Читать книгу Klaastroon 4: Varjude Kuninganna - Sarah J Maas - Страница 13

Vigastatuid oli kaks. Üks Chaoli ja tema kaaslase vahel, teine rippus kahe tundmatu mehe najal. Ülejäänud kaks meest ja veel üks naine valvasid seljatagust.

Mässajat vaatasid nad vaid korraks. Sõber.

Aelin vastas nende pilgule, kui nad tema poole ruttasid, relvad väljas. Kõiki katsid verepritsmeid – punane veri ja must veri, mida ta liigagi hästi tundis. Ja need kaks peaaegu teadvuseta kogu...

Ta tundis ka seda kidurat kuivetunud välimust. Õõnsust nende palgeil. Wendlynis jäi ta selliste osas hiljaks. Aga mingil moel said Chaol ja tema liitlased need kaks siit välja. Aelini kõht kukerpallitas. Luurelkäik – noor naine tema kõrval jälgis pingsalt ees olevat teed soovist veenduda, et see on päästmiseks ohutu.

Lihtlabased valgid polnud valvureid selles linnas rikkunud, nagu Arobynn ennist pakkus.

Ei, siin oli vähemalt üks valgiprints. Nendes tunnelites, kui pimedus üldse midagi tähendas. Raisk. Ja Chaol oli olnud…

Chaol seisatas piisavalt kauaks, et üks kaaslane lähemale astuks ja aitaks vigastatud meest minema kanda. Seejärel sammus ta ette. Nüüd oli ta kuue meetri kaugusel. Viie. Kolme. Mehe alahuul oli lõhki löödud ja suunurgast imbus verd. Nad võitlesid end välja.

„Selgita,” kähistas Aelin naisele enda kõrval.

„Pole minu voli,” vastas naine kärmelt.

Ta ei vaevunud rohkem peale käima. Mitte nüüd, kui Chaol tema ees seisis. Mehe suured pronksjad silmad uurisid Aelini katvaid vereplekke.

„Oled viga saanud?” kähistas Chaol.

Aelin raputas vaikides pead. Jumalad. Jumalad küll. Selle kapuutsita, nüüd, kus ta mehe näojooni silmas... Mees oli täpselt selline, nagu Aelin teda mäletas – jõuliselt kena päevitunud nägu ehk pisut kõhetum ja karvasem, aga ikkagi Chaol. Ikkagi see mees, keda ta armastama hakkas. Enne, kui kõik muutus.

Nii palju oli asju, mida ta arvas end ütlevat või tegevat või tundvat.

Üks kiitsakas valge arm sähvis mööda Chaoli põske alla. Aelin tekitas selle tol ööl. Ööl, kui Nehemia suri ja Aelin üritas meest tappa.

Olekski tapnud, kui Dorian poleks teda peatanud.

Juba toona sai Aelin aru, et Chaoli teod ja valikud raiusid igaveseks läbi nende vahele punutud köidikud. See oli see üks asi, mida ta ei saanud unustada. Ei saanud andestada.

Neiu hääletust vastusest näis kaptenile piisavat. Chaol põrnitses Aelini kõrval seisvat naist – oma luurajat. Tema luurajat, kes andis aru temale. Justkui oleks tema neid kõiki juhtinud.

„Rada on ees vaba. Püsige idapoolsetes tunnelites,” andis naine käsu.

Chaol noogutas. „Minge edasi,” ütles mees tema kõrvale jõudnud kaaslastele. „Järgnen teile hetke pärast.” Ei mingit kõhklust ega ka pehmust. Justkui oleks ta seda sadakond korda teinud.

Nad jätkasid hääletult tunnelites teed ja heitsid mööda pühkides Aelini suunas pilke. Ainult noor naine jäi paigale. Ootas.

„Nesryn,” ütles Chaol. Juba see nimi oli käsk.

Nesryn põrnitses Aelini – analüüsis, kaalus.

Aelin heitis naisele laisa irve.

„Faliq,” urises Chaol ja naine libistas oma kesköösilmad temale. Kui Nesryni perekonnanimi poleks tema päritolu reetnud, oleks seda teinud need nurkadest kergelt ülespidised ja pisukese lauvärviga ääristatud silmad. Need reetsid, et vähemalt üks naise vanematest pärines lõunamandrilt. Huvitav, et naine ei proovinudki seda varjata ja otsustas lauvärvi ka missioonil olles kanda, kuigi Riftholdis valitses immigrantide suhtes vähem-kui-meeldiv-poliitika. Chaol nõksatas lõuaga kaduvate kaaslaste suunas. „Mine sadamasse.”

„Ohutum on, kui üks meist siia jääb.” Jälle see jahe ja rahulik hääletoon.

„Aita neil sadamasse jõuda ja kasi siis põrgu päralt tagasi käsitööliste linnajakku. Sinu garnisoniülem paneb su hilinemist tähele.”

Nesryn mõõtis Aelini üle. Need tõsised näojooned ei liikunud kordagi. „Kust me teame, et see naine tema korraldusel siia ei tulnud?”

Aelin teadis väga hästi, keda mainitud tema all mõeldi. Ta pilgutas noorele naisele silma. „Kui oleksin tulnud siia kuninga käsul, Nesryn Faliq, lamaksid juba ammuilma hingetuna maas.”

Ei mingit lõbususe värelust, ei mingit vihjet hirmule. Naine võis puhta jäisuse osas edukalt ka Rowaniga võistelda.

„Homme loojangul,” lausus Chaol Nesrynile teravalt. Noor naine põrnitses vastu, õlad pinges, ja suundus siis tunnelisse. Aelini meelest liikus naine nagu vesi.

„Mine,” ütles Aelin Chaolile, hääl õhuke kui raspel. „Sa peaks minema – aita neid.”

Chaoli verine suu moodustas õhukese kriipsu. „Lähengi. Hetke pärast.”

Ei mingit kutset, et Aelin nendega liituks. Äkki oleks ta pidanud seda ise pakkuma.

„Sa tulid tagasi,” lausus Chaol. Mehe juuksed olid pikemad, rohkem sagris kui mitu kuud tagasi. „See Aedion – see on lõks…”

„Ma tean Aedionist.” Jumalad küll, mida ta üldse öelda sai?

Chaol noogutas äraolevalt ja pilgutas silmi. „Sa näed teistsugune välja.”

Aelin sõrmitses punast juuksesalku. „Ilmselgelt.”

„Ei,” ütles Chaol ja astus sammu lähemale, kuid vaid ühe sammu. „Su nägu. See, kuidas sa seisad. Sa...” Mees raputas pead ja heitis pilgu pimeduse suunas, kust nad just põgenesid. „Saada mind.”

Aelin nõustus. Noh, see näis rohkem küll sedamoodi, et nad kõndisid-nii-kiiresti-kui-suutsid-jooksma-hakkamata. Aelin suutis vaevu eristada tunnelitest läbi ruttavate kaaslaste helisid.

Kõik Chaolile mõeldud sõnad kihutasid peas ringi ja võitlesid väljapääsu nimel, kuid Aelin tõukas neile veel hetkeks vastu.

Ma armastan sind. Chaoli sõnad talle päeval, kui Aelin lahkus. Ja tema ei öelnud Chaolile vastuseks muud peale vabandava pomina.

„Päästeoperatsioon?” küsis Aelin nende taha kiigates. Ei mingit kippu ega kõppu tagaajamisest.

Chaol mühatas jaatavalt. „Varasemaid maagiakasutajaid jahitakse ja hukatakse jälle. Kuninga uued valvurid hoiavad neid tunnelis, kuni aeg tapalava jaoks on küps. Neile meeldib pimedus. Tundub, et nad elavad sellest.”

„Miks mitte vangla?” Seal oli küllalt pime, isegi valgide jaoks.

„Liiga avalik. Vähemalt selles osas, mida nad nendega enne hukkamist teevad.”

Külmavärin siugles Aelini selgroogu mööda alla. „Kas nad kannavad musti sõrmuseid?” Noogutus. Aelinil jäi süda peaaegu seisma. „Mind ei huvita, kui paljusid nad tunnelitesse viivad. Ära mine enam sinna.”

Chaol naeratas korraks. „Pole valikut. Meie lähme sinna seepärast, et meie oleme ainsad, kes saavad seda teha.”

Kanalisatsioon hakkas lehkama soola järele. Nad pidid lähenema Avery jõele, kui Aelin pöördeid õigesti luges. „Selgita.”

„Nad ei märka tavaliste inimeste kohalolu ega hooli sellest tegelikult. Neile pakuvad huvi ainult inimesed, kelle vereliinis voolab maagiat. Isegi need kandjaid, kelles see on uinunud.” Mees heitis Aelinile kõõrdpilgu. „Seepärast saatsingi Reni Põhjalasse. Et ta linnast välja saada.”

Aelin peaaegu komistas lahtise kivi otsa. „Ren... Allsbrook?”

Chaol noogutas aeglaselt.

Maapind vappus Aelini all. Ren Allsbrook. Veel üks Terraseni lastest. Endiselt elus. Elus.

„Ren on põhjus, miks me sellest üldse teada saime,” ütles Chaol. „Läksime ühte nende pesadest. Nad vaatasid kohe talle otsa. Eirasid mind ja Nesrynit täielikult. Saime vaevu välja. Saatsin ta järgmisel päeval Terraseni, et sealseid mässulisi kokku koguda. Ta polnud selle üle kuigi õnnelik, usu mind.”

Huvitav. Huvitav ja täiesti hullumeelne. „Need olendid on deemonid. Valgid. Ja nad…”

„Imevad sinust elu välja. Toituvad sinust, kuni teevad su hukkamisest vaatemängu?”

„See pole nali,” nähvas Aelin. Neiu unenägusid vaevasid nende valgiprintside kobavad käed, kui nad temast toitusid. Ja iga kord ärgates tõusis Aelini huultele karje ning ta sirutas käe haldjasõdalase poole, keda polnud seal meenutamaks talle, et nad said hakkama. Et nad elasid selle üle.

„Ma tean, et pole,” lausus Chaol. Mehe silmad vilksasid sinna, kus Goldryn üle Aelini õla piilus. „Uus mõõk?”

Neiu noogutas. Nende vahel oli nüüd ehk vaid meeter – meeter ja kuude kaupa igatsust Chaoli järele. Samuti vihkamist. Kuude kaupa roomamist välja sellest kuristikust, kuhu Chaol ta tõukas. Aga nüüd, kus ta oli siin... Kõik see hõlmas pingutust, et mitte vabandusi teele saata. Aga ta ei vabandaks Chaoli vigastamise pärast, vaid asjaolu eest, et tema süda on paranenud – kohati veel mõrane, kuid paranenud. Ja Chaoli selles enam pole. Mitte sel moel, nagu kunagi varem.

„Sa said mu päritolu ja tegeliku olemuse teada,” lausus Aelin. Neiu oli teadlik sellest, kui kaugele ette olid jõudnud Chaoli kaaslased.

„Sel päeval, kui sa lahkusid.”

Aelin silmitses hetkeks pimedust nende taga. Õhk oli puhas.

Chaol ei liikunud lähemale – ei paistnud üldse tundvat soovi teda emmata või suudelda või isegi puudutada. Eespool kaldusid mässajad väiksemasse tunnelisse. Aelin teadis, et see viib otse aguli kipakasse sadamasse.

„Ma haarasin Välejala kaasa,” ütles Chaol vaikusehetke järel.

Aelin üritas mitte liiga valjult välja hingata. „Kus ta on?”

„Ohutus kohas. Nesryni isale kuulub Riftholdis paar populaarset pagaripoodi. Edukas äri on talle eelmägedes ühe maamaja võimaldanud. Sealne personal hoolitseb salaja koera eest. Välejalal on nähtavasti enam kui hea meel lambaid piinata, nii et vabandust, aga ma ei saanud teda siin pidada. See pidev haukumine…”

„Ma mõistan,” kähistas Aelin. „Aitäh sulle.” Neiu kallutas pea viltu. „Maaomaniku tütar on mässaja?”

„Nesryn on linnavalves isa soovidest hoolimata. Tunnen teda aastaid.”

See polnud vastus Aelini küsimusele. „Saab teda usaldada?”

„Nagu sa ise ütlesid – me oleks kõik juba surnud, kui ta siin kuninga käsul viibiks.”

„Õigus küll.” Aelin neelatas kõvasti, pani noad tuppe tagasi ja sikutas kindad käest kas või selleks, et näppudele mingit tegevust anda. Ent siis vaatas Chaol sinna – tühja sõrme, kus ilutses kord tema ametüstsõrmus. Nahka kattev veri oli kangast läbi imbunud – osa sellest punane, osa must ja haisev.

Chaol vahtis tühja kohta. Kui mehe silmad tõusid taas Aelini silmadega kohtuma, muutus hingamine raskeks. Chaol peatus kitsa tunneli sissepääsu ees. Piisavalt kaugel, taipas Aelin. Chaol tõi ta nii kaugele, kui vajalikuks pidas.

„Mul on sulle nii paljust rääkida,” ütles Aelin enne, kui mees jõudis midagi öelda. „Aga enne kuulaksin ma pigem sinu lugu. Kuidas sa siia said? Mis juhtus Dorianiga? Ja Aedioniga? Kõike seda.” Miks sa täna Arobynniga kohtusid?

See ebalev õrnus Chaoli näol kõvenes külmaks süngeks meelekindluseks ja Aelini süda raksatas pisut seda nähes. Mida iganes Chaolil öelda oli, ei saanud see meeldiv olla.

Ent Chaol ütles vaid: „Kohtume neljakümne minuti pärast sellel aguli aadressil. Pean esmalt sellega tegelema.”

Mees ei oodanud vastust enne, kui tunnelit mööda kaaslaste poole sörkis.

Aelin järgnes talle nagunii.

Aelin jälgis katuselt sadamat sel ajal, kui Chaol koos kaaslastega ühele väiksele paadile lähenes. Meeskond ei söandanud ankrusse heita – nad sidusid vaid paadi pehkinud postide külge piisavalt kauaks, et mässajad saaks lõdvalt rippuvad ohvrid ootavate madruste kätte ulatada. Seejärel aerutasid nad jõuliselt Avery tumedasse looka ja loodetavasti jõesuudmes ootava suurema laeva poole.

Aelin vaatas Chaoli vaikselt mässajatega rääkimas. Nesryn jäi paigale, kuni mees lõpetas. Lühike ja napisõnaline tüli millegi üle, mida Aelin ei kuulnud. Siis kõndis kapten üksi minema. Nesryn ja teised suundusid vastassuunda isegi üle õla vaatamata.

Chaol jõudis läbida ühe kvartali, kui Aelin hääletult tema kõrvale laskus. Chaol ei võpatanud. „Oleksin pidanud aimama.”

„Oleksid tõesti.”

Chaoli lõug tõmbus pingesse, kuid mees jätkas aguli sisemuse poole kõndimist.

Aelin uuris ööpimedaid vaikseid tänavaid. Mööda silkas paar metsistunud tänavalast. Neiu silmitses neid kapuutsi alt ja mõtiskles selle üle, millised neist Arobynni palgal on ja mehele teatavad, et nägid Aelini mõne kvartali kaugusel oma kunagisest kodust. Polnud mõtet oma käike varjata – nagunii ei tahtnudki ta seda.

Siinsed majad olid kipakad, ent mitte lagunenud. Mis iganes töölispered siin elasid, andsid nad endast igatahes parima, et maju korras hoida. Jõe lähedust arvestades olid nende asukateks tõenäoliselt kalurid, sadamatöölised ja võib-olla ka mõne isanda käest laenatud orjad. Kuid polnud mingit märki probleemidest, lähedal ei luusinud ühtki hulkurit, kupeldajat või võimalikku varast.

Peaaegu võluv agulite kohta.

„Lugu ei ole sugugi meeldiv,” alustas kapten viimaks.

Aelin lasi Chaolil rääkida, kui nad läbi agulite jalutasid, ja kuuldu murdis ta südame.

Neiu hoidis suu kinni, kui Chaol pajatas kohtumisest Aedioniga ja nende omavahelisest koostööst. Ja kuidas kuningas Aedioni kinni võttis ning Doriani üle kuulas. Nii raske oli kaptenit mitte sakutada ja selgitust nõuda, kuidas sai mees nii hoolimatu ja rumal olla ning tegutseda alles sedavõrd pika aja pärast.

Siis jõudis Chaol selle osani, kus Sorschal pea maha raiuti – iga sõna oli eelmisest vaiksem ja napim.

Aelin ei saanud kunagi teada ravitseja nime kõigil neil kordadel, kui naine teda lappis ja õmbles. Et Dorian ta kaotas... Aelin neelatas kõvasti.

Lugu läks veel hullemaks.

Nii palju hullemaks, kui Chaol selgitas, mida Dorian selleks ette võttis, et kaptenit lossist välja saada. Ta ohverdas end, paljastas kuningale oma väe. Aelin vappus nii tugevasti, et torkas käed taskutesse ja surus huuled kramplikult kokku.

Ent väljapääsu otsivad sõnad tantsisid kolbas muudkui ringiratast.

Sa oleks pidanud Doriani ja Sorscha samal päeval välja toimetama, kui kuningas need orjad mõrvas. Kas sa ei õppinud Nehemia surmast mitte midagi? Arvasid sa tõesti, et võid võita au kaotamata, mitte midagi ohverdamata? Sa poleks pidanud Doriani juurest lahkuma. Kuidas sa võisid lasta printsil üksi kuninga ette seista? Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid?

Kurbus Chaoli silmades takistas Aelini midagi ütlemast.

Ta hingas sügavalt sisse, kui Chaol vait jäi, ning talitses oma viha, pettumust ja šokki. Kulus kolm kvartalit enne, kui Aelin taas selgelt mõelda sai.

Raev ja pisarad ei aita siin kuidagi. Tema plaanid muutuvad taas, aga mitte kuigi palju. Päästa Aedion, too ära Wyrdi võti... seda saab ta ikkagi teha. Neiu ajas õlad sirgu. Nad jõudsid tema kunagisest korterist vaid mõne kvartali kaugusele.

Vähemalt oleks tal koht, kus vaikselt püsida, kui Arobynn seda vahepeal ära ei müünud. Ilmselt oleks mees Aelini ammuilma nöökinud, kui korter enam talle ei kuuluks – või lasknud tal siis sealt uue omaniku eest avastada. Arobynn armastas selliseid üllatusi väga.

„Nii et nüüd teed koostööd mässajatega, Chaol. Või siis juhid neid, nagu välja paistab.”

„Meil on mitmeid juhte. Minu territoorium katab agulid ja sadama – teised vastutavad linnajagude eest. Kohtume nii sageli, kui julgeme. Nesrynil ja paaril linnavalvuril õnnestus ühendust saada mõne mu mehega. Peamiselt Ressi ja Brulloga. Nemad on otsinud viise Doriani väljatoimetamiseks. Ja Aedioni. Aga nendesse vangikongidesse pole võimalik tungida ja salatunneleid valvatakse pingsalt. Käisime nende kanalisatsioonipesas täna öösel ainult seepärast, et saime Ressilt sõna suure kohtumise kohta palees. Tuleb välja, et neil jäi sinna rohkem vahte, kui oodata oskasime.”

Lossi pole võimalik niisama sisse jalutada, kui Aelin just Arobynni abiga ei lepi. Veel üks otsus. Homseks. „Mida sa Dorianist pärast seda kuulnud oled, kui lossist põgenesid?”

Pronksist silmades kiiskas häbivälgatus. Aga ta põgenes. Ta jättis Doriani türannist isa küüsi.

Aelin pigistas sõrmed rusikateks, et Chaoli pead mitte vastu telliskivihoone seina virutada. Kuidas võis mees küll sellist koletist teenida? Kuidas ta seda ette ei näinud, ei üritanud kuningat tappa iga kord, kui löögiulatusse juhtus?

Aelin lootis, et mida iganes sadistlik isa pojaga tegi või kuidas iganes noormeest karistati, siis prints teadis, et tema pole ainus leinaja. Ja kui Aelin on Doriani ära toonud, annab ta noormehele õigel hetkel teada, et mõistab teda. See on küll raske ja kauakestev ja valulik, kuid prints taastub sellest kaotusest. Ja sellisel juhul Doriani toore maagia juures, mis on vaba ka siis, kui Aelini oma seda pole... See võib valgide alistamisel ülimalt tähtsaks osutuda.

„Kuningas pole Doriani avalikult karistanud,” teatas Chaol. „Pole teda isegi luku taha pistnud. Nii palju, kui meie teame, käib Dorian endiselt üritustel ja osaleb sellel hukkamisega sünnipäevapeol.”

Aedion. Oh, Aedion. Tema teadis, kes Aelin tegelikult on, mis temast oli saanud. Paraku ei öelnud Chaol, kas nõbu sülitaks talle näkku samal hetkel, kui Aelini silmab. Neiu ei kavatsenud sellest enne hoolida, kuni Aedion on ohutus kohas. Kuni ta on vaba.

„Nii et meil on Ress ja Brullo sees ning lossimüüridel silmad kõikjal,” jätkas Chaol. „Räägitakse, et Dorian näib normaalselt käituvat, kuid tema käitumine on imelik. Külmem, äraolevam, aga seda võis pärast Sorscha mõrvamist ju ennustada.”

„Kas nad räägivad sellest, et Dorian kannab musta sõrmust?”

Chaol judistas end. „Ei – mitte sõrmust.” Miski mehe hääletoonis sundis Aelini kaptenit vaatama ja soovima, et ta poleks järgmisi sõnu kuulnud. „Üks nuhkidest väitis, et Dorianil on kaela ümber mustast kivist võru.”

Wyrdi kivist võru.

Viivuks ei suutnud Aelin muud teha kui Chaoli jõllitada. Ümbritsevad hooned surusid peale ja hiiglaslik tühimik avanes munakivide all ning ähvardas ta üleni alla neelata.

„Sa oled väga kahvatu,” ütles Chaol, ent ei üritanudki neiut puudutada.

Tore. Aelin polnud täiesti kindel, et oleks talunud puudutust ilma Chaolil nägu eest rebimata.

Aga neiu hingas sügavalt sisse ja keeldus laskmast Dorianiga juhtunu määratut tähendust kohale jõudmast – vähemalt praeguseks. „Chaol, ma ei tea, mida öelda Doriani või Sorscha või Aedioni kohta. Selle kohta, et sina oled siin.” Ta viipas agulile nende ümber.

„Räägi lihtsalt, mis sinuga kõigil neil kuudel juhtus.”

Aelin rääkis. Ta paiskas enesest välja Terrasenis kümme aastat tagasi juhtunud sündmused ja elu Wendlynis. Kui ta valgiprintsideni jõudis, ei rääkinud ta Chaolile kaelavõrudest. Tundus ilma selletagi, et Chaolil on süda juba paha. Ja ta ei rääkinud kolmandast Wyrdi võtmest – ainult sellest, et Arobynn varastas Orynthi amuleti ja nüüd ihkas ta seda tagasi. „Nüüd sa siis tead, miks ma siin olen, mida ma tegin ja mida ma plaanin teha.”

Chaol ei vastanud terve kvartali jooksul. Mees isegi ei naeratanud.

Nii vähe oli jäänud alles sellest valvurist, kellest Aelin sügavalt hoolima hakkas. Viimaks vastas mees Aelini pilgule. „Nii et sa oled siin üksi.”

„Ütlesin Rowanile, et tal on ohutum Wendlynisse jääda.”

„Ei,” ütles Chaol veidi teravalt ja silmitses ees olevat tänavat. „Selles mõttes, et sa tulid tagasi, kuid ilma armeeta. Liitlasteta. Sa tulid tühjade kätega tagasi.”

Tühjade kätega. „Mida sa minult siis ootasid? Sina mu Wendlynisse saatsid. Sina. Kui sa oleks tahtnud mu naasmist koos armeega, võinuksid oma soovides veidi täpsem olla.”

„Ma saatsin su Wendlynisse üksnes sinu enda ohutuse pärast. Et sa kuninga juurest eemale saaks. Ja niipea, kui ma su tõelise olemuse avastasin… Kuidas ma ei saanud siis eeldada, et sa oma nõbude juurde jooksed. Maeve juurde…”

„Kas sa ei kuulnud sõnagi sellest, mida ma just rääkisin? Kes Maeve on? Ashryverid on tema käsutada. Kui Maeve abi ei saada, ei saada ka nemad abi.”

„Sa isegi ei proovinud.” Chaol seisatas mahajäetud tänavanurgal. „Kui su nõbu Galan on blokaadist läbimurdja…”

„Minu nõbu Galan pole absoluutselt sinu mure. Saad sa üldse aru, mis mul vastas oli?”

„Saad sina üldse aru, kuidas meil siin asjalood olid? Seni, kuni sina maagiaga mängisid ja oma haldjaprintsiga ringi lippasid. Saad sa aru, mis minuga juhtus – Dorianiga? Mahub sulle üldse pähe, mis igal päeval selles linnas juhtub? Sest kõige selle põhjuseks võib vabalt olla sinu jant Wendlynis.”

Iga sõna raius kui kivi vastu pead. Jah – jah, võib-olla, aga... „Minu jant?”

„Kui sa poleks selles küsimuses taolist dramaatilisust üles näidanud, Narroki alistamisega eputanud ja kuningale peaaegu karjunud, et oled tagasi, poleks ta iial meid sellesse ruumi kutsunud.”

„Sina ei saa mind selle eest süüdistada. Tema tegude eest.” Aelin pigistas käed rusikasse, kui ta Chaoli vaatas – tõesti vaatas teda. Seda loogelist armi, mis Aelinile igavesti Chaoli tegusid meenutab. Tegusid, mida ta ei saanud andestada.

„Mille eest ma sind siis süüdistada saan?” nõudis Chaol, kui Aelin uuesti kiirete ja mõõdetud sammudega kõndima hakkas. „Millegi eest?”

Ta ei saanud seda tõsiselt mõelda. See polnud lihtsalt võimalik, et ta seda tõsiselt mõtleb. „Sa otsid asju, mille eest mind süüdistada? Äkki kuningriikide langemise eest? Maagia kaotuse eest?”

„Teise puhul,” pressis Chaol läbi hammaste, „tean ma vähemalt ühegi kahtluseta, et see pole sinu tegu.”

Aelin seisatas uuesti. „Mida sa ütlesid?”

Chaoli õlad tõmbusid pingesse. Rohkem polnudki Aelinil vaja näha teadmaks, et Chaol plaanis seda tema eest varjata. Mitte Celaena, oma kunagise sõbranna ja armukese, vaid Aelini – Terraseni kuninganna eest. Ohu eest. Mis iganes informatsioon see maagia kohta oli, Chaol ei plaaninud sellest talle rääkida.

„Mida sa täpsemalt maagia kohta teada said, Chaol?” küsis Aelin liiga vaikselt.

Chaol ei vastanud.

„Ütle mulle.”

Chaol raputas pead, tänavalampide vahe varjutas mehe nägu. „Ei. Pole lootustki. Mitte siis, kui oled nii ettearvamatu.”

Ettearvamatu. Ilmselt tänuväärne, et maagia oli siin tõesti allasurutud, sest muidu muudaks Aelin võib-olla tänavad nende ümber tuhaks ja näitaks Chaolile lihtsalt, kui väga ettearvatav ta on.

„Sa leidsid viisi selle vabastamiseks, eks. Sa tead, kuidas.”

Chaol ei üritanudki vastupidist teeselda. „Maagia vabastamine toob kaasa üksnes kaose – teeb asjad hullemaks. Võib-olla muudab nendel deemonitel maagia kasutajate leidmise ja nendest toitumise kergemaks.”

„Võid väga hästi neid sõnu kahetseda, kui kuuled ülejäänud osa sellest, mida mul öelda on,” sisistas Aelin sisimas raevutsedes ja möirates. Ta hoidis häält tasasena, et keegi lähedal olijatest ei kuuleks. „See võru, mida Dorian kannab. Las ma räägin sulle, mida see teeb, ja vaatame siis, kas sa keeldud ikka veel mulle rääkimast. Kas põlgad ära selle, mida olen neil viimastel kuudel teinud.” Iga sõnaga kadus Chaoli näost jumet. Väike nurjatu osa Aelinist mõnules selles. „Nad võtavad sihikule maagia kasutajaid, toituvad väest nende veres. Nad imevad elu välja neist, kes ei sobi valgideemoni vastuvõtmiseks. Või arvestades Riftholdi uut lemmikajaviidet, hukkavad lihtsalt hirmu tekitamiseks. Nad toituvad sellest – hirmust, viletsusest, ahastusest. See on neile nagu sõõm joovastavat veini. Väiksemad valgid võivad nende mustade sõrmuste kaudu sureliku keha üle võtta. Ja nende tsivilisatsioon – kogu neetud tsivilisatsioon, on lõhestatud hierarhiatest, nagu meie oma. Nende printsid ihkavad nii-nii väga meie maailma tulla. Niisiis kasutab kuningas võrusid. Mustast Wyrdi kivist võrusid.” Neiule tundus, et Chaol ei hinga enam. „Kaelavõrud on tugevamad ja suudavad aidata deemonitel inimkehades püsida, kuni nad õgivad seestpoolt nii teda kui ka tema väge. Narrokil oli üks selline sees. Ta anus lõpus, et ma tapaks ta. Miski muu seda ei teinud. Ma nägin koletisi, keda sa ei suuda ettegi kujutada. Nad ründasid üht sellist ja ei saanud hakkama. Ainult leek või pea maha raiumine teeb neile otsa peale. Niisiis näed sa minu andeid arvestades ja avastades, et lausa ihaldad minuga teavet jagada. Ma võin olla ainus, kes suudab Doriani vabastada või vähemalt halastada talle tema tapmise kaudu. Kui ta üldse enam seal sees on.” Viimased sõnad maitsesid sama jubedalt, kui need kõlasid.

Chaol raputas pead. Ühe korra. Teise korra. Aelin oleks võinud isegi kaasa tunda paanika, kurbuse ja ahastuse puhul mehe näol. „Ja sul ei tulnud isegi pähe meid hoiatada? Anda kellelegi meist teada kuninga kaelavõrudest?”

Aelini valdas tunne, nagu oleks talle pähe kallatud ämbritäis külma vett. Neiu pilgutas silmi. Ta oleks võinud neid hoiatada – võinud seda vähemalt proovida. Hiljem – selle peale mõtleb ta hiljem.

„Vahet pole, Chaol. Praegu on meil vaja Aedioni ja Doriani aidata.”

„Mingit meiet pole.” Chaol sõlmis Elena Silma kaela ümbert lahti ja viskas Aelinile. Lendav ehe küütles tänavavalguses. Aelin püüdis Elena Silma ühe käega kinni ja metall naha vastas hõõgus soojalt. Neiu ei vaadanud seda pikemalt ja libistas ehte taskusse. „Juba mõnda aega pole enam mingit meiet, Celaena…”

„See nimi on nüüd Aelin,” nähvas neiu nii valjusti, kui söandas. „Celaena Sardothieni pole enam.”

„Sa oled ikka seesama palgamõrvar, kes minema jalutas. Sa tulid tagasi ainult siis, kui see sulle endale kasulik oli.”

Raske oli rusikat Chaolile mitte vastu nina lennutada. Selle asemel tõmbas neiu taskust hõbedast ametüstsõrmuse, rabas Chaoli käe ja virutas selle mehe kinnastatud pihku. „Miks sa täna öösel Arobynn Hameliga kohtusid?”

„Kuidas…”

„Vahet pole. Ütle mulle põhjus.”

„Ma tahtsin kuninga tapmisel Arobynni abi.”

Aelin võpatas. „Segi oled või? Sa ütlesid talle seda?”

„Ei, aga ta aimas seda. Üritasin temaga kohtuda nüüdseks juba terve nädala vältel. Täna kutsus Arobynn mu kohale.”

„Sinust oli väga rumal sinna minna.” Aelin hakkas uuesti kõndima. Ühte kohta paigale jääda, olgu see nii mahajäetud kui tahes, polnud mõistlik.

Chaol astus tema kõrvale. „Ma ei näinud teisi palgamõrvareid oma teenuseid pakkumas.”

Aelin avas suu ja sulges selle siis. Neiu kägardas sõrmi ja ajas need siis ühekaupa sirgu. „Hind ei saa olema kullas või teenetes. Hind on viimane asi, mida sa ette näed. Tõenäoliselt nende surm või kannatused, kellest sina hoolid.”

„Sa arvad, et ma ei teadnud seda?”

„Nii et sa tahad, et Arobynn tapaks kuninga? Ja mis edasi? Paned Doriani troonile? Kui tal istub sees valgideemon?”

„Ma ei teadnud sellest kuni praeguseni, aga see ei muuda midagi.”

„See muudab ju kõike. Kui sa selle võru tal isegi kaelast ära saad, pole mingit garantiid, et valg pole Doriani sisse kanda kinnitanud. Sa võid ühe koletise teisega asendada.”

„Miks sa seda välja ei ütle, milleni iganes sa sihid, Aelin?” Chaol sisistas neiu nime nii, et ta vaevu kuulis seda.

„Kas sa suudad kuninga tappa? Kui asi jõuab selleni, kas sa tapaks oma kuninga?”

„Dorian on minu kuningas.”

Raske oli mitte võpatada. „Semantika.”

„Ta tappis Sorscha.”

„Too koletis tappis miljoneid enne Sorschat.” Võib-olla väljakutse, võib-olla järgmine küsimus.

Chaoli silmad pildusid tuld. „Ma pean minema. Kohtun tunni aja pärast Brulloga.”

„Ma tulen sinuga,” ütles Aelin ja heitis pilgu linna kirdekvartali kohal kõrguva klaaslossi poole. Võib-olla saab ta veidi rohkem aimu sellest, mida teab Doriani kohta relvameister. Ja kuidas tal võiks olla võimalik oma sõpra alistada. Tema veri muutus jäiseks. Aeglaseks.

„Ei, sa ei tule,” nähvas Chaol. Aelini pea vihises mehe poole. „Kui sina seal oled, pean mina liiga paljudele küsimustele vastama. Ma ei sea Doriani ohtu sinu uudishimu rahuldamiseks.”

Chaol jätkas otseteed, kuid Aelin keeras pingsa õlakehituse saatel ümber nurga. „Tee, mida tahad.”

Märgates Aelini suunda muutmas, Chaol seisatus. „Ja mida sina teha kavatsed?”

Liiga palju kahtlustamist varitses selles hääletoonis. Aelin peatus ja kergitas üht kulmu. „Paljusid asju. Nurjatuid asju.”

„Kui sa meid reedad, siis Dorian…”

Aelin katkestas mehe turtsatusega. „Sina keeldud jagamast oma informatsiooni, kapten. Ja minust pole mõistlik enda oma tagasi hoida.” Ta hakkas mööda tänavat oma vana korteri poole sammuma.

„Mitte kapten,” poetas Chaol.

Aelin vaatas üle õla ja uuris meest uuesti. „Mis su mõõgast sai?”

Chaoli silmad olid õõnsad. „Kaotasin selle.”

Ahaa. „Nii et siis lord Chaol, mis?”

„Lihtsalt Chaol.”

Aelin haletses teda silmapilguks ja osa temast soovis seda lahkemalt, kaastundlikumalt öelda. „Pole mingit võimalust Doriani välja tuua. Pole võimalust teda päästa.”

„Põrgutki et pole.”

„Sa võiks parem teisi kandidaate kaaluda, keda troonile upitada…”

„Ära lõpeta seda lauset.” Chaoli suured silmad suisa põlesid ja hingamine muutus ebaühtlaseks.

Aelin oli öelnud piisavalt. Ta pööritas õlgu, ohjas oma ägedust. „Saan oma maagiaga teda aidata. Võin proovida leida viisi Doriani vabastamiseks.”

Ent siiski kõige tõenäolisemalt tema tapmiseks. Seda ta valjusti ei tunnista. Mitte enne, kui saab Doriani oma silmaga näha.

„Ja seejärel?” küsis Chaol. „Hoiad kogu Riftholdi pantvangis nii, nagu hoidsid Doranelle’i? Põletad maani maha igaühe, kes sinuga ei nõustu? Või tuhastad meie kuningriigi lihtsalt kiusu pärast? Ja mis saab teistest sinusugustest, kes tunnevad vajadust Adarlaniga arveid klaarida?” Mees mühatas kibedalt naerda. „Võib-olla on meil maagiata parem. Võib-olla ei muuda maagia asju surelike seas just kuigi õiglaseks.”

„Õiglaseks? On sinu arust ükski osa sellest õiglane?”

„Maagia muudab inimesed ohtlikuks.”

„Maagia on mäletatavasti praeguseks paar korda su elu päästnud.”

„Jah,” kähistas Chaol, „sinu ja Doriani abiga. Olen tänulik, olen küll. Aga mis teiesuguseid kontrolliks? Raud? Ei heiduta eriti, eks? Kui maagia on vaba, kes takistab siis taas koletistel välja tulemast? Kes sind takistaks?”

Jääst oda sööstis läbi Aelini südame.

Koletis.

See oli siis tõesti õudus ja jälestus, mida ta Chaoli näol sel päeval märkas, kui paljastas teises ilmas oma haldjakuju. Päeval, kui ta lõhestas maapinna ja kutsus Chaoli ja Välejala päästmiseks tulesamba alla. Jah, alati oli vaja sellist väge kontrollida, aga... Koletis.

Aelin tahtis, et Chaol oleks teda pigem löönud. „Nii et Dorianil võib olla maagiat. Tema väega suudad sa leppida ja ometi on minu vägi sinu jaoks rõvedus?”

„Dorian pole iial kedagi mõrvanud. Dorian ei lasknud tunnelis Archer Finnil sisikonda välja, ei piinanud ega tapnud Kalmu, ei lõiganud teda tükkideks. Dorian ei alustanud Endovieris tapatalguid, ei jätnud maha kümneid surnuid.”

Raske oli seda vana, tuttavat jääst ja terasest seina üles tõsta. Kõik selle taga murenes ja vappus. „Olen selles osas endaga rahu sõlminud.” Neiu imes alahuult ja hoidis meeletult tagasi kihku relvade järele haarata, nagu ta oleks seda kord vahest teinud. Nagu ta ikka veel kibeles tegema. „Peatun oma kunagises korteris, kui otsustad pea tagumikust välja tõmmata. Head ööd.”

Ta ei andnud Chaolile võimalust vastata ja marssis mööda tänavat minema.

Chaol seisis kipaka maja väikeses magamistoas. See hoone oli tema rühma peakorteriks olnud viimasel kolmel nädalal. Mees põrnitses töölaual kaarte, plaane ja märkuseid palee, valvurite vahetuste ning Doriani kommete kohta. Brullol polnud nende äsjasel kohtumisel midagi uut pakkuda – ainult sünge kinnitus, et Chaol talitas kuninga teenistusest lahkudes õigesti. Vanamees kutsus teda jonnakalt ikka veel kapteniks, ehkki Chaol selle vastu tulihingeliselt protestis.

Brullo oli see, kes Chaoli üles otsis ja pakkus, et on tema silmapaar lossi sees. See juhtus vähem kui kolm päeva pärast Chaoli lahkumist. Põgenemist, ütles Aelin. Neiu teadis täpselt, mis sõna kasutada.

Kuninganna – raevutsev, tuline ja vahest rohkemgi kui veidike julm – oli see, kes Chaoli täna üles leidis. Chaol nägi seda samal hetkel, kui valgi pimedusest välja tuikus ja avastas Aelini Nesryni kõrval kiskjaliku liikumatusega seismas. Ehkki teda kattis mustus ja veri, näis Aelini nägu päevitunud ja jumekas – teistsugune. Vanem, justkui oleks temast kiirguv liikumatus ja vägi lihvinud mitte üksnes hinge, vaid ka lausa tema kuju. Ja kui ta silmas Aelini paljast sõrme...

Chaol võttis taskusse pistetud sõrmuse välja ja heitis pilgu süütamata koldele. Kulub vaid mõni minut, et tuli alla teha ja sõrmus sinna visata.

Ta keeras ehet näppude vahel. Tuhm hõbe ja lugematutest kriimudest rikutud.

Ei, Celaena Sardothieni polnud kohe kindlasti enam. See neiu, keda ta kunagi armastas... Võib-olla uppus ta otsatus ja armutus meres siinse paiga ning Wendlyni vahel. Võib-olla suri valgiprintside käes. Või oli siis Chaol olnud kogu selle aja jooksul üks suur narr, kes vaatas pealt naise võetud elusid ja valatud verd. Tülgastust tundmata.

Tänagi lasus Celaena peal veri – neiu oli tapnud palju mehi enne Chaoliga kohtumist. Ta ei vaevunud seda isegi maha pesema, ei paistnud isegi märkavat, et kandis kõikjal vaenlaste verd.

Terve linna – Celaena ümbritses terve linna leekidega ja pani ühe haldjakuninganna värisema. Mitte kellelgi poleks tohtinud jaguda sellist väge. Kui neiu suutis süüdata kogu linna kättemaksuks selle eest, et üks haldjakuninganna tema sõpra piitsutas... Mida teeks ta siis impeeriumiga, mis orjastas ja mõrvas tema rahvast?

Chaol ei kavatsenud talle öelda, kuidas maagiat vabastada – mitte enne, kui teab kindlalt, et Aelin ei muuda Riftholdi tuhaks tuules.

Tema uksele kostis koputus – kaks tõhusat takti. „Sa peaks vahetuses olema, Nesryn,” lausus Chaol tervituseks.

Too lipsas sujuvalt sisse nagu kass. Nende kolme tutvusaasta jooksul saatis Nesrynit alati see vaikne ja nõtke liikumisviis. Aasta tagasi, olles Lithaeni reetmise tõttu veidi purustatud ja hoolimatu, paelus see Chaoli piisavalt, et terve suvi Nesryniga voodit jagada.

„Minu ülem on purjus. Tema räpane käsi on tema süles aeleva uue kõrtsineiu särgi all. Ta ei märka mu puudumist veel mõnda aega.” Nesryni tumedates silmades kiiskas teatav kerge lõbusus. Samasugune lõbusus püsis seal eelmisel aastal iga kord, kui nad võõrastemajades või kõrtside kohal olevates tubades või vahel isegi mõne kõrvaltänava seina najal kohtusid.

Chaol vajas tähelepanu kõrvale juhtimist ja vabanemist – pärast seda, kui Lithaen ta Roland Havilliardi võlude tõttu maha jättis. Nesryn oli pealtnäha lihtsalt igavlenud. Naine ei otsinud Chaoli iialgi üles, ei küsinud iialgi, millal teda uuesti näeb – niisiis algatas nende kohtumisi alati Chaol. Paar kuud hiljem ei tundnud ta end kuigi halvasti, kui Endovieri läks ja Nesryniga enam ei kohtunud. Ta ei rääkinud sellest iial Dorianile – ega Aelinile. Ja kui ta kolm nädalat tagasi Nesryniga ühel mässajate kogunemisel uuesti kohtus, ei paistnud naine tema vastu vimma kandvat.

„Sa näed välja nagu mees, kellele on keradesse virutatud,” sõnas Nesryn viimaks.

Chaol viskas vihase pilgu. Ja kuna ta tõesti end niiviisi tundis. Kuna ta võib-olla tundis taas end pisut purustatuna ja hoolimatuna, rääkis ta Nesrynile juhtunust. Kellega see juhtus.

Aga ta usaldas siiski Nesrynit. Nende kolme nädala jooksul, kui nad koos võitlesid, salaplaane sepitsesid ja ellu jäid, polnud mehel muud valikut kui usaldada. Ren usaldas Nesrynit. Ent Chaol ei rääkinud Renile enne viimase lahkumist ikka veel Celaena tegelikust olemusest. Võib-olla oleks pidanud seda tegema. Kui Ren oleks teadnud, et Celaena sellisena tagasi tuleb ja niiviisi käitub, oleks Ren ilmselt pidanud ka kuulma, kelle nimel oma eluga riskis. Eks vist Nesryn vääris samuti tõde.

Nesryn kallutas pea viltu, tema juuksed läikisid musta siidina. „Kuninga kangelane – ja Aelin Galathynius. Muljetavaldav.” Chaol ei pidanud end sellega vaevama, et paluda Nesrynil info enda teada jätta. Naine teadis täpselt, kui kallihinnaline see informatsioon oli. Leidus kindel põhjus, miks Chaol palus Nesryni oma asetäitjaks. „Peaksin olema sellest meelitatud, et ta mul nuga kõril hoidis.”

Chaol heitis taas pilgu sõrmusele. Ta oleks pidanud selle ära sulatama, aga raha nappis. Hauakambrist kaasa napsatud varast oli suurem osa juba ära kulutatud.

Ja nüüd vajas ta seda rohkem kui kunagi varem. Nüüd, kus Dorian oli...

Oli...

Dorian oli kadunud...

Celaena – Aelin valetas paljude asjade kohta, kuid ta ei oleks valetanud Doriani küsimuses. Ja Celaena võis olla ainus, kes saab Doriani päästa. Aga kui neiu üritab Doriani selle asemel tappa...

Chaol vajus toolile töölaua taga ja põrnitses tühjal pilgul välja joonistatud kaarte ja plaane. Kõik – kõik sellest sündis Doriani, oma sõbra heaks. Enda heaks, tal polnud enam ammu midagi kaotada. Ta polnud enamat kui nimetu vandemurdja, valetaja, reetur.

Nesryn astus sammu mehe poole. Naise näol polnud erilist murelikkust, kuid Chaol ei eeldanud temalt iial nunnutamist. Polnud seda iial tahtnudki. Võib-olla seepärast, et Nesryn sai ainsana aru, mis tunne oli seista vastamisi isa halvakspanuga teda kutsunud tee järgimise eest. Ent kui Nesryni isa lõpuks naise valikuga leppis, siis Chaoli lihane isa... Ta ei tahtnud sel hetkel isale mõelda. Mitte siis, kui Nesryn ütles: „See, mida ta printsi kohta väitis…”

„See ei muuda midagi.”

„See kõlab nii, nagu muudaks kõike. Muu hulgas selle kuningriigi tulevikku.”

„Las olla.”

Nesryn ristas oma kõhetud käed. Naine oli piisavalt sale, et enamik vastaseid teda alahindaks – nende enda õnnetuseks. Ka täna öösel nägi Chaol pealt, kuidas Nesryn üht valgi sõdurit niimoodi rappis, nagu oleks kala fileerinud. „Mina arvan, et sa lased oma isiklikul ajalool iga kursi kaalumist segada.”

Chaol avas vastu vaidlemiseks suu. Nesryn kergitas kitkutud kulme ja ootas.

Võib-olla oli Chaol olnud just praegu tulipäine.

Võib-olla oli viga keelduda Aelinile maagia vabastamisest rääkida.

Ja kui see läheb Chaolile maksma Doriani…

Ta vandus vaikselt, hingeõhupahvakas pani töölaual küünla hubisema.

Kapten, kes ta kord oli, oleks keeldunud Aelinile rääkimast. Aelin oli tema kuningriigi vaenlane.

Aga seda kaptenit polnud enam. See kapten suri Sorscha kõrval torniruumis. „Sa võitlesid täna hästi,” ütles ta, justkui oleks see vastuseks olnud.

Nesryn laksutas keelt. „Ma tulin tagasi üksnes seetõttu, et sain teada kolme linnagarnisoni kutsumisest Võlvidesse vähem kui kolmkümmend minutit pärast meie lahkumist. Kõrgeausus tappis suure hulga kuninga mehi, saali omanikke ja investoreid. Ta otsustas omal käel selle paiga ära lõhkuda. Lähiajal nad seda ei ava,” poetas Nesryn kuivalt.