Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 13

ENNE

Hoone meenutab Adele’ile paljuski kodu. Vähemalt sellisena, nagu see oli enne. See seisab nagu saar ümbritsevas valduste ookeanis. Ta mõtiskleb, kas keegi neist mõtles sellele – arstid, tema surnud vanemate juristid, isegi David –, enne kui ta saadeti kuuks ajaks üksildasse majja keset Šoti mägismaad. Kas keegi neist üldse mõtles, kui väga see paneb teda mõtlema kodule, mis on tema jaoks kadunud?

Maja on vana, ta pole kindel, kui vana, aga see on ehitatud tugevatest hallidest Šoti tellistest, mis seisavad vastu aja püüdele neid kulutada. Keegi oli hoone ilmselt Westlandsi fondile annetanud või ehk kuulub see mõnele juhatuse liikmele. Ta ei ole küsinud ja tegelikult on tal ükskõik. Ta ei kujuta ette, et seal elaks üks pere. Nad kasutaksid lõpuks tõenäoliselt ainult paari ruumi, nagu tema pere nende majas. Suured unistused, väikesed elud. Mitte kellelegi ei ole vaja hiigelsuurt maja. Millega seda täita saab? Kodu peab olema tulvil armastust ja mõnes majas – juhtumisi ka tema omas – ei ole armastus piisavalt palav, et seda soojendada. Ravikeskus andis ruumidele vähemalt eesmärgi. Adele tõrjub peast lapsepõlvemälestused sellest, kuidas ta pooleldi unustatud lapsena peitust mängides vabalt koridorides ja treppidel jooksis, pööraselt naeris. Parem on mõelda, et tema kodu oli lihtsalt liiga suur. Parem on mõelda väljamõeldud tõdedele kui päris mälestustele.

Sellest on möödas kolm nädalat ja ta on endiselt segaduses. Kõik ütlevad talle, et ta peab leinama. Aga ta ei ole siin selleks. Tal on vaja magada. Ta keeldub magamast. Enne kui ta siia saadeti, vedas ta end päevadest ja öödest läbi kohvi ja Red Bulli ja kõikide muude stimulantide abil, mida ta kätte sai, et magamist vältida. Nad ütlesid, et ta ei „käitu normaalselt“ inimese kohta, kes kaotas hiljuti vanemad. Magamata olemine oli sellest kõige väiksem osa. Ta imestab siiani, kuidas nad saavad nii kindlad olla, milline on „normaalne käitumine“ sellises olukorras. Mis neist asjatundjad tegi? Aga jah, nad tahavad, et ta magaks. Aga kuidas ta saab neile asja selgitada?

Uni on kergendus, mis on tema vastu pööranud, salvav madu öös.

Seal olemine pidavat talle hea olema, aga see tundub ikkagi reetmisena. Ta tuli ainult sellepärast, et David seda tahtis. Talle ei meeldi üldse Davidit muretsemas näha ja pärast seda, mida ta tegi, võlgneb ta talle vähemalt selle kuu. David on ta kangelane.

Adele ei ole püüdnud teiste hulka sobituda, kuigi ta lubab Davidile ja juristidele, et püüab. Ta kasutab küll eri tegevusteks mõeldud ruume ja räägib nõustajatega – või peamiselt kuulab neid –, kuid ta pole kindel, kui professionaalsed nad tegelikult on. See kõik tundub tema jaoks veidi hipilik. Ninnu-nännu, nagu tema isa oleks öelnud. Isale ei meeldinud see värk juba siis, kui ta kõik need aastad tagasi esimest korda ravil käis, ja nüüd sellega kaasa minnes on tal tunne, et veab isa alt. Ta eelistaks pigem olla õiges haiglas, aga juristide meelest oli see halb mõte, nagu ka Davidi. Westlandsi võis „puhkekoduks“ pidada, aga kui ta saadetaks hullumajja, võiks see isa äridele kahjulikult mõjuda. Seal ta siis on, ükskõik kas isa oleks selle heaks kiitnud või ei.

Pärast hommikusööki läheb suurem osa elanikest või patsientidest või kellest iganes matkama. Selleks on ilus päev, mitte liiga palav, mitte liiga külm, taevas on selge ja õhk värske ning hetkeks tunneb ta kiusatust kaasa minna ja kõigi sabas tolkneda, kuid siis näeb ta majaesisele trepile kogunenud seltskonna elevil nägusid ja muudab meelt. Ta ei ole õnne ära teeninud. Kuhu on kogu tema õnn viinud? Lisaks väsitaks liigutamine teda ja ta ei taha magada rohkem, kui peab. Uni tuleb talle niigi liiga lihtsalt peale.

Adele ootab hobusesabaga grupijuhi Marki – „Me kõik kasutame siin eesnimesid, Adele“ – pettunud ilmet, kui ta pead raputab, jätab nad siis sinnapaika ja kõnnib maja taha, kus asub järv.

Ta on pool rada aeglaselt läbi jalutanud, kui umbes kuue meetri kaugusel poissi näeb. Poiss istub puu all ja punub karikakardest pärga. Adele naeratab kummalise vaatepildi peale – kiitsakas teismeline nohiklikus T-särgis ja teksapükstes, tumedad juuksed näole langemas, keskendumas millelegi, mida ainult väikesi tüdrukuid tegemas näeb – ning siis tunneb end naeratamise pärast halvasti. Ta ei tohiks enam kunagi naeratada. Ta kõhkleb viivuks ja kaalub ringipööramist, et teistkaudu tagasi minna, aga siis tõstab poiss pilgu ja näeb teda. Hetke pärast ta lehvitab. Adele’il pole muud valikut, kui tema juurde minna, ja tal pole midagi selle vastu. Poiss on siin ainuke, kes talle huvi pakub. Ta on teda öösel kuulnud. Karjeid ja märatsevaid sõnu, mis jäävad enamjaolt arusaamatuks. Kolinat, kui ta asjadele otsa kõnnib. Õdede tormamist, et ta tagasi voodisse viia. Need asjad on Adele’ile tuttavad. Ta mäletab seda kõike ise ka. Unepaanika.

„Sa siis ei tahtnud nõmmele grupikallit tegema minna?“ ütleb ta.

Poisi nägu on nurgeline, nagu see poleks veel lõplikku vormi saavutanud, aga ta on Adele’iga umbes ühevanune, võib-olla aasta vanem, umbes kaheksateist, kuigi tal on endiselt hambaklambrid.

„Ei. Nagu ma aru saan, ei ole see ka sinu teema?“ Poisi sõnad kostavad kerge susina saatel.

Adele raputab kohmetult pead. Ta ei ole sinnajõudmisest saadik lihtsalt jutuajamise eesmärgil mitte kellegagi vestlust alustanud.

„Ma ei pane seda sulle süüks. Ma ei tahaks Markile väga lähedale sattuda. Tema hobusesabas elavad raudselt täid. Ta kandis eelmisel nädalal kolm päeva ühte ja sama särki. Ta ei ole puhas mees.“

Selle peale Adele naeratab ja laseb naeratusel näole püsima jääda. Ta ei kavatsenud kauaks jääda, kuid avastab, et istub maha.

„Sina oled see tüdruk, kes maalib tulekahjusid,“ lausub poiss. „Ma olen sind kunstitoas näinud.“ Ta vaatab Adele’ile otsa ning tüdruk arvab, et tema silmad on sinisemad kui Davidil, aga võib-olla sellepärast, et tema nahk on nii kahvatu ja juuksed peaaegu musta värvi. Poiss lisab pärjale järgmise karikakra. „Ma olen sellele mõelnud. Äkki sa peaksid hoopis vett maalima. See mõjuks ehk ravivamalt. Sa võiksid neile öelda, et tulekahjumaalid tähistavad su leina ja seda, mis juhtus, ning veemaalidega sa kustutad selle kõik. Uhud minema.“ Ta räägib kiiresti. Tema mõtted liiguvad ilmselt väledalt. Adele’i omad venivad nagu siirup.

„Miks ma peaksin tahtma seda teha?“ küsib ta. Ta ei suuda kõige minema uhtumist ettegi kujutada.

„Et nad ei käiks sulle rohkem peale, et sa end avaksid.“ Poiss naeratab laialt ja pilgutab talle silma. „Anna neile midagi ja nad jätavad su rahule.“

„Sa tundud ekspert olevat.“

„Ma olen varem sellises asutuses olnud. Kuule, siruta käsi välja.“

Adele teeb, nagu palutud, ja poiss libistab karikakardest võru talle käe ümber. See ei ole raske, erinevalt Davidi kaalukast käekellast, mis tema teise randme ümber ripub. See on armas žest ning põgusaks hetkeks unustab Adele kogu oma süütunde ja hirmu.

„Aitäh.“

Nad istuvad viivuks vaikides.

„Ma lugesin sinust ajalehest,“ lausub poiss. „Mul on kahju, et vanemad kaotasid.“

„Minul ka,“ ütleb Adele ja tahab siis jututeemat muuta. „Sina oled see poiss, kellel on unepaanika ja kes kõnnib unes ringi.“

Poiss mügistab naerda. „Jah, palun vabandust. Ma tean, et ajan pidevalt inimesi üles.“

„Kas see on uus asi?“ küsib Adele. Teda huvitab, kas poiss on samasugune nagu tema. Talle meeldiks kellegi omasugusega tutvuda. Kellegagi, kes mõistaks.

„Ei, ma olen seda alati teinud. Niikaua kui mäletan. Aga ma ei ole siin sellepärast.“ Ta tõmbab varruka üles. Kahvatud süstlajäljed. „Halvad kombed.“

Ta nõjatub murul küünarvartele, jalad ette sirutatud, ja Adele teeb sedasama. Päike on tema nahal soe ja esimest korda ei pane see teda leekidele mõtlema.

„Nad arvavad, et narkootikumid ja mu kummaline uni on omavahel seotud,“ lausub poiss. „Nad pärivad muudkui mu unenägude kohta. See on nii tüütu. Ma kavatsen asju välja mõtlema hakata.“

„Räpane seksiunenägu Markist,“ ütleb Adele. „Võib-olla koos selle paksu naisega sööklast, kes mitte kunagi ei naerata.“ Poiss naerab ning Adele liitub temaga, nii hea tunne on kellegagi normaalselt rääkida. Kellegagi, kes ei ole tema pärast mures. Kellegagi, kes ei püüa teda lahata.

„Räägitakse, et sa ei taha magada,“ ütleb poiss silmi kissitades tema poole vaadates. „Sest sa magasid, kui kõik juhtus, ega ärganud üles.“ Tema hääletoon on muretu. Nad oleksid võinud ükskõik millest rääkida. Telesaadetest. Muusikast. Mitte tulekahjust, milles tema vanemad hukkusid. Tulekahjust, mis nende kodu lõpuks soojaks küttis.

„Ma arvasin, et neil ei ole lubatud meist rääkida.“ Adele vaatab sillerdavat vett. See on kaunis. Hüpnotiseeriv. See teeb ta uniseks. „Nad ei saa aru,“ ütleb ta.

Poiss naerab taas, turtsatab korraks. „See ei ole üllatav. Minu meelest ei tea nad sittagi; kõiki võetakse ühe malli järgi. Aga mida täpselt nad sel juhul aru ei saa?“

Üks lind liugleb üle vee, peenike nokk pinda lõhestamas. Adele’i huvitab, mida ta nii väga kinni püüda ihkab.

„Minu jaoks on uni teistsugune,“ ütleb ta lõpuks.

„Mis mõttes?“

Adele tõuseb siis istukile ja vaatab talle otsa. Poiss vist meeldib talle. Võib-olla saab kogu selle jampsiga teistmoodi tegelda. Viisil, mis aitaks ka teda. Adele ei ütle seda, aga see ei ole esimene kord, kui ka tema on niisuguses kohas viibinud. Ta satub magamisprobleemide tõttu ravile muudkui tagasi. Alguses, kui ta oli kaheksane, unes kõndimise ja unepaanika pärast ja nüüd sellepärast, et ta ei taha üldse magada.

Uni, alati uni. Võltsuni, päris uni. See, milline uni tundub olevat.

Ja kõige keskmes on asi, millest ta ei saa neile kunagi rääkida. Kui ta seda teeks, pistaksid nad ta igaveseks luku taha. Selles on ta kindel.

„Sina mõtled neile lugusid välja ja valmistad neile rõõmu. Ja mina aitan sind unepaanikaga. Ma suudan sind aidata palju rohkem kui nemad.“

„Hea küll,“ ütleb poiss. Temas tärkab huvi. „Aga vastutasuks pead sa maalima mõne veepildi, mida sa tegelikult maalida ei taha. Oleks lõbus näha, kuidas nad oma osavuse üle rõõmustavad, sest nad on su päästnud.“

„Oleme kokku leppinud,“ ütleb Adele.

„Oleme kokku leppinud.“

Nad suruvad kätt ja karikakarde südamikud kumavad päikese käes kuldselt. Adele nõjatub uuesti murule, nautides käevõru tekitatud kõdi, ja nad lamavad mõnda aega vaikides külg külje kõrval, tundes mõnu lihtsalt päevast, kui mitte keegi neid ei hinda.

Ta on leidnud sõbra. Ta ei suuda ära oodata, et saaks sellest Davidile rääkida.