Читать книгу Klaastroon 4: Varjude Kuninganna - Sarah J Maas - Страница 11

Õhtu võis vabalt lõppeda ka tema vere valamisega, taipas Aelin mööda agulite kõveraid tänavaid kihutades ja veriseid võitlusnuge tuppe pistes, et need reetlikku rada järele ei tilgutaks.

Tänu kuudepikkustele treeningutele Cambria mägedes püsis neiu hingamine rahulikuna, pea selgena. Pärast nahanülgijate vastas seismist, väikese hüti mõõtu iidsete olendite käest põgenemist ja nelja deemonprintsi tuhaks põletamist polnudki vist nii jube, kui kakskümmend meest sind jälitasid.

Aga siiski üks hiiglaslik ja pirakas ora tema tagumikus. Ja midagi sellist, mis ei lõppe tema jaoks tõenäoliselt meeldivalt. Chaolist polnud märkigi – ei mingit tema nime sosistamist nende meeste huulil, kes Võlvidesse valgusid. Aelin ei tundnud neist ühtki ära, kuid tajus seda väärastust, mis tähistas enamikku neist, kes Wyrdi kiviga kokku puutusid või olid sellest rikutud. Nad ei kandnud mingeid võrusid ega sõrmuseid, ent miski nende meeste sees mädanes sellest hoolimata.

Vähemalt ei reetnud Arobynn teda – kuigi see oli mugav, et mees lahkus just mõned minutid enne seda, kui kuninga uued valvurid leidsid viimaks üles väänduva raja, mille Aelin sadamast tulles jättis. Vahest oli see proovilepanek, et näha, kas tema võimed püsisid Arobynni standardite juures juhuks, kui Aelin nõustub nende väikest tehingut vastu võtma. Kui neiu raius end kehast keha järel läbi, mõtiskles ta selle üle, kas Arobynn taipas üldse, et kogu see õhtu oli ka tema proovilepanek ja et Aelin juhatas need mehed ise otse Võlvideni. Huvitav, kui maruvihane Arobynn seda avastades on, mis jäi järele talle nii palju raha sisse toonud lõbusaalist.

Lisaks täitis see urgas rahakirste Sami mõrvanud inimestel – ja nad nautisid sellest igat hetke. Häbilugu, et Võlvide praegune omanik, Rourke Farrani kunagine käsilane ja ihu ning opiaatide kupeldaja kogemata Aelini nugade otsa jooksis. Korduvalt.

Aelin jättis Võlvid veriste pindudena maha, mis oli ilmselt halastus. Oma tõelise maagia abil oleks ta ilmselt selle tuhaks põletanud. Aga maagiat polnud ja tema surelik keha hakkas kõrvaltänavatel spurtides kuude kaupa kestnud kõvast harjutamisest hoolimata raske ning kohmakana tunduma. Lai tänav selle teise otsas oli liiga ere, liiga avatud.

Neiu kaldus ühe telliskivihoone seina vastu kuhjatud katkiste kastide ja rämpsu kuhila poole. See oli piisavalt kõrge ja õigesti ajastades võis ta sellest meetri kõrgusel asuva aknalauani hüpata.

Tema taga kostsid ruttavad sammud ja hõiked. Nad pidid olema põrgulikult kiired, et temaga kogu see tee kaasas püsida.

Noh, pagan küll.

Aelin kargas kastidele. Hunnik vappus ja kõikus, kui ta sellel turnis. Iga liigutus täpne, nobe, tasakaalus. Üks vale samm ja ta sööstab läbi pehkinud puidu või kukutab kogu kaadervärgi maha. Kastid ägasid, kuid neiu liikus nobedalt muudkui üles, kuni jõudis tippu ja hüppas eenduva aknalaua poole.

Aelini sõrmed käratasid valust ja kaevusid nii kõvasti tellistesse, et küüned murdusid kinnaste sees. Neiu kiristas hambaid ja vinnas end eendile ning seejärel läbi avatud akna sisse.

Ta lubas endale kaks silmapilku, et silmitseda kitsukest kööki: pime ja puhas. Kaugemal põles ahtas koridoris üks küünal. Nuge peopesadesse peites kihutas neiu koridori poole ja all tulid hõiked üha lähemale.

Kellegi kodu. See oli kellegi kodu ja tema juhtis neid mehi sealt läbi. Aelin tormas mööda koridori, puupõrand saabaste all judisemas. Neiu uuris ümbrust. Kaks magamistuba, mõlemas keegi sees. Raisk. Raisk.

Esimeses toas lesisid räpastel madratsitel kolm täiskasvanut. Ja teises magamistoas põõnas veel kaks. Üks neist kargas istuli, kui Aelin mööda müdistas. „Püsi pikali,” sisistas neiu ainsa hoiatusena enne, kui jõudis koridori jäänud viimase ukseni, mida tõkestas uksenupu alla kiilutud tool. Rohkem turvalisust nad agulis endale eriti lubada ei saanudki.

Neiu saatis tooli kitsas koridoris vastu seinu, kus see jälitajaid vähemalt paariks hetkeks aeglustaks. Aelin rapsas korteriukse lahti, nigel lukk lõhenes praksatusega. Poole liigutusega lennutas ta oma selja taha hõbemündi, et maksta kahjustuste eest – ja ostku endale parem lukk.

Ees oli ühine trepikoda määrdunud ja pehkinud puust astmetega. Üleni pime.

Meeshääled kaikusid liiga lähedal ja trepi alumises otsas algas prõmmimine.

Aelin kihutas trepist üles. Ringiratast, hingeõhk nüüdseks kopse klaasikildudena lõhestamas, kuni möödus kolmandast korrusest. Kuni trepp ahenes ja…

Aelin ei vaevunud vargsi püsima, kui vastu katuseust põrutas. Mehed juba teadsid, kus ta end peitis. Sametine ööõhk kattis näo ja Aelin ahmis seda sisse, uuris katust ning all looklevaid tänavaid. Selja taga asuv kõrvaltänav oli liiga lai ja avar tänav vasakul ei olnud valikuks, kuid – seal. Kõrvaltänaval. See kanalisatsioonivõre.

Külastad ehk täna öösel tunnelite kagupoolset lõiku. Leiad vahest kellegi, keda otsid.

Aelin teadis, keda Arobynn mõtles. Niisiis järjekordne mehe väike kingitus – nupp nende mängus.

Neiu libistas end hoone külge kinnitatud vihmaveetoru mööda kassiliku kergusega alla. Kaugel ülal paisusid hõiked. Nad jõudsid katusele. Neiu laskus loiku, mis kahtlemata pissi järele lõhnas, ja hakkas jooksma enne, kui löögijõud täielikult ta kontidest läbi judises.

Aelin sööstis võre poole, viskus põlvili ja libises viimase meetri, kuni sõrmed end kaane külge haakisid. Seejärel tiris ta luugi lahti. Hääletu, kiire, tõhus.

Kanalisatsioon oli halastaval kombel tühi. Aelin surus võikast lehast kerkiva iivelduse vägisi maha, kuigi see kerkis juba temaga kohtuma.

Selleks ajaks, kui valvurid üle katuseääre piilusid, oli neiu kadunud.

Aelin jälestas kanalisatsiooni.

Mitte seepärast, et need olid räpased, lehkavad ja närilisi täis. Need olid tegelikult mugav viis Riftholdis nähtamatult ja segamatult ringi liikuda, kui teadsid teed.

Aelin vihkas neid sellest ajast, kui ta kinni seotult kloaaki surema jäeti. Ja seda tänu ühele ihukaitsjale, kellele ei istunud kuigi hästi tema plaan mehe isand tappa. Kanalisatsioon ujutati üle ja kui ta suutis end lõpuks köidikutest vabastada, pidi ta ujuma. Sõna otseses mõttes ujus läbi sitase vee. Aga väljapääs oli suletud. Sam päästis ta toona puhta vedamise tõttu, ent mitte enne, kui Aelin pidi peaaegu uppuma ja neelas selle käigus alla poole kanalisatsioonist.

Kulus päevi ja lugematuid vanne, et ta end taas puhtana tunneks. Ja lõputult oksendamist.

Niisiis kanalisatsiooni ronimine ja võre enda järel sulgemine... Esimest korda sel ööl värisesid käed hullupööra. Aga neiu pressis end läbi hirmukaja ja hakkas läbi hämarate, kuuvalguses hõõguvate tunnelite hiilima.

Pingsalt kuulatades.

Kagusse suundudes valis ta suure iidse tunneli, süsteemi ühe peamise arteri. Ilmselt asus see siin sellest hetkest saati, kui Gavin Havilliard otsustas oma pealinna Avery kaldale asutada. Ta seisatas aeg-ajalt, et kuulatada, kuid mingit märki jälitajatest polnud.

Ees terendas ristmik neljast tunnelist. Neiu aeglustas tempot ja peitis võitlusnoad peopesadesse. Esimesed kaks tunnelit olid puhtad. Kolmas – see, mis ta otse kapteni teele viiks, kui too lossi suundub – oli pimedam. Samas laiem. Ja neljas... Kagusuund.

Ta ei vajanud haldjameeli teadmaks, et kagutunnelist immitsev pimedus ei olnud tavapärane. Ülevalt võredest tulev kuuvalgus seda ei läbistanud. Ei kostnud ühtki heli, isegi mitte rottide sibamist.

Veel üks Arobynni trikk – või kink? Nõrgad helid, mille järel ta tuli, pärinesid sellest suunast. Aga iga rada suri siin.

Ta tammus kassiliku vaikusega joone ees, kus sogane valgus läbimatuks mustavuseks hääbus. Hääletult korjas ta üles maha kukkunud kivitükikese ja heitis selle ees mustavasse pilkasusse.

Vastuseks ei tulnud ainsatki heli, kuigi see oleks pidanud maanduma.

„Mina seda sinu asemel ei teeks.”

Aelin pöördus jaheda naishääle poole ja sättis noad justkui muuseas õige nurga alla.

Võlvidest tuttav kapuutsiga ihukaitsja nõjatus vähem kui kahekümne sammu kaugusel vastu tunneliseina.

Noh, vähemalt oli üks neist siin. Mis puutus Chaoli...

Aelin tõstis ihukaitsja poole marssides noa ja kugistas alla iga detaili. „Kanalisatsioonis võõrastele ligi hiilimine on samuti midagi, mille eest ma hoiataks.”

Kui Aelin jõudis meetri kaugusele, tõstis naine käed – haprad, kuid armistunud. Tema nahk näis isegi tänavalt tuleva kaame valguse kumas jumekas. Kui naine suutis nii lähedale hiilida, pidi ta olema õppinud kas võitluskunste või vaikset tegutsemist. Või siis mõlemat. Muidugi oli naine osav, kui Chaol lasi tal Võlvides oma seljatagust valvata. Aga kuhu Chaol nüüd läinud oli?

„Halva kuulsusega lõbusaalid ja kanalisatsioonid,” lausus Aelin nuge nähtaval hoides. „Sa elad ikka mõnusat elu, eks?”

Noor naine lükkas end seinalt lahti ja tema tintjate juuste kardin kõikus kapuutsi varjus. „Mitte kõiki meist pole õnnistatud kuninga palgal olemisega, kangelane.”

Nii et vastane tundis siis Aelini ära. Tegelikuks küsimuseks oli aga see, kas ta ütles seda Chaolile – ja kus viimane praegu viibis. „Kas julgen küsida, miks ei peaks ma kive mööda seda tunnelit loopima?”

Ihukaitsja osutas Aelini taga kõige lähemal looklevale tunnelile – kirgas õhk lageda taeva all. „Tule minuga.”

Aelin kõkutas naerda. „Pead rohkem proovima.”

Sihvakas naine astus lähemale ja kuuvalgus tõi esile tema näo kapuutsi all. Kena, ehkki tõsine. Vahest paar-kolm aastat vanem.

Võõras torkas pisut kuivalt: „Sul on kakskümmend valvurit kukil. Nad on piisavalt kavalad, et hakata sind väga varsti siit alt otsima. Soovitan sul endaga kaasa tulla.”

Aelini kannustas tagant soov, et võõras põrgusse kasiks, kuid selle asemel muigas ta hoopis. „Kuidas sa mu leidsid?” Vastus ei huvitanud teda, kuid Aelin lihtsalt pidi naist veel pisut kompima.

„Vedamine. Minu kord oli luurel käia. Vupsasin korraks tänavale ja avastasin, et said uued sõbrad. Tavaliselt kehtib meil kanalisatsioonis uitavate inimeste osas kõigepealt-löö-siis-küsi-poliitika.”

„Ja kes need meie siis on?” küsis Aelin magusalt.

Naine hakkas lihtsalt mööda heledat tunnelit kõndima ega tundnud üldse muret nugade pärast, mida Aelin endiselt käes hoidis. Niisiis ülbe ja loll. „Võid minuga tulla, kangelane, ja saad teada asju, mida ilmselt tahtsidki. Võid ka siia jääda ja oodata vastuseid, mida toob sinu heidetud kivi.”

Aelin kaalus sõnu ja sel ööl nähtut ning kuuldut. Selgroogu mööda jooksvast judinast hoolimata astus ta ihukaitsja kõrvale kõndima ja lükkas noad reitel olevatesse tuppedesse.

Iga kvartaliga, mille ulatuses nad kanalisatsioonilögas vantsisid, kasutas Aelin vaikust jõu kogumiseks.

Naine sammus nobedalt, ent sujuvalt mööda üht ja siis teist tunnelit. Aelin pani tähele igat pööret, ainulaadset tunnust ja võret ning koostas nende liikumise ajal mõttes kaarti.

„Kuidas sa mind ära tundsid?” küsis Aelin viimaks.

„Nägin sind mitu kuud tagasi linnas. Punased juuksed olid põhjus, miks ma sind Võlvides kohe ära ei tundnud.”

Aelin vahtis teda silmanurgast. Võõras ei pruukinud teada, kes Chaol tegelikult on. Mees võis kasutada teist nime, ehkki naise väitel teadis ta üht teist sellest, mida Aelin jahtis.

Naine küsis jahedal ja rahulikul häälel: „Kas valvurid jahivad sind seepärast, et tundsid su ära, või seepärast, et norisid Võlvides meeleheitlikult tüli?”

Üks punkt võõrale. „Äkki ütled sina seda? Töötavad valvurid siis kapten Westfalli heaks?”

Naine naeris omaette. „Ei – need valvurid talle aru ei anna.” Aelin neelas kergendusohke alla, ehkki tema kolbas kõrises veel tuhatkond küsimust.

Aelini saapad litsusid laiaks millegi ebameeldivalt pehme ja ta surus alla judina, kui naine järjekordse pika tunneli sissepääsu ees peatus, mille esimest poolt valgustas siin-seal võredest alla voogav kuuvalgus. Kaugemast otsast hoovas ebaloomulikku pimedust. Kiskjalik liikumatus hiilis üle Aelini, kui ta pilkasusse piilus. Vaikus. Täielik vaikus.

„Siin,” ütles võõras tunneli külje sisse ehitatud ja kõrgemal asuvale kivist käiguteele lähenedes. Rumal. Nii rumal, et paljastas niimoodi oma selja. Ta isegi ei näinud, kuidas Aelin ühe noa vabaks libistas.

Nad olid tulnud piisavalt kaugele.

Naine astus käiguteele viivale väikesele ligedale trepile. Tema pikkade jäsemete liigutused olid graatsilised. Aelin arvutas välja lähimate väljapääsude kauguse ja tunneli keskosast läbi voolava väikese solgioja sügavuse. Piisavalt sügav, et vajadusel laipa sellesse peita.

Aelin keeras noa õige nurga alla ja lipsas naise taha. Sama lähedale kui armuke, et talle tera kõrile panna.