Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 10

LOUISE

Jätame nimed mainimata, eks? Töökohad. Ärme räägi igavast igapäevaelust. Räägime päris asjadest.

„Sa ütlesid päriselt ka nii?“

„Jah. Noh, ei,“ sõnan ma. „Tema ütles.“

Mu nägu põleb. See kõlas romantiliselt kell pool viis pärastlõunal kaks päeva tagasi esimese lubamatu džinnikokteili taga istudes, aga nüüd oli see nagu midagi odavast traagilise sisuga romantilisest komöödiast. Kolmekümne nelja aastane naine astub baari ja talle ajab magusat juttu unelmate mees, kes osutub tema uueks ülemuseks. Oh issand, ma tahan selle kohutava olukorra pärast surra. Milline segadus.

„Muidugi ta ütles nii.“ Sophie naerab ja püüab end kohe vait sundida. „Ärme räägi igavast igapäevaelust. Näiteks, no ma ei tea, sellisest pisiasjast, et ma olen abielus.“ Ta näeb mu nägu. „Anna andeks. Ma tean, et see ei ole tegelikult naljakas, aga natuke nagu on ka. Ja ma tean, et sa oled meestega suhtlemises roostes, aga kuidas sa selle põhjal aru ei saanud, et ta on abielus? Uue ülemuse osa saad andeks. See on lihtsalt pagana suur ebaõnn.“

„See ei ole päriselt ka naljakas,“ ütlen ma, kuid naeratan. „Igatahes, abielumehed on sinu tugev külg, mitte minu.“

„Tõsi.“

Teadsin, et Sophie suudab mu tuju parandada. Me oleme koos naljakad. Me naerame. Ta on ametilt näitlejanna – kuigi me ei aruta kunagi, kuidas ta on viimaste aastate jooksul vaid kaks korda teles laipa mänginud – ning vaatamata armusuhetele on ta terve igaviku olnud abielus ühe muusikaärimehega. Kohtusime rasedate loengus ja kuigi meie elud on väga erinevad, saime lähedaseks. Möödunud on seitse aastat ja me joome endiselt koos veini.

„Aga nüüd oled sa nagu mina,“ ütleb ta rõõmsalt silma pilgutades. „Magad abielumehega. Ma tunnen end juba paremini.“

„Ma ei maganud temaga. Ja ma ei teadnud, et ta on abielus.“ See viimane ei ole tegelikult tõsi. Õhtu lõpuks oli see mulle üsna selge. Sellest, kuidas ta suudeldes keha nõudlikult minu vastu surus, meie pead džinnist ringi käimas. Kuidas ta oli äkitselt eemale tõmbunud. Süütundest tema pilgus. Vabandusest. Ma ei saa seda teha. Kõik märgid olid olemas.

„Hea küll, Lumivalgeke. Ma olen niisama elevil sellest, et sa said peaaegu kellegagi sängi poetud. Kui kaua viimasest korrast nüüdseks juba möödas on?“

„Ma tõesti ei taha sellele mõelda. Minu veel suuremasse masendusse ajamine ei aita mind praeguses täbaras olukorras,“ ütlen ma, enne kui veel veini joon. Vajan järjekordset sigaretti. Adam on kenasti teki all, magab sügavalt ega liiguta end enne hommikusööki ja kooli. Ma võin end vabalt tunda. Ta ei näe halbu unenägusid. Ta ei kõnni unes ringi. Jumal tänatud pisikeste rõõmude eest.

„Ja kõik see on nagunii Michaela süü,“ jätkan ma. „Kui ta oleks meie kohtumise ära jätnud enne, kui ma kohale jõudsin, ei oleks kõike seda juhtunud.“

Kuid Sophie jutus on iva. Ma ei olnud kaua aega ühegi mehega isegi flirtinud, rääkimata siis purjujäämisest ja suudlemisest. Tema elu on teistsugune. Ta on alati ümbritsetud uutest ja põnevatest inimestest. Loomingulistest tüüpidest, kes elavad vabamalt, joovad hilisõhtuni ja naudivad teismeliste elu. Elades üksikemana Londonis ja teenides elatist psühhiaatri poole kohaga sekretärina, ei ole mul just tohutult võimalusi ettevaatlikkust kuradile saata ja igal õhtul väljas käia lootuses kellegagi tutvuda, kõige vähem veel härra õigega, ning Tinderit, Matchi või muid veebilehti ei suuda ma kasutada. Ma olen omapäi olemisega üsna harjunud. Kõige selle mõneks ajaks sinnapaika jätmisega. Kuigi see on tahtmatuks elustiilivalikuks muutumas.

„See tõstab su tuju.“ Ta võtab oma punase velvetjaki rinnataskust välja kanepipläru. „Usu mind, sa pead kõike naljakamaks, kui oleme pilves.“ Ta näeb mu näol tõrksust ja naeratab laialt. „No kuule, Lou. Erilise sündmuse puhul. Sa ületasid iseennast. Panid oma uue abielus ülemusega tatti. Geniaalne. Ma peaksin laskma kellelgi sellest filmi kirjutada. Võiksin ise sind mängida.“

„Hästi,“ sõnan ma. „Mul läheb raha vaja, kui mind vallandatakse.“ Ma ei saa Sophiele vastu hakata ega tahagi. Varsti istume me mu tillukese korteri väikesel rõdul, vein, krõpsud ja sigaretid jalge ees, ning jagame itsitades kanepipläru.

Erinevalt Sophiest, kes on kuidagi pooleldi teismeliseks jäänud, ei ole enda pilvetõmbamine kindlasti mitte mu elu tavaline osa – selleks ei ole üksi olles aega ega raha –, aga naer on iga kell nutust üle ning ma tõmban kopsud magusat, keelatud suitsu täis.

„Selline asi võib ainult sinuga juhtuda,“ ütleb ta. „Sa peitsid end ära?“

Ma noogutan, naeratades selle peale, kui koomiline see mälestus võis kellegi teise pilgu läbi tunduda. „Mulle ei tulnud midagi muud pähe. Sööstsin tualettruumi ja jäin sinna. Kui ma välja tulin, oli tema läinud. Ta alustab tööd alles homme. Doktor Sykes tegi talle põhjaliku ringkäigu.“

„Talle ja tema abikaasale.“

„Jah, abikaasale ka.“ Mulle meenub, kui head nad tol põgusal, kohutaval taipamise hetkel koos välja nägid. Imeilus paar.

„Kui kauaks sa tualettruumi jäid?“

„Kahekümneks minutiks.“

„Oi, Lou.“

Paus, ja siis kukume mõlemad itsitama, vein ja kanep päid sumisema panemas, ega saa veidi aega pidama.

„Sa oleksid võinud oma nägu näha,“ lausub Sophie.

„Jah, noh, ma ei oota tema näo nägemist, kui ta minu oma näeb.“

Sophie kehitab õlgu. „Tema on abielus. Temal peab häbi olema. Ta ei saa sulle midagi öelda.“

Sophie vabastab mind süüst, kuid tunnen seda endiselt koos vapustusega enda külge klammerdumas. Kõhuhoobina mõjunud naine, keda olin vilksamisi tema kõrval näinud, enne kui peitu sööstsin. Tema kaunis abikaasa. Elegantne. Tumedapäine ja tõmmu jumega, nagu Angelina Jolie. Temas oli midagi salapärast. Ta oli erakordselt sale. Minu vastand. Tema pilt on mulle ajju sööbinud. Ei kujuta ette, et tema kunagi paanikasse satuks ja kellegi eest end tualettruumi peidaks. See haavas, kuigi ei oleks tohtinud, mitte pärast ühte purjakil pärastlõunat ja mitte ainult sellepärast, et mu enesekindlus on täiesti põhjas.

Asi on selles, et mees oli mulle meeldinud – tõsiselt meeldinud. Sellest ei saa ma Sophiele rääkida. Et ma ei olnud temasuguse inimesega juba tükk aega rääkinud. Et ma olin olnud nii rõõmus selle üle, et flirtisin kellegagi, kes flirtis vastu, ja et ma olin unustanud, kui tore oli tunda elevust millegi potentsiaalselt uue pärast. Minu elu on reeglina üks lõputu rutiini virvarr. Ajan Adami üles ja viin ta kooli. Kui ma tööl olen ja tahan varakult alustada, sööb ta koolis hommikut. Kui mul pole tööpäev, kammin mõnikord kaltsukaid, leidmaks kasutatud disainerirõivaid, mis sobivad kliiniku tagasihoidliku kalli kuvandiga kokku. Siis teen Adami kojutulekuni lihtsalt süüa, koristan, käin poes, seejärel tulevad kodused tööd, õhtusöök, vanniskäik, unejutu lugemine, tema läheb voodisse ning minule jäävad vein ja halb uni. Kui ta nädalavahetuseks isa juurde läheb, olen ma liiga väsinud, et teha midagi peale lamamise ja telekast rämpssaadete vaatamise. Mõte sellest, et niisugune võibki mu elu olla, kuni Adam on umbes viieteistkümneaastane, hirmutab mind tasahilju, nii et ma ei mõtle sellele. Aga siis tuletas baaris-kohatud-mees mulle meelde, kui mõnus oli midagi tunda. Naisena. Ma tundsin, et olen elus. Olin isegi mõelnud, et lähen sinna baari tagasi ja vaatan, kas ta on mind otsima tulnud. Aga loomulikult ei ole elu romantiline komöödia. Ja ta on abielus. Ja mina olen olnud idioot. Ma ei ole kibestunud, lihtsalt kurb. Ma ei saa seda kõike Sophiele rääkida, sest siis oleks tal minust kahju ja seda ma ei taha. Lihtsam on selles kõiges nalja näha. See ongi naljakas. Ja ma ju ei istu igal õhtul kodus ega oiga üksinda olemise üle, nagu meheta oleks elu poolik. Üldiselt olen ma üsna õnnelik. Ma olen täiskasvanu. Asi võiks palju hullem olla. See oli üks viga. Pean sellega toime tulema.

Võtan peotäie maisikrõpse ja Sophie teeb sedasama.

„Kumerused on moes,“ ütleme kooris, enne kui krõpsud suhu topime ja peaaegu lämbume, kui jälle naerma hakkame. Ma mõtlen sellele, kuidas end mehe eest tualettruumis peitsin, täis paanikat ja hämmingut. See on naljakas. Kõik on naljakas. Võib-olla mitte nii väga homme hommikul, kui pean olukorrale silma vaatama, aga praegu võin ma naerda. Kui sa ei saa iseenda möödalaskmiste üle naerda, siis mille üle veel?

„Miks sa seda teed?“ küsin hiljem, kui veinipudel meie vahel on tühi ja õhtu hakkab lõppema. „Kõrvalhüppeid? Kas sa ei ole Jayga õnnelik?“

„Muidugi olen,“ lausub Sophie. „Ma armastan teda. Ma ei tee seda ju kogu aeg.“

See on tõenäoliselt tõsi. Ta on näitlejanna; mõnikord ta liialdab, et lugu paremaks muuta.

„Aga miks seda üldse teha?“ Kummalisel kombel ei ole me sellest kunagi eriti rääkinud. Ta teab, et see häirib mind, mitte sellepärast, et ta üleaisa lööb – see on tema asi –, aga kuna ma tunnen Jayd ja ta meeldib mulle. Ta on Sophie jaoks hea. Temata oleks Sophie elu pees. Mitte sõna otseses mõttes.

„Mul on suurem seksiisu kui tal,“ ütleb Sophie lõpuks. „Ja abielu ei seisne nagunii seksis. Selle mõte on oma parima sõbraga koos olla. Jay on mu parim sõber. Aga me oleme viisteist aastat koos olnud. Kirg ei jää iseenesest püsima. Tähendab, me teeme seda mõnikord ikka, aga mitte nii nagu vanasti. Ja lapsesaamine muudab kõike. Te näete nii palju aastaid teineteises pigem lapsevanemaid kui armsamaid, et seda kirge on raske tagasi saada.“

Ma mõtlen enda lühikesele abielule. Meie kirg ei kadunud. Kuid see ei takistanud mu meest lahkumast neli aastat hiljem, kui meie poeg oli alles kaheaastane, et kellegi teisega olla. Võib-olla on Sophie jutus iva. Ma ei näinud oma endises abikaasas Ianis vist kunagi oma parimat sõpra.

„See tundub mulle lihtsalt veidi kurb.“ Ja tundubki.

„Sellepärast et sina usud tõelisesse armastusse ja õnneliku lõpuga muinasjuttu. Elu ei ole selline.“

„Mis sa arvad, kas tema on sind kunagi petnud?“ küsin ma.

„Kindlasti on ta flirtinud,“ sõnab Sophie. „Oli üks laulja, kellega ta kunagi ammu koostööd tegi. Arvan, et nende vahel võis mõnda aega midagi olla. Aga mis iganes see oli, meid see ei mõjutanud. Tegelikult mitte.“

Tema suust kõlab see nii mõistlikult. Mina suudan mõelda vaid reetmisest tingitud valule, mida tundsin, kui Ian lahkus. Kuidas tema tegu mõjutas seda, millisena mina end nägin. Kui väärtusetuna ma end alguspäevil tundsin. Kui inetuna. Lühike armusuhe, mille pärast ta mind hülgas, ei jäänud samuti kestma, aga minu enesetunnet see paremaks ei teinud.

„Ma ei hakka seda vist kunagi mõistma,“ ütlen ma.

„Kõigil on saladusi, Lou,“ lausub Sophie. „Kõigil peaks olema õigus saladusi omada. Inimese kohta ei ole võimalik kõike teada. Seda teha püüdes võib hulluks minna.“

Kui Sophie on läinud ja ma meie õhtu jäänuseid koristan, mõtlen, et äkki oli Jay see, kes esimesena pettis. Võib-olla on see saladus Sophie hotellitubades toimuvate salakohtumiste taga. Võib-olla teeb ta seda kõike selleks, et oma enesetunnet paremaks muuta või vaikselt tagasi teha. Kes teab? Ma mõtlen tõenäoliselt üle. Ülemõtlemine on minu erioskus. Igaühel oma maitse, tuletan endale meelde. Sophie näib õnnelik ja sellest mulle piisab.

Kell on alles veidi pool üksteist läbi, aga ma olen rampväsinud ja piilun natuke Adamit, leides rahustavat lohutust sellest, kuidas ta rahulikult magab, olles end oma „Tähesõdade“ teki all tillukesena kerra tõmmanud, kaisukaru ühe käe all, ning siis panen ukse kinni ja jätan ta omapäi.

On pime, kui ma vannitoas peegli ees seistes ärkan, ja enne kui aru saan, kus ma olen, tunnen teravat valutukset säärel, mille olen nurgas oleva väikese pesukorvi vastu ära löönud. Mu süda peksleb ja mu juuksepiiril on higi. Kui mulle reaalsus kohale jõuab, unepaanika puruneb, jättes mu pähe alles vaid killud. Aga ma tean, mis see oli. Unenägu on alati üks.

Hiiglaslik hoone, midagi vana haigla või orbudekodu sarnast. Mahajäetud. Adam on kusagil selle sisemuses lõksus ja ma tean, lihtsalt tean, et kui ma temani ei pääse, siis ta sureb. Ta hüüab mind hirmunult. Midagi halba ajab teda taga. Ma jooksen koridorides, püüdes temani jõuda, ning seintest ja laest sirutuvad välja varjud, nagu need oleksid osa mingist kohutavast kurjusest, mis hoones elab. Need mähivad end minu ümber, püüdes mind lõksu. Kuulen vaid Adami nuttu, üritades pääseda tumedate kleepuvate väätide käest, mis on võtnud nõuks mind temast eemale hoida, mind kägistada ja lõputusse pimedusse vedada. See on kohutav unenägu. See klammerdub minu külge nagu varjud luupainajas endas. Üksikasjad võivad ööde lõikes veidi muutuda, aga jutustus on alati sama. Ükskõik kui palju kordi ma seda und ka ei näe, ma ei harju sellega kunagi.

Unepaanika ei alanud siis, kui Adam sündis – olen seda alati kogenud, aga varem võitlesin ma enda ellujäämise nimel. Tagasi vaadates oli see parem, kuigi tol ajal ma seda ei teadnud. See on mu kirstunael. See tapab võimaluse öösel korralikult magada, kui üksikemaks olemine mind juba piisavalt väsitab.

Seekord olen ma unes kõndinud rohkem kui viimasel ajal. Tavaliselt ärkan segadustundega üles, seistes enda või Adami voodi kõrval, sageli poole arusaamatu, hirmunud lause pealt. Seda juhtub nii sageli, et Adamit see enam isegi ei häiri, kui ta peaks üles ärkama. Aga samas on ta isalt praktilise meele saanud. Õnneks on ta minult pärinud huumorisoone.

Panen tule põlema, vaatan peeglisse ja oigan. Tumedad sõõrid tõmbavad silmaalust nahka lonti ja ma tean, et jumestuskreemiga seda ei varja. Päevavalges mitte. Oh, suurepärane. Tuletan endale meelde, et sellel pole tähtsust, mida baaris-kohatud-mees ehk oh-kurat-ta-on-mu-uus-abielus-ülemus minust arvab. Loodetavasti on tal piisavalt piinlik, et mind terve päev eirata. Kuid mu sisemus tõmbub kokku ning peas trummeldab valu liiga ohtrast veinist ja liiga paljudest sigarettidest. Võta end kokku, naine, ütlen endale. Päeva või paariga on kõik unustatud. Mine ja tee lihtsalt oma tööd.

Kell on alles neli öösel ja ma joon veidi vett, siis panen tule kustu ja hiilin tagasi oma voodisse, lootes vähemalt tukastada, kuni kell kuus äratuskell heliseb. Ma keeldun mõtlemast sellele, milline mehe suu minu omal oli ja kui hea oli, kas või korraks, sellist kire paisumist kogeda. Sellist sidet kellegagi tunda. Vaatan ainiti seina ja kaalun, kas hakata lambaid lugema, ning siis mõistan, et vaatamata ärevusele tunnen ka elevust sellest, et teda jälle näen. Ma krigistan hambaid ja sõiman end idioodiks. Ma ei ole selline naine.