Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 14

ADELE

Olen koidikust saadik ärkvel olnud, aga ei ole end liigutanud. Me mõlemad lamame oma voodipoolel, tema käsi üle minu, ja vaatamata sellele, et mul valutab pea, on see hea tunne. Tema käe raskus mõjub kaitsvana. See meenutab mulle alguspäevi. Tema nahk on läikiv ja sile ja kohtades, kus käsivart katavad armid, ei kasva karvu. Ta peidab neid, aga mulle meeldib neid näha. Need meenutavad mulle, kes ta sisimas tegelikult on. Mees, kes trotsis tuld, et päästa tüdruk, keda ta armastas.

Päike on juba enne kella kuut ruloovahedest puitpõrandale konarlikke triipe tekitanud ja ma tean, et tuleb järjekordne ilus päev. Vähemalt õues. Mõtisklen Davidi käe raskuse all eilse üle. Õhtusöök doktor Sykesi juures oli edukas. Üldiselt on psühhiaatrid minu meelest tuimad ja etteaimatavad, kuid ma olin võluv ja vaimukas ning tean, et meeldisin neile kõigile väga. Isegi nende abikaasad ütlesid Davidile, kui väga tal on minuga vedanud.

Olen enda üle uhke. Kuigi ma nägin selleks väga palju vaeva – olin pärastlõunal trenažööril enda rahustamiseks kaheksa kilomeetrit maha jooksnud ja siis jõuharjutusi teinud –, olin silmanähtavalt heas tujus, kui David töölt koju jõudis, ja trenn oli mulle sära juurde andnud. Seltskonnas veedetud õhtu läks võidukalt, ühegi tõrketa, ning oivalist õnne teeseldes olime mõlemad seda põgusalt taas uskuma jäänud. Eile õhtul seksisime me esimest korda üle mitme kuu. Kuigi see ei olnud päris selline, nagu mulle meeldiks, tegin õigeid häälitsusi ja andsin endast parima, et olla soe ja järeleandlik. Nii hea oli tunda, et ta on mulle nii lähedal, minu sees, isegi kui ta ei vaadanud mulle kordagi silma ja oli tegelikult üsna purjus.

Mina olin ühe või kahe klaasi reeglist kinni pidanud, aga David mitte, kuid ta oli napilt vastuvõetavalt rõõmus olnud, kuni jõudsime koju, kus ta oli endale väga suure klaasitäie brändit valanud ja selle kiiresti ära joonud, lootes tõenäoliselt, et ma ei pane seda tähele. Panin küll, aga loomulikult ei öelnud ma midagi, kuigi mul oleks olnud igati õigus seda teha.

Osana meie uuest algusest pidi ta joomist vähendama. Isegi tema teab, et inimene ei saa olla sõltuvustele ja kinnisideedele spetsialiseerunud psühhiaater, kui tal endal on joomisega probleeme. Aga samas vist nägi vaid üks meist päriselt selle uue algusega vaeva.

David on meie abielus alati juhirollis. Tema hoolitseb minu eest. Mõni ütleks seda piisavalt lähedalt nähes, et ta lämmatab mind, ja tal oleks õigus, aga on aegu, kui ma arvan, et olen ehk temast nutikam. Tal on mu selja vastas kõva ja ma liigun ettevaatlikult, surun end tema vastu, õrritan end, peaaegu libistades ta oma tuharate vahele, pigistades ja nügides teda keelatud koha poole, kus mulle teda kõige rohkem tunda meeldib. Võib-olla on ta magades kergemini juhitav. Aga seda ei juhtu, sest ta keerab end selili, võttes poole tekist endaga kaasa. Ta pomiseb vaikselt ja armsalt, see on tema unenäo hääbuv kaja, kui ta taas pärismaailma naaseb, ja ma surun alla tungi talle kaksiratsa peale ronida, teda suudelda, kogu oma kirge valla lasta ja nõuda, et ta mind jälle armastaks.

Selle asemel panen ma silmad kinni ja teesklen magamist, kuni ta üles tõuseb, koridori ja sealt vannituppa paterdab. Hetk hiljem ärkab boiler ellu, kui dušš tööle hakkab. See teeb natuke haiget. Ma ei saa sinna midagi parata, ükskõik kui kindlalt olen ma otsustanud tugev olla. Meie magamistoa juures on oma vannituba peene dušisüsteemiga, aga tema on otsustanud minust kaugemal olla ja mul on üsna hea aimdus, miks. Mida ta kavatseb seal teha. Ma ajasin ta õrritades üles ja nüüd, selmet minuga seksida, hoolitseb ta ise enda eest. See on tobe ütlus, aga mulle ei ole kunagi sõna „masturbatsioon“ meeldinud. See on nii emotsioonitu. „Pihku tagumine“ on parem, aga sedasorti kõnepruuk ei pidavat mulle sobima, nii et sundisin end juba ammu sedavõrd tahumatust keelekasutusest loobuma ja nüüd kõlab see mu peas lihtsalt veidralt.