni jäänud või panid pikali igaühe, kes sulle pahameelt valmistas?” Ta heitis põgusa pilgu leti ääres jõlkuvale Ternile ja seejärel ülejäänud kahele palgamõrvarile. Tüübid istusid eraldi laudades ruumi keskel ja üritasid teeselda, et ei jälginud igat Aelini liigutust. „Vähemalt on Harding ja Mullin veel elus. Nemad on alati osanud osavalt su perset lakkuda. Raske isegi ette kujutada, et sa suudaks end iial nende tapmiseni viia.”

Tasane naer. „Ja mina veel mõtlesin, et mu mehed teevad tublit tööd rahvamassi sulandumises.” Mees rüüpas veini. „Tuled äkki koju ja õpetad neile üht-teist.”

Koju. Järjekordne katse, järjekordne mäng. „Sa tead suurepäraselt, et ma annan rõõmuga su tallalakkujatele õppetunde, aga mul on siinviibimise ajaks teine öömaja valmis pandud.”

„Ja kui kaua su visiit täpsemalt kestab?”

„Nii kaua, kuni vaja.” Et hävitada Arobynn ja saada kätte see, mida Aelin vajas.

„Noh, rõõm kuulda,” ütles Arobynn uut sõõmu võttes. Kahtlemata spetsiaalselt tema jaoks toodud pudelist. Polnud mingit võimalust selles sünge jumaluse leegitsevas maailmas, et Arobynn jooks veega lahjendatud rotiverd, mida leti taga müüdi. „Arvestades juhtunut pead sa vähemalt mitu nädalat siin veetma.”

Jää kattis Aelini sooned. Ta heitis Arobynnile laisa irve ja asus samal ajal Mala ja Deanna, nende õekestest jumalannade poole palvetama, kes tema järele nii palju aastaid valvasid.

„Sa ikka tead juhtunust, eks?” küsis Arobynn veiniklaasi pööritades.

Värdjas. Vastik värdjas selle eest, et sundis Aelini vastupidist kinnitama. „See siis selgitab kuningliku kaardiväe nii vapustavalt uhkeid mundreid?” Mitte Chaol või Dorian, mitte Chaol või Dorian, mitte Chaol või…

„Oi, ei. Need mehed on lihtsalt nauditav lisandus meie linnale. Minu akolüütidel on nii lõbus neid piinata.” Mees kummutas klaasi tühjaks. „Kuigi ma võin hea raha peale kihla vedada, et kuninga uus kaardivägi oli sel päeval kohal küll, kui see asi juhtus.”

Aelin hoidis kätevärinat tagasi, ehkki paanika õgis ära iga viimase kui riisme tervest mõistusest.

„Mitte keegi ei tea täpselt, mis sel päeval klaaslossis juhtus,” alustas Arobynn.

Kõikide Wendlyni minevikusündmuste järel taas selle juurde naasta... Aelin soovis meeletult Rowanit enda kõrvale, soovis tunda mehe männi-ja-lumelõhna. Mis iganes purustavad uudised Arobynnil ka varuks olid, aitaks haldjasõdalane Aelinist pudenevaid tükke kokku panna.

Aga Rowan viibis teisel pool ookeani ja Aelin palvetas, et haldjasõdalane ei vähendaks iial vahemaad Arobynniga ka sadakonna kilomeetri peale.

„Äkki lähed asja juurde,” pressis Aelin peale. „Tahaks vähemalt täna öösel paar tundi magada.” Polnud vale. Iga hingetõmbega mähkis kurnatus end tihedamalt ümber luude.

„Arvestades teie omavahelist lähedust ja teie võimeid, oleks sa pidanud olukorda kuidagi tajuma. Või vähemalt sellest mingil moel kuulma. Mõeldes üksnes selle peale, milles teda süüdistati.”

See tõbras nautis igat piinarikast sekundit. Kui Dorian oli surnud või viga saanud…

„Sinu nõbu Aedion vangistati riigireetmise eest – ta julges siinsete Riftholdi mässulistega kuninga kukutamist ja sinu troonile upitamist sepitseda.”

Maailm seiskus.

Seiskus ja käivitus. Ja seiskus taas.

„Aga nähtavasti polnud sul tema pisikesest plaanikesest õrna aimugi. See paneb mind muidugi imestama, kas kuningas otsis lihtsalt ettekäänet ühe teatud tuld sülgava kuningannalita tagasi meelitamiseks. Aedion hukatakse kolme päeva pärast printsi sünnipäeval peamise meelelahutusena. Praktiliselt kisendab lõksu järele, eks ole! Mina oleks taoliste asjade plaanimisel veidike peenekoelisem, aga samas ei saa ju kuningat selles süüdistada, kui ta soovib valju sõnumit edastada.”

Aedion. Aelin taltsutas pead looritava mõtteparve, lõi selle kõrvale ja keskendus palgamõrvarile enda ees. Arobynn ei räägiks talle Aedionist paganama hea põhjuseta.

„Miks mind üldse hoiatada?” küsis Aelin. Kuningas võttis Aedioni kinni, Aedion määrati võllas rippuma – talle mõeldud lõksuna. Kõik Aelini plaanid kihutasid hävingu poole.

Ei – ta saab need plaanid ikkagi lõpuni viia, saab ikkagi eesmärgid täita. Aga Aedion... Aedion pidi olema esimene. Isegi kui ta hiljem Aelini vihkab, isegi kui Aedion talle näkku sülitab ja teda reeturiks, hooraks ja valelikuks mõrvariks kutsuks. Isegi kui ta põlgaks Aelini tegusid ja seda, kelleks ta oli saanud. Aelin päästaks ta ikkagi.

„Võta seda vihjet kui teenet,” ütles Arobynn pingilt tõustes. „Hea kavatsuse tundemärgina.”

Aelin võis kihla vedada, et seal oli enamat peidus – vahest seoses ühe teatud kapteniga, kelle soojus püsis puupingil tema all.

Ta tõusis samuti ja libistas end lahtrist välja. Aelin teadis, et neid jälgis rohkemgi nuhke kui Arobynni kannupoisid – tüübid nägid teda saabumas, leti ääres ootamas ja seejärel Arobynni pingi juurde suundumas. Neiu mõtiskles selle üle, kas ka tema endine isand teadis seda.

Arobynn üksnes naeratas talle, mees oli peajagu pikem. Ja kui Arobynn end välja sirutas, lubas Aelin mehel sõrmenukkidega oma põske mööda alla silitada. Rakud sõrmedel ütlesid Aelinile piisavalt selle kohta, kui sageli Arobynn endiselt tavapärast liigutust harjutas. „Ma ei eeldagi, et sa mind usaldaks. Ma ei eeldagi, et sa mind armastaks.”

Ainult ühe korra nende põrgu ja südame murdumise päevade jooksul ütles Arobynn kordki välja, et armastas Aelini mingilgi moel. Ta oli Samiga linnast jäädavalt lahkumas ja Arobynn saabus tema laohoones asuvasse korterisse. Anus Aelinilt paigale jäämist. Väitis, et tundis viha Aelini lahkumise pärast. Ja kõik tema tehtud teod ja väärastunud sepitsused tulenesid vimmast, et Aelin kantsist minema kolis. Aelin ei saanudki teada, kas Arobynni armastusavalduse taga peitusid üldse ehedad tunded. Siiski kaldus Aelin neid sõnu järgnenud päevadel järjekordseks valeks pidama pärast seda, kui Rourke Farran ta uimastas ja oma räpaseid käsi üle kogu tema keha määris. Pärast seda, kui Aelin seal vangikongis elusalt mädanes.

Arobynni silmad pehmenesid. „Tundsin sinust puudust.”

Aelin astus ta käeulatusest välja. „Naljakas – ma olin sel sügisel ja talvel Riftholdis ja sa ei proovinud kordki mind näha.”

„Kuidas ma oleks söandanud? Arvasin, et tapad mu kohe. Aga siis sain täna õhtul teada, et oled viimaks naasnud. Lootsin väga, et oled ehk meelt muutnud. Andestad vahest, kui mu meetodid sinu siia toimetamiseks olid... kaudsed.”

Järjekordne käik ja vastukäik tunnistamaks viisi, aga mitte tegelikku põhjust. „Mul on parematki teha kui hoolida sellest, kas sa elad või sured,” ütles Aelin.

„Tõsi. Aga sa hoolid vägagi sellest, kas sinu kallis Aedion sureb.” Aelini pulss kõmises temast läbi ja neiu pani end valmis. Arobynn jätkas: „Minu ressursid on sinu päralt. Aedion mädaneb kuninglikus vangikongis ja teda valvatakse päeval ning ööl. Mis iganes abi või tuge sa vajad – tead ju, kust mind leida.”

„Mis hinnaga?”

Arobynn vaatas teda uuesti pealaest jalatallani. Miski madalal Aelini alakehas väänles pilgu peale, mis oli kõike muud kui venna või isa oma. „Teene – lihtsalt üks teene.” Aelini peas hakkasid helisema hoiatuskellad. Lihtsam oleks tehing mõne valgiprintsiga sõlmida. „Minu linnas redutab olendeid,” jätkas Arobynn. „Olendeid, kes kannavad inimkehi riietena. Tahan teada, kes nad on.”

Liiga paljud lõimed valmistusid puntrasse jooksma.

„Mida sa selle all mõtled?” küsis Aelin ettevaatlikult.

„Kuninga uues kaardiväes on ülemate seas mõned sellised. Nad ajavad kokku inimesi, keda kahtlustatakse maagiaga sümpatiseerimises – või neid, kes varem seda valdasid. Hukkamised igal päeval, päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal. Need olendid näivad selles mõnulevat. Mind üllatab, et sa ei märganud neid sadamas varitsemas.”

„Nad kõik on minu jaoks koletised.” Kuid Chaol ei näinud ega mõjunud sellisena. Väike lohutus.

Arobynn ootas.

Aelin samuti.

Neiu lubas endal esimesena murduda. „See siis ongi minu teene? Räägin sulle, mida tean?” Vähe kasu tõuseks sellest, kui ta tõde eitaks või küsiks, kuidas Arobynn infole jälile jõudis.

„Osaliselt.”

Aelin turtsatas. „Kaks teenet ühe eest? Nii tüüpiline.”

„Ühe mündi kaks poolt.”

Aelin põrnitses meest kuivalt. „Aastaid kestnud teadmiste varguse ja mingi veidra arhailise väe läbi on kuningas suutnud maagia alla suruda. Ta suudab samas kohale kutsuda iidseid deemoneid, kes võtavad tema paisuva armee tarbeks üle inimkehi. Too jätis kasutab mustast kivist sõrmuseid või kaelavõrusid, et lasta deemonitel oma võõrustajaid alistada ja võtab sihikule kunagisi maagiakasutajaid, sest nende anne laseb deemonitel kergemini külge klammerduda.” Tõde, tõde, tõde – aga mitte kogu tõde. Ei midagi Wyrdi märkide või võtmete kohta – ei iial Arobynnile. „Tema lossis viibides kohtasin mõnd meest, kelle ta oli ära moonutanud. Nad toitusid sellest väest ja muutusid tugevamaks. Ja Wendlynis olles seisis minu vastas üks tema kindralitest, kelle oli üle võtnud üks kujuteldamatu väega deemonprints.”

„Narrok,” mõtiskles Arobynn. Kui mees tundiski jubedust ja oligi šokis, siis tema nägu seda igatahes ei reetnud.

Aelin noogutas. „Nad õgivad elujõudu. Selline prints võib sul hinge seest imeda, sinust toituda.” Neiu neelatas ja tema keelt kattis ehtne hirm. „Kas neil meestel, keda oled kohanud – neil ülematel – on võrusid või sõrmuseid?” Chaoli käed olid paljad.

„Ainult sõrmused,” nentis Arobynn. „On seal vahet?”

„Minu arvates suudab printsi hoida vaid kaelavõru. Sõrmused on väheldasematele deemonitele.”

„Kuidas sa neid tapad?”

„Tulega. Ma tapsin printsid tulega,” tunnistas Aelin.

„Aa. Ilmselt mitte tavapärasega, järeldan ma.” Aelin noogutas. „Ja kui nad kannavad sõrmuseid?”

„Olen näinud, kuidas üks neist tapeti südant läbistanud mõõgaga.” Chaol tappis Caini nii kergesti. Väike kergendus, aga... „Pea maha raiumine võib töötada ka nende puhul, kellel on kaelavõrud.”

„Ja need, kellele kehad varem kuulusid… Nemad on läinud?”

Narroki anuv ja kergendust tundev nägu välgatas Aelini ees. „Näib nii.”

„Ma tahan, et sa ühe kinni püüaks ja kantsi tooks.”

Aelin ehmus. „Absoluutselt mitte. Ja miks?”

„Ehk võib see mulle midagi kasulikku rääkida.”

„Mine püüa ise mõni kinni,” nähvas Aelin. „Otsi mulle mõni teine teene, mille võiksin su heaks teha.”

„Sa oled ainsana nende olenditega vastamisi seisnud ja ellu jäänud.” Arobynni pilgus polnud mingit halastust. „Püüa mulle mõni kinni sulle sobival esimesel võimalusel ja mina aitan sind sinu nõo juures.”

Seista vastamisi mõne valgiga, isegi väheldasema valgiga...

„Esiteks Aedion,” jätkas Aelin. „Me päästame Aedioni ja siis riskin mina oma peaga, et tuua sulle üks deemonitest.”

Jumalad aidaku neid kõiki, kui Arobynn peaks kunagi taipama, et võib deemonit peidetud amuletiga kontrollida.

„Muidugi,” ütles Arobynn.

Aelin teadis, et see on rumal, kuid ei saanud suud kinni hoida. „Mis eesmärgil?”

„See on minu linn,” nurrus Arobynn. „Ja mulle ei sobi eriti suund, kuhu see liigub. See kahjustab mu investeeringuid ja mul on kõrini päeval ning öösel maiustavatest varestest.”

Noh, vähemalt nõustusid nad milleski. „Läbi ja lõhki ärimees, mis?”

Arobynn jätkas neiu puurimist selle lipitseva armukese pilguga. „Absoluutselt igal asjal on oma hind.” Mees riivas pehme ja sooja suudlusega Aelini põsesarna. Aelin võitles temast läbi väreleva judinaga ja sundis end mehele vastu kallutama, kui Arobynn suu tema kõrva juurde viis ja sosistas: „Ütle mulle, mida ma pean lunastuseks tegema. Käsi mul üle tuliste süte roomata, naelavoodil magada, oma ihu lõikuda. Ütle, ja see saab tehtud. Aga las ma hoolitsen sinu eest nii nagu kunagi varem. Enne kui... Kui see hullus mu südame mürgitas. Karista mind. Piina mind. Lõhu mind, aga lase mul end aidata. Tee minu jaoks see väike asjake ja lase mul maailm su jalge ette laotada.”

Aelini kurk kuivas. Neiu tõmbus tagasi piisavalt kaugele, et vaadata sellesse kenasse suursugusesse näkku. Neisse silmadesse, mis kiiskasid kurbusest ja kiskjalikust kavatsusest, mida ta võis peaaegu et maitsta. Kui Arobynn sai teada tema ja Chaoli minevikust ja kutsus kapteni siia... Kas asi oli informatsioonis, Aelini proovile panemises või mingis groteskses viisis oma ülemvõimu kehtestada? „Pole midagi…”

„Ei. Veel mitte,” sõnas Arobynn eemale astudes. „Ära ütle veel. Maga enne üks korralik peatäis. Aga võib-olla enne, kui seda teed… Külastad ehk täna öösel tunnelite kagupoolset lõiku. Leiad vahest kellegi, keda otsid.” Aelin hoidis ilmet liikumatuna ja koguni igavlevana, kuid pani teabe tallele. Arobynn liikus rahvarohke ruumi poole, kus tema kolm palgamõrvarit valvel ja valmis püsisid, ja vaatas siis tagasi Aelini suunas. „Kui sinule antakse luba kahe aasta jooksul nii suurel määral muutuda, kas pole ka minul selleks luba?”

Seejärel jalutas mees laudade vahel minema. Tern, Harding ja Mullin sabas. Tern kiikas vaid korra Aelini suunas, et teha talle täpipealt sama rõve žest, millega Aelin teda ennemalt kostitas.

Ent Aelin põrnitses vaid Palgamõrvarite Kuningat, tema elegantseid, võimsaid samme, aadlimehe rõivastesse peidetud sõdalase keha.

Valede kehastus. Õppinud ja salakaval.

Võlvides oli liiga palju silmi, et põske hõõruda, kus sosistas endiselt Arobynni huulte fantoomjälg, või kõrva, kus püsis mehe hingeõhk.

Värdjas. Aelin heitis pilgu saali teises otsas paiknevatele võitlusaukudele, kümne küünega elatist teenivatele prostituutidele, seda jõledat kohta pidavatele meestele, kes teenisid liiga kaua tulu nii paljust verest, kurbusest ja valust. Ta peaaegu et nägi Sami – peaaegu kujutas ette teda võitlemas noore, tugeva ja hiilgavana.

Neiu sikutas kindad kätte. Palju, liiga palju võlgu tuleb maksta enne, kui ta Riftholdist lahkub ja oma trooni tagasi võtab. Alates samast hetkest. Õnneks oli ta just tapatujus.

See oli üksnes aja küsimus, kas Arobynn näitab omi kaarte või korjavad Adarlani kuninga mehed sadamast saati hoolikalt maha jäetud jälje üles. Keegi tuleb talle järele – tegelikult lausa mõne hetke pärast, kui metallukse taga kostnud hõigetele järgnenud täielikku vaikust mingiks näitajaks pidada sai. Vähemalt nii palju tema plaanist püsis endiselt kursil. Chaoliga võib ta hiljem tegeleda.

Aelin korjas kinnastatud käega üles vaskmündi, mille Arobynn lauale jättis. Ta näitas keelt kuninga jõhkrale halastamatule profiilile, mis oli selle ühele küljele pressitud – ja siis möirgavale lohemaole mündi teisel küljel. Kiri – ja Arobynn oli teda jälle reetnud. Kull – kuninga mehed. Rauduks trepi ülemises otsas ägises lahti ja sisse voolas jahedat öist õhku.

Pooleldi muiates lennutas Aelin mündi pöidlaga õhku.

Münt veel keerles, kui kivitrepi otsa ilmus neli mustas mundris meest, kehadele kinnitatud terve sortiment julmi relvi. Selleks ajaks, kui vaskraha lauale kolksatas, tuhmis valguses lohemadu läikimas, oli Aelin Galathynius veresaunaks valmis.