Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 12

LOUISE

„Sa näed täna väga kena välja,“ ütleb Sue peaaegu üllatunult, kui ma mantli seljast võtan ja töötajate puhkeruumis varna riputan. Adam ütles sedasama – samasuguse hääletooniga –, väike nägu pisut segaduses minu äsja kaltsukast ostetud siidipluusist ja sirgendatud juustest, kui ma hommikul enne kooli suundumist talle röstsaia pihku pistsin. Oh issand, ma olen silmanähtavalt pingutanud ja tean seda. Aga mitte tema jaoks. Kui üldse midagi, siis kaitseks tema eest. Nagu sõjamaaling. Midagi, mille taha end peita. Lisaks ei suutnud ma uuesti magama jääda ja mul oli midagi teha vaja.

Tavaliselt viiksin ma sellisel hommikul Adami kooli hommikust sööma, jõuaksin esimesena tööle ja teeksin kõigile kohvi, enne kui nad kohale jõuavad. Kuid täna oli loomulikult üks nendest päevadest, kui Adam ärkas pahurana ja vingus iga asja peale, siis ei leidnud üles oma vasakut kinga ning kuigi ma olin juba terve igaviku valmis olnud, pidime ikka ärritunult kiirustama, et õigel ajal kooliväravasse jõuda.

Mu peopesad higistavad ja mul on naeratades veidi paha olla. Tõmbasin koolist kliinikusse jalutades ka kolm sigaretti ära. Tavaliselt püüan ma enne kohvipausi mitte suitsetada. Noh, tavaliselt. Oma peas ei tee ma ühtegi suitsu enne kohvi joomist, tegelikult olen ma tööle tulles tavaliselt ühe ära TEINUD.

„Aitäh. Adam on nädalavahetusel isa juures, nii et võib-olla teen pärast tööd paar drinki.“ Võib-olla on mul pärast tööd drinki vaja. Panen kõrva taha, et saadaksin Sophiele sõnumi ja küsiksin, kas ta tahab kokku saada. Loomulikult tahab. Ta kibeleb teada saada, kuidas see eksimuste komöödia lõpeb. Ma püüan tavaliselt rääkida, aga hääl on minu meelest naljakas. Pean ennast kokku võtma. Ma olen naeruväärne. Tema jaoks on asi palju hullem kui minu jaoks. Mina ei ole see, kes on abielus. Enda utsitamiseks kasutatud laused võivad ju tõele vastata, kuid need ei muuda tõsiasja, et ma ei tee selliseid asju. Minu jaoks ei ole see normaalne nagu võib-olla Sophie jaoks ja mul on täiesti paha olla. Mu sees möllab ärevus erinevate asjade pärast. Olukord ei pruugi minu süü olla, aga tunnen end odava ja lolli ja süüdioleva ja vihasena. Esimene hetk üle ei tea kui pika aja, kui kogesin potentsiaalset armastust, ja see oli petlik. Aga vaatamata sellele kõigele ja tema kaunile naisele on minus ka kübeke elevust mõttest, et näen teda taas. Ma olen nagu udupäine, elevil teismeline.

„Nad kõik on kuni kella poole üheteistkümneni koosolekul, või vähemalt nii teadis Elaine ülakorruselt öelda,“ lausub ta. „Me võime end vabalt tunda.“ Ta avab koti. „Ja ma ei unustanud, et on minu kord.“ Ta võtab välja kaks paberkotti. „Reedesed peekonivõikud.“

Tunnen nii suurt kergendust, et saan paar tundi vabalt hingata, et võtan pakutu rõõmsalt vastu, kuigi see, et reedene hommikueine on mu nädala tipphetk, on näide sellest, kui tuim mu igapäevaelu on. Aga see on ju peekon. Mõni rutiini osa on vähem demoraliseeriv kui teine. Võtan suure ampsu, nautides võiga määritud sooja saia ja soolast liha. Kui olen närvis, siis hakkan sööma. Tegelikult söön ma hoolimata sellest, mis tuju mul on. Närvidest, lohutuseks, rõõmust. Ükspuha. Teised inimesed lahutavad ja võtavad kuus kilo alla. Minu puhul juhtus vastupidi.

Töö algab ametlikult alles kahekümne minuti pärast, nii et me istume teekruusidega väikese laua taga, Sue räägib mulle oma abikaasa artriidist ja naabermaja geipaarist, kes tundub pidevalt seksivat, ning ma naeratan, lasen jutul endast üle voolata ja püüan mitte võpatada iga kord, kui näen kellegi varju teisel pool koridori ukseavasse langemas.

Ma ei näe ketšupitilka enne, kui on hilja ja otse mu kreemika pluusi rinnaesisel on erkpunane sorts. Sue kargab kohe ligi ning tupsutab plekki paberrätikute ja siis niiske lapiga, kuid kõik, mis ta saavutab, on see, et suur hulk kangast on läbipaistev ja sellel on endiselt kahvatu punane plekk. Mu nägu tulitab ja siid liibub selja külge. See kuulutab ette ülejäänud päeva käiku. Ma kohe tunnen seda.

Naeran tema heatahtlike katsete üle mind puhtaks teha, lähen tualettruumi ja püüan võimalikult suurt osa pluusist kätekuivatuspuhuri alla panna. See ei tee pluusi täiesti kuivaks, aga vähemalt pole enam näha mu rinnahoidja pitsilist serva – mis on pesemisest veidi hallikaks tõmbunud. Asi seegi.

Pean enda üle naerma. Keda ma petta püüan? Ma ei saa hakkama. Oskan paremini koos Adamiga „Päästerobotite“ või „Hirmsa Henry“ süžeede üle arutleda kui moodsa, peene naise muljet jätta. Mu jalad juba valutavad viiesentimeetriste kontsadega kingades. Arvasin alati, et see on asi, mis tuleb vanusega, oskus kõrgetel kontsadel täiuslikult kõndida ja alati hästi riietuda. Tuleb välja – vähemalt minu puhul –, et mul oli selline faas põgusalt kahekümnendates eluaastates, kui käisin tihti ööklubides, aga nüüd piirdun peamiselt teksapükste ja kampsunite ja ketside ja hobusesabaga, aksessuaariks kadedus nende elu vastu, kes vaevuvad endiselt pingutama. Kadedus nende elu vastu, kellel on põhjust pingutada.

Vean kihla, et tema kannab kõrgekontsalisi kingi, mõtlen ma riideid kohendades. Olen veel rumalam, et ei jäänud pükste ja madalate kingade juurde.

Telefonid on täna hommikul vaiksed ja ma viin tähelepanu kindlalt poole üheteistkümne suunas tiksuvalt kellalt ära, et märgistada arvutisüsteemis esmaspäevaste patsientide kaustu ning koostada nimekirja neist, mida tol nädalal edaspidi vaja läheb. Keeruliste juhtumite puhul on doktoril juba märkmete koopiad olemas, aga ma tahan, et mind peetaks kasulikuks töötajaks, nii et kannan hoolt selle eest, et terve nimekiri oleks leitav. Seejärel prindin välja e-kirjad, mis võivad minu arvates olla väärtuslikud või tähtsad või juhtkonna poolt unustatud, ning siis prindin välja ja lamineerin haigla, politsei ja teiste vajalike organisatsioonide kontaktisikute telefoninumbrid. See on tegelikult üsna rahustav tegevus. Baaris-kohatud-mees hakkab mu peast kaduma ja tema asemele tuleb minu-boss, mis sest, et tema nägu on üsna ärevust tekitavalt ühte sulamas vana doktor Cadiganiga, kelle asemele ta asus.

Kell kümme lähen ma väljaprinditud pabereid tema kirjutuslauale panema ning lülitan sisse kohvimasina kontori nurgas, et teda ootaks värske kannutäis kohvi. Kontrollin, kas koristajad on pannud värske piima väiksesse külmikusse, mis on peidetud kappi nagu hotelli minibaar, ja kas toosis suhkrut on. Pärast seda ei suuda ma end tagasi hoida ja vaatan hõbedastes raamides fotosid tema kirjutuslaual. Neid on kolm. Kahel seisab tema abikaasa üksinda ja üks vana on neist koos. See tõmbab mind ligi ja ma võtan pildi kätte. Ta näeb hoopis teistsugune välja. Nii noor. Ta on fotol kõige rohkem veidi üle kahekümneaastane. Nad istuvad suure köögilaua taga, käed teineteise ümber, ja naeravad millegi üle. Nad näevad välja nii õnnelikud, mõlemad on nii noored ja muretud. Mehe pilk on naelutatud naisele, nagu ta oleks kõige tähtsam asi kogu maamunal. Naise juuksed on pikad, aga mitte krunni seatud nagu teistel fotodel, ning ta näeb isegi teksapükstes ja T-särgis pingutamata ilus välja. Mu sisemus tõmbub kokku. Vean kihla, et temal ei kuku kunagi ketšupit pluusile.

„Tere?“

Olen nii ehmunud, kui kuulen kerget šoti aktsenti, et pillan peaaegu pildi käest. Püüan seda kenasti lauale seada, lennutades äärepealt põrandale korraliku paberivirna. Ta seisab uksel ja ma tahan otsekohe oma peekonisaia välja oksendada. Oh issand, olin unustanud, kui nägus ta on. Peaaegu blondid juuksed, millesarnase läike saamiseks oleksin valmis tapma. Eest piisavalt pikad, et neist sõrmedega läbi tõmmata, kuid siiski viksilt lõigatud. Sinised silmad, mis sinust läbi vaatavad. Nahk, mida kohe tahad puudutada. Ma neelatan raskelt. Ta on üks sellistest meestest. Hingetuks võttev. Mu nägu tulitab.

„Te pidite kella poole üheteistkümneni koosolekul olema,“ ütlen ma, soovides, et vaiba sisse tekiks auk, mis mind häbipõrgusse imeks. Olen tema kabinetis ja vaatan tema abikaasa fotosid nagu mingi jälitaja. Oh issand.

„Oh issand,“ ütleb ta, varastades sõnad mu peast. Värv kaob tema näolt ja ta silmad lähevad suureks. Ta tundub olevat vapustatud ja hirmul ja kõike seda läbisegi. „See oled sina.“

„Kuule,“ ütlen ma, „see oli päriselt ka tühiasi, me olime purjus ja sattusime hoogu ja see oli tühipaljas suudlus ja usu mind, mul ei ole mingit kavatsust sellest kellelegi rääkida ja ma arvan, et kui me mõlemad püüame unustada, et selline asi aset leidis, siis pole mingit põhjust, miks me ei võiks lihtsalt hästi läbi saada, nii et keegi ei saa sellest kunagi teada …“ Sõnad tulevad välja vadistava jadana ja ma ei suuda sellele lõppu teha. Tunnen, kuidas mu jumestuskreemi alla koguneb punastamise ja ülekuumenemise tõttu higi.

„Aga“ – ta tundub olevat ühteaegu segaduses ja ärev, kui ta enda järel kiirelt ukse kinni paneb, ja ma ei saa seda talle süüks panna – „mida sa siin teed?“

„Aa.“ Olen oma segase jutu käigus unustanud öelda ilmset. „Ma olen su sekretär ja administraator. Tähendab, kolm päeva nädalas. Teisipäeviti, neljapäeviti ja reedeti. Panin su lauale mõningaid asju ja nägin …“ Noogutan piltide poole. „Ma, noh …“ Lause jääb lõpetamata. Ma ei saa ju ometi öelda: uurisin tähelepanelikult sind ja su kaunist abikaasat nagu mõni hull.

„Sa oled mu sekretär?“ Talle oleks keegi nagu kõhtu kõva obaduse andnud. „Sina?“ Võib-olla mitte kõhtu. Äkki kuhugi allapoole. Mul on temast lausa veidi kahju.

„Ma tean.“ Kehitan õlgu ja teen kindlasti mingit jubedat naljakat nägu. „Kui ebatõenäoline.“

„Kui ma eelmisel kuul siin doktor Cadiganiga rääkimas käisin, oli siin üks teine naine. Mitte sina.“

„Vanem, veidi pepsi olemisega? See oli Maria. Tema käib ülejäänud kahel päeval. Ta on nüüd pooleldi pensionil, aga on siin terve igaviku töötanud ja doktor Sykes armastab teda.“

Ta ei ole tuppa edasi astunud. Ilmselgelt on tal raske seda kõike seedida.

„Ma olen päriselt sinu sekretär,“ ütlen aeglasemalt. Rahulikumalt. „Ma ei ole jälitaja. Usu, minu jaoks ei ole see ka tore. Ma nägin sind eile, kui läbi astusid. Hetkeks. Siis peitsin end põhimõtteliselt ära.“

„Sa peitsid end ära.“ Ta jääb vait. Hetk näib lõputu, kui ta kõike seda seedib.

„Jah,“ lausun ma, enne kui häbistava tõiga lisan, „tualettruumi.“

Pärast seda tekib pikk vaikus.

„Kui aus olla,“ sõnab ta viimaks, „siis mina oleksin arvatavasti sedasama teinud.“

„Ma pole kindel, kas see, kui me mõlemad oleksime end kempsus peitnud, oleks eesmärki täitnud.“

Selle peale ta naerab, toob kuuldavale lühikese ootamatu heli. „Ei, vist mitte. Sa oled väga vaimukas. Seda ma mäletan.“ Ta tuleb kirjutuslaua taha ja vaatab kõike, mis ma olen sinna laotanud, ning mina liigun automaatselt tee pealt eest.

„Igatahes, see pealmine leht on nimekiri patsientide kaustadest, mille pead esmaspäevaks läbi vaatama. Kohv on …“

„Mul on väga kahju,“ ütleb ta oma imeilusaid siniseid silmi tõstes. „Sa pead mind ilmselt tõpraks. Mina pean ennast tõpraks. Tavaliselt ma ei … noh, ma ei otsinud seal midagi ja ma poleks pidanud tegema seda, mida tegin. Tunnen end kohutavalt. Ma ei oska seda selgitada. Ma tõesti ei tee sedasorti asju ja minu käitumisele pole vabandust.“

„Me olime purjus, muud ei midagi. Sa ei teinud tõesti midagi erilist. Tegelikult mitte.“

Ma ei suuda. Mulle meenub häbi tema hääles, kui ta minust eemale tõmbus ja vabandusi pomisedes mööda tänavat minema kõndis. Võib-olla ma ei saa sellepärast temast väga halvasti mõelda. Tegemist oli ju ometi tühipalja suudlusega. Ainult minu lollis peas oli see midagi enamat. „Sa jätsid asja katki ja see loeb ka. See oli tühiasi. Ausõna. Unustame ära. Alustame tänasest. Ma tõesti ei taha end kohmetuna tunda, nagu ka sina.“

„Sa peitsid end tualettruumi.“ Tema sinised silmad on terased ja soojad.

„Jah, ja kui sa tahad, et ma end enam kohmetult ei tunneks, siis üks viis selleks on seda enam mitte kunagi mainida.“ Naeratan laialt. Ta meeldib mulle endiselt. Ta tegi rumala, hetkelise vea. Asi oleks võinud hullem olla. Ta oleks võinud minu juurde tulla. Mõtlen korraks sellele. Hea küll, lühikeses perspektiivis oleks see suurepärane olnud, aga pikas kindlasti hullem.

„Hea küll, oleme siis sõbrad,“ sõnab ta.

„Sõbrad.“ Me ei suru kätt. Füüsiliseks kontaktiks on kindlasti liiga vara. „Mina olen Louise.“

„David. Meeldiv tutvuda. Korralikult.“ Meie vahel tekib jälle kohmetult piinlik hetk ning siis hõõrub ta käsi kokku ja heidab pilgu uuesti kirjutuslauale. „Näib, et sa kavatsed mulle tegevust leida. Oled sa juhtumisi kohalik?“

„Jah. Noh, ma olen siin üle kümne aasta elanud, kui see loeb.“

„Kas sa saaksid mulle piirkonnast rääkida? Probleemidest ja tulipunktidest? Sotsiaalsetest lõhedest, sedasorti asjadest? Ma tahtsin siinkandis ringi sõita, aga see peab ootama. Mul on pärastlõunal veel üks kohtumine kellegagi haiglast, seejärel varajane õhtusöök teiste osanikega.“

„Võin sulle ümbrust kindlasti üldjoontes kirjeldada,“ sõnan ma. „Lihtinimese pilgu läbi.“

„Tore. Seda ma tahangi. Kavatsen mõnel nädalavahetusel väljaspool teavitustööd teha, nii et oleks hea kuulda kohaliku vaatenurka sellele kandile omaste sõltuvusprobleemide võimalike põhjuste kohta. See on minu eriala.“

Olen veidi rabatud. Ma ei tea ühtegi teist arsti, kes väljaspool töötaks. See on kallis erakliinik. Mis iganes probleemid meie klientidel on, vaesuse all nad tavaliselt ei kannata, ja osanikud on kõik oma ala spetsialistid. Nad võtavad loomulikult vastu nende juurde suunatuid, aga ei lähe kogukonda tasuta tööd tegema.

„Noh, see siin on Põhja-London, nii et valdavalt on siin keskklassi piirkond,“ ütlen ma. „Aga minu elukohast lõunas on suur elamurajoon. Seal on kindlasti probleeme. Kõrge töötuse määr noorte seas. Narkootikumid. Sedasorti asjad.“

David pistab käe laua alla, tõstab üles oma portfelli, teeb selle lahti ja võtab välja kohaliku kaardi. „Sina vala kohv välja, kuni mina teen kaardi jaoks ruumi. Me võime ära märgistada kõik kohad, kuhu mul oleks vaja minna.“

Räägime peaaegu tund aega, samal ajal kui mina osutan koolidele ja arstikabinettidele, kõige karmimatele pubidele ja viaduktialusele, kus on aastaga toimunud kolm pussitamist ja kuhu mitte keegi oma lapsi jalutama ei luba, sest seal müüvad narkarid narkootikume ja süstivad end. Olen üllatunud, kui palju ma tegelikult oma elukohast tean ja kui palju mu elust välja tuleb, kui talle neist asjadest räägin. Selleks ajaks, kui David pilgu kellale heidab ja mind katkestab, ei tea ta mitte ainult seda, et olen lahutatud, vaid ka seda, et mul on Adam, kus ta koolis käib ja et mu sõbranna Sophie elab kõige kenama põhikooli lähedal peenes kortermajas. Ma räägin veel, kui ta kella vaatab ja siis veidi jäigaks tõmbub.

„Anna andeks, ma pean siinkohal asja katki jätma,“ ütleb ta. „Aga see on väga põnev olnud.“ Kaart on kaetud pastakamärkidega ja ta on paberile märkmeid kritseldanud. Tema käekiri on kohutav. Tõeline arsti käekiri.

„Noh, loodan, et sellest on kasu.“ Võtan oma kruusi ja liigun eemale. Ma ei olnud tähele pannud, kui lähestikku me olime seisnud. Taas võtab maad kohmetus.

„See on väga hea. Aitäh.“ Ta heidab uuesti pilgu kellale. „Ma pean lihtsalt helistama oma …“ ta kõhkleb. „Mul on vaja koju helistada.“

„Sa võid kasutada sõna „abikaasa“, kas tead.“ Ma naeratan. „Ma ei süti iseeneslikult põlema.“

„Anna andeks.“ Ta tunneb end ebamugavamalt kui mina. Ja tegelikult peabki tundma. „Aitäh ka. Et sa mind sitapeaks ei pea. Või vähemalt selle eest, et sa ei näita välja, et mind sitapeaks pead.“

„Pole tänu väärt,“ lausun ma.

„Kas sa pead mind sitapeaks?“

Naeratan laialt. „Ma olen oma laua taga, kui peaksid mind vajama.“

„Olen selle ära teeninud.“

Tegelikult, mõtlen ma, kui jõuan tagasi oma laua taha ja ootan, et mu nägu maha jahtuks, oleks see võinud palju hullemini minna. Ja ma tulen uuesti tööle alles teisipäeval. Selleks ajaks on kõik normaalne, meie põgus hetk on eluvaiba alla pühitud. Lepin oma ajuga kokku, et ei mõtle sellele enam üldse. Kavatsen veeta dekadentliku nädalavahetuse iseendaga. Vedelen kaua voodis. Söön odavat pitsat ja jäätist ning võib-olla vaatan Netflixist mõne sarja tervenisti ära.

Järgmisel nädalal on viimane koolinädal ja siis seisab ees pikk suvevaheaeg ning mu päevad on peamiselt täis kohutavaid koosmängimisi, palga panemist jagatud lapsehoidja alla ja katseid leida Adamile uusi tegevusi, mis ei hõlma talle iPadi või telefoni andmist, et ta saaks lõputult mänge mängida, samal ajal kui mina püüan end halva vanemana tundes kõike muud ära teha. Aga Adam on vähemalt hea laps. Ta paneb mu iga päev naerma ja ma armastan teda isegi jonnihoogude ajal nii väga, et süda tahab lõhkeda.

Adam on minu elus ainuke mees, mõtlen ma, heites pilgu Davidi kabineti uksele ja mõeldes endamisi, milliseid armsaid mõttetusi ta parasjagu oma naisele sosistab, teisi pole mul vaja.