Читать книгу Klaastroon 4: Varjude Kuninganna - Sarah J Maas - Страница 8

Aelin Ashryver Galathynius, tule pärija, Mala Valgusetooja lemmik ja Terraseni täieõiguslik kuninganna, nõjatus kulunud tammepuust leti vastu ning kuulas hoolikalt lõbusaalis kaikuvaid hääli. Ta soris hõisete ja oiete ja rõvedate laulude seas. Ehkki see paik oli viimasel paaril aastal läbi närinud ja välja sülitanud mitmeid omanikke, näis Võlvidena tuntud maa-alune patuurgas ikka sama: ebamugavalt kuum, liisunud õlle ja pesemata kehade järele lehkav ning sarikateni tuubil täis närukaelu ja elukutselisi kurjategijaid.

Enam kui mitu noort isandat ja kaupmehepoega patseeris trepist alla Võlvidesse nii, et ei näinud enam iial päevavalgust. Vahel seepärast, et nad välgutasid kulla ja hõbedaga vale inimese ees. Vahel aga seetõttu, et olid piisavalt edevad või purjus arvamaks, et võisid pea ees võitlusaukudesse hüpata ja sealt elusana välja kõndida. Vahel käitusid nad tohutut ala ääristavates niššides halvasti mõne müüdava naisega ja said karmilt teada, millist rahvast Võlvide omanikud tegelikult hindasid.

Aelin rüüpas õllekapast, mille higistava kõrtsmiku lihav käsivars paar hetke varem tema ette libistas. Vesine ja odav lake, aga vähemalt külm. Räpaste kehade vänge aroomi kohal hõljus neiuni küpseva liha ja küüslaugu hõngu. Kõht nurises, kuid Aelin polnud nii loll, et oleks toitu tellinud. Esiteks pärines liha tavaliselt korrus kõrgemal asuval põiktänaval elanud rottidest. Teiseks avastasid jõukamad külastajad ühtepuhku, et rooga on millegagi tembitud. See asjaolu lubas neil üles ärgata alles eespool mainitud põiktänaval, kukkur tühi. Kui nad üldse ärkasid.

Aelini riided olid määrdunud, ent piisavalt uhked tähistamaks teda varga sihtmärgina. Niisiis uuris ta õlut hoolikalt, nuhutas ja mekkis seda enne, kui lakke ohutuks hindas. Mingil hetkel peab ta siiski toitu otsima, kuid mitte enne, kui saab Võlvides vajaliku info kätte: mis põrgu päralt Riftholdis nendel kuudel juhtus, kui ta siit eemal viibis.

Ja mis klienti see Arobynn Hamel nii kibedasti näha ihkas, et riskis siin kohtuda – eriti kui linnas jõlkusid hundikarjadena jõhkrad mustas mundris valvurid.

Aelinil õnnestus ühest taolisest patrullist lossimiskaose käigus mööda lipsata, aga mitte enne, kui märkas mundritele tikitud oonüksmusta lohemadu. Must mustal – võib-olla tüdines Adarlani kuningas teesklemast, et kujutas endast muud kui ohtu, ning andis välja kuningliku käsu loobuda oma impeeriumi traditsioonilistest veripunastest ja kuldsetest värvidest. Must kui surm, must kui tema kaks Wyrdi võtit, must kui valgidest deemonid, keda too türann nüüd peatamatu armee ehitamiseks kasutas.

Üks judin jooksis mööda selga alla ja Aelin kummutas ülejäänud õlle põhjani. Kappa tagasi asetades nihkusid neiu punakaspruunid juuksed veidi ja püüdsid kinni rauast sepistatud lühtrite valguse.

Linna saabudes kiirustas Aelin sadamast esmalt jõeäärsele Varjuturule – sealt võis igaüks kõike leida. Olgu see haruldane või tavaline või hoopis salakaup. Aelin ostis tüki värvi ja maksis kaupmehele ühe hõbemündi lisaks, et saaks letitagust väikest ruumi juuste värvimiseks kasutada. Juuste, mis olid veel piisavalt lühikesed, et ulatuda napilt üle rangluude. Kui valvurid uurisidki sadamat ja silmasid teda kogemata, oleksid nemad otsinud kuldjuukselist noort naist. Kõik oleks otsinud kuldjuukselist noort naist, kui viimastel nädalatel jõudis kohale jutt sellest, et kuninga kangelasel ei õnnestunud mõrvata Wendlyni kuninglikku perekonda ja nende merekaitse süsteemide plaane varastada.

Aelin saatis juba mitu kuud tagasi Eyllwe kuningale ja kuningannale hoiatuse ning teadis, et nad võtsid kasutusele korralikud ettevaatusabinõud. See samm jättis siiski ühe isiku ohtu enne, kui Aelin saab oma plaani esimesi käike astuma hakata – sama isiku, kes suudaks selgitada uusi valvureid sadamas. Ja seda, miks linn oli märgatavalt vaiksem, rohkem pinges. Summutatum.

Kui ta kuuleks kusagil midagi kaardiväe kaptenist ja tema ohutusest, toimuks see just siin. Tuli ainult õiget vestlust pealt kuulata või õigete kaardimänguvastastega lauda istuda. Milline õnn siis, et ta Varjuturul Terni märkas. Arobynni üks lemmik-palgamõrvar ostis parasjagu uusima annuse eelistatud mürki.

Ta järgnes Ternile ja jõudis kohale õigeks ajaks, et silmata lõbusaali koonduvaid Arobynni palgamõrvareid. Tavaliselt ei teinud mehed seda – välja arvatud siis, kui kohale saabus nende isand. Üksnes juhul, kui Arobynn alustas kohtumist kellegi väga-väga tähtsaga. Või ohtlikuga.

Kui Tern koos teistega Võlvidesse lipsas, ootas Aelin mõned minutid tänaval ja redutas varjudes, et näha Arobynni saabumist. Paraku nii hästi ei vedanud. Ilmselt oli mees juba sees.

Niisiis sisenes ta ühe purjus kaupmehevõsukeste rühma kannul ja märkas kohta, kus Arobynn audientsi andis. Aelin pani endast parima mängu, et silmatorkamatu ja tähelepandamatuna püsida, kuni ta leti ääres varitsedes asja uuris.

Kapuutsi ja tumedate riietega sulandus ta piisavalt hästi, et mitte liigselt huvi tekitada. Neiu leidis, et kui keegi oligi nii rumal ja üritas teda paljaks röövida, tegi see neist õiglase ohvri, keda omakorda tühjaks teha. Tal oligi raha otsakorral.

Aelin ohkas läbi nina. Kui teda oleks ainult praegu nähtud: Aelin Kulutuli, palgamõrvar ja taskuvaras. Tema vanemad ja onu visklesid ilmselt hauas.

Samas. Mõned asjad olid seda väärt. Aelin kõverdas kinnastatud sõrme kiilaka kõrtsmiku poole ja andis märku järgmiseks õlleks.

„Ma vaataks ette, kui palju sa kaanid, plika,” irvitas üks hääl tema kõrval.

Aelin heitis kõõrdpilgu keskmist mõõtu mehele, kes lipsas tema küljele leti taha. Aelin oleks mehe ära tundnud üksnes iidse kõvera mõõga järgi, kui poleks näinud relvitukstegevalt lihtlabast nägu. Punetav nahk, pisikesed seasilmad, paksud kulmud – kõik üks ilmetu mask, et varjata näljast tapjat selle all.

Aelin toetas käsivarred letile ja pani ühe pahkluu teise peale. „Tervist, Tern.” Arobynni asetäitja – vähemalt oli ta seda kaks aastat tagasi. Jõhker ja kaalutlev väike tõbras, kes innustus alati liialt Arobynni musta tööd tegema. „Seda ma arvasin, et on vaid aja küsimus, kuni üks Arobynni penidest mind välja nuhib.”

Tern nõjatus leti vastu ja välgutas liiga eredat naeratust. „Kui mu mälu mind ei peta, olid sina alati tema lemmiklita.”

Aelin kõkutas naerda ja keeras end üleni tema poole. Nad olid pikkuselt pea võrdsed ja saleda kehaehituse tõttu oli Tern alati häirivalt hea ka kõige paremini valvatud paikadesse tungimises. Kõrtsmik märkas Terni ja hoidis heaga eemale.

Tern osutas peaga üle õla ja viipas tohutu ala varjulisele tagaküljele. „Viimane nurgapink seina vastas. Lõpetab parajasti kliendiga.”

Aelini pilk vilksas Terni näidatud suunda. Võlvide mõlemaid külgi ääristavad nišid kihasid hooradest ja olid rahvast vaevu kardinaga eraldatud. Ta jättis vahele vähkrevad kehad, kuivetunud nägude ja õõnsa pilguga naised, kes ootasid võimalust teenida elatist selles mädanevas sitaaugus. Ta jättis vahele ka inimesed, kes jälgisid toimuvat lähimatest laudadest – valvurid, piilurid, kehamüüjad. Aga sinna niššide kõrvale seina sisse oli pistetud ka mitu puust lahtrit.

Täpselt need, mida ta saabumisest saati vaikselt jälgis.

Ja valgusest kõige kaugemas... laua alla välja sirutatud ning poleeritud nahksaabaste läige. Esimese paari vastas oli põrandale toetatud teine paar, justkui valmistuks klient putku pistma. Või, kui ta oli tõeliselt rumal, ka võitlema.

Igal juhul oli ta piisavalt rumal, et oma ihukaitsja nähtavale jätta. See majakas teavitas kõiki, kes viitsisid tähele panna, et viimases lahtris toimus midagi üpris olulist.

Kliendi ihukaitsja – õbluke, kapuutsiga, hambuni relvastatud noor naine – nõjatus läheduses ühele puusambale. Naise siidised ja õlgadeni pikad juuksed kiiskasid valguse käes, kui ta hoolikalt lõbusaali jälgis. Liiga jäik, et olla suvaline külastaja. Ei mingit mundrit, kojavärve või märke. Arvestades kliendi vajadust salalikkuse järele, polnud see üllatav.

Ilmselt arvas klient, et siin on ohutum kohtuda, sest tavapäraselt peeti sedasorti kohtumisi Palgamõrvarite Kantsis või mõnes varjulises Arobynnile endale kuuluvas kõrtsis. Tal polnud aimugi, et Arobynn oli suurinvestor ka Võlvides ja Aelini endisel isandal tarvitses vaid pead noogutada, et metalluksed lukustuks – ja nii klient kui ka tema ihukaitsja ei astuks sealt enam iial välja.

Ometi jäi õhku küsimus, miks Arobynn nõustus siin kohtuma.

Ja ometi jäi Aelin vaatama meest, kes purustas tema elu nii mitmel moel.

Tema kõht tõmbus kokku, kuid ta naeratas Ternile. „Ma teadsin, et rihm kaugele ei veniks.”

Aelin tõukas end letilt lahti ja lipsas rahva sekka enne, kui palgamõrvar jõudis midagi öelda. Neiu tundis Terni põrnitsust, mis kinnitus otse abaluude vahele, ja teadis, et Tern kibeles nii väga oma kõverat mõõka sinna sisse suruma.

Vaevumata tagasi vaatama, heitis neiu mehele üle õla ühe rõveda liigutuse.

Terni kärgitud needuste jada oli palju parem sellest labasest muusikast, mida ruumi teises otsas mängiti.

Aelin pani möödudes tähele igat nägu, igat laudkonda pidutsejaid ja kurjategijaid ning töölisi. Nüüd vahtis kliendi ihukaitsja teda ja kinnastatud käsi libises puusal lihtsale mõõgale.

Pole sinu mure, aga kena katse.

Aelin peaaegu et tundis kiusatust naisele muiata. Ta olekski võinud seda teha, kui poleks keskendunud Palgamõrvarite Kuningale. Sellele, mis teda seal lahtris ootas.

Aga ta oli valmis – või siis nii valmis, kui ta üldse olla sai. Ta oli planeerimisele piisavalt kaua aega kulutanud.

Aelin jättis endale merel ühe päeva puhkamiseks ja Rowani järele igatsemiseks. Nüüd, kus verevanne sidus teda igavesti haldjaprintsiga – ja printsi temaga –, mõjus mehe puudumine nagu fantoomjäse. Neiu tundis seda ikka veel, kuigi tal oli nii palju tegemist. Kuigi oma carranam’i taga igatsemine oli kasutu ja Rowan andnuks talle selle eest kahtlemata keretäie.

Teisel lahusoleku päeval pakkus Aelin laevakaptenile hõbemündi pliiatsi ja paberipaki eest. Ja kui ta end kitsukesse kajutisse lukustas, hakkas ta kirjutama.

Selles linnas vastutasid kaks meest tema elu ja talle armsate inimeste hävitamise eest. Ta ei kavatse Riftholdist lahkuda enne, kui matab nad mõlemad.

Niisiis kribis ta lehekülgede kaupa märkmeid ning ideid, kuni sai paika nimekirja isikutest ja paikadest ja sihtmärkidest. Ta õppis pähe iga sammu ja arvutuse ning põletas seejärel lehed väega, mis tema soontes hõõgus. Aelin hoolitses selle eest, et iga viimane kui kübe polnud enamat tuhast, mis illuminaatorist välja hõljus ja üle ääretu ööpimeda ookeani lendus.

Ehkki neiu pani end valmis, oli see ikkagi šokk, kui nädalaid hiljem laev ranniku lähedal nähtamatu tähise läbis ja tema maagia haihtus. Kogu see tuli, mille hoolikale valdamisele ta nii palju kuid kulutas... See kadus. Justkui poleks seda iial olnudki, sädetki ei jäänud enam soontesse värelema. Uut tüüpi tühjus – väga erinev sellest august, mille Rowani puudumine temasse jättis.

Inimnahka kinni õmmelduna tõmbus ta lavatsile kerra ja meenutas, kuidas hingata, kuidas mõelda, kuidas liigutada neetud keha selle surematu graatsiata, millest ta nii väga sõltuma hakkas. Ta oli kasutu narr, et lasi neil kinkidel karguks muutuda. Et teda tabati ootamatult, kui need taas temalt ära kisti. Rowan oleks kindlasti talle kere peale andnud just selle eest – kui ta oleks ise toibunud. Vähemalt tundis ta sellegi üle heameelt, et palus Rowanil maha jääda.

Niisiis hingas Aelin sisse soolakat mereõhku ja pigist puitu ning meenutas endale, et teda õpetati paljakäsi tapma ammu enne, kui ta üldse õppis luid tule abil sulatama. Ta ei vajanud vaenlaste pikali panemiseks haldjavormist saadavat lisajõudu, kiirust ja nõtkust.

Mees, kes vastutas selle algse jõhkra väljaõppe eest… Mees, kes oli tema päästja ja piinaja, kuid ei kuulutanud end kunagi isaks, vennaks või armastajaks. See mees asus nüüd mõne sammu kaugusel ja vestles endiselt oma oh-kui-tähtsa kliendiga.

Aelin surus vastu pingele, mis ähvardas jäsemeid lukku tõmmata ja hoidis liigutusi kassilikult sujuvana, kui läbis viimased kuus meetrit nende vahel.

Kuni Arobynni klient püsti tõusis, midagi Palgamõrvarite Kuningale nähvas ja siis oma ihukaitsja poole tormas.

Meest varjavast kapuutsist hoolimata tundis Aelin suurepäraselt seda liikumisviisi. Ta tundis peakatte varjust turritava lõua kuju ja seda, kuidas mehe vasak käsi kippus mõõgatuppe riivama.

Aga küljel ei rippunud kotkakujulise nupuga mõõka.

Ja musta mundrit polnud – üksnes pruunid ilmetud riided, mida katsid kohati mustus ja paakunud veri.

Aelin haaras tühja tooli ja tõmbas selle kaardilaua juurde enne, kui klient paar sammu teha jõudis. Ta lipsas istuma ja keskendus hingamisele, kuulamisele ka siis, kui kolm lauakaaslast tema poole kulmu kortsutasid.

Ta ei huvitunud sellest.

Aelin nägi silmanurgast, kuidas ihukaitsja lõuaga tema poole nõksatas.

„Jaga mulle ka,” pomises Aelin mehele enda kõrval. „Kohe.”

„Meil on mäng pooleli.”

„Siis järgmise partiiga,” ütles Aelin. Neiu lõdvendas kehahoiakut ja ajas õlad längu, kui Chaol Westfall tema poole pilgu heitis.