Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 11

ADELE

Ma lehvitan talle naeratades hüvastijätuks, kui ta esimeseks korralikuks tööpäevaks kliinikusse läheb, ja eakas naabrinaine heidab mulle heakskiitva pilgu, kui ta oma väikese, niisama hapra koera jalutama viib. David ja mina jätame alati täiusliku paari mulje. See meeldib mulle.

Sellegipoolest toon ma kuuldavale kergendusohke, kui ukse sulgen ja maja on tervenisti minu päralt, isegi kui see tundub väikese reetmisena. Mulle meeldib väga, kui David siin minu juures on, aga me ei ole veel oma suhtes kindlat jalgealust tagasi saanud ning õhk on ütlemata jäetud asjadest paks. Õnneks on uus maja piisavalt suur, et ta saab end kabinetti peita ja me saame teeselda, et kõik on hästi, liikudes samal ajal teineteise läheduses kikivarvul.

Aga ma tõesti tunnen end veidi paremini kui siis, kui ta purjuspäi koju tuli. Me muidugi ei arutanud juhtunut järgmisel hommikul; arutelusid meil neil päevil ei toimu. Selle asemel jätsin ta ajalehti lugema ja läksin meid mõlemaid kirja panema kohalikku spordiklubisse, mis on sobivalt kallis, ning seejärel kõndisin meie uues šikis elurajoonis ringi, imades kõike endasse. Mulle meeldib enda jaoks kohti paika panna. Et näeksin neid vaimusilmas. Tunnen end siis mugavamalt. See aitab mul lõõgastuda.

Jalutasin peaaegu kaks tundi, jättes meelde poode ja baare ja restorane, kuni kõik olid mul kindlalt pähe talletatud, nii et sain neid soovi korral ette kujutada. Siis ostsin kohalikust pagarikojast saia ja kulinaariapoest veidi oliive, viilutatud sinki, hummust ja päikesekuivatatud tomateid – kõik dekadentlikult kallid, nii et mu majapidamiskuludeks mõeldud raha sai otsa – ning korraldasin meile lõunaks tubase pikniku, kuigi ilm oli piisavalt soe, et õues istuda. Ma arvan, et ta ei taha veel aeda minna.

Eile käisime kliinikus ja ma võlusin ära vanemosaniku doktor Sykesi ning teised arstid ja õed, kellega kohtusime. Inimestele meeldib ilu. See kõlab edevalt, aga peab paika. David rääkis mulle kunagi, et vandemehed usuvad suurema tõenäosusega ilusaid süüaluseid kui keskpäraseid või inetuid. Naha ja luustikuga peab lihtsalt vedama, aga ma olen mõistnud, et sellel on tõesti võlujõud. Sa ei pea isegi eriti midagi ütlema, vaid ainult kuulama ja naeratama ning inimesed on sinu eest valmis pea peal seisma. Ma olen kaunist välimust nautinud. Midagi muud väita oleks vale. Ma näen palju vaeva, et end Davidi jaoks ilusana hoida. Ma teen kõike tema nimel.

Davidi uus kabinet on minu meelest hoones suuruselt teine, selline, mida ootaksin siis, kui ta kunagi Harley Streetil tööle asuks. Vaip on kreemikas ja pehme, suur kirjutuslaud sobivalt suurejooneline ning kabineti ees asub väga luksuslik vastuvõtuala. Blond ja kena – kui sul on selline maitse – naine selle laua taga tõttas minema enne, kui meid jõuti tutvustada, mis mind ärritas, kuid doktor Sykes ei paistnud seda peaaegu üldse märkavat, sest rääkis minuga ja punastas, kui ma tema kohutavate naljade üle naersin. Arvan, et ma sain väga hästi hakkama, arvestades sellega, kui väga mu süda valutas. David jäi ilmselt ka rahule, sest pärast seda ta leebus veidi.

Täna õhtul on meil doktor Sykesi juures mitteametlik tervitusõhtusöök. Mul on juba kleit välja valitud ja ma tean, millise soengu sätin. Ma kavatsen teha nii, et David oleks minu üle uhke. Ma oskan olla hea naine. Uue osaniku abikaasa. Vaatamata muredele ei ole ma pärast kolimist end nii rahulikuna veel tundnud.

Tõstan pilgu kellale, mille tiksumine majas laiuvat vaikust lõhestab. Kell on alles kaheksa. Tõenäoliselt jõuab ta just praegu kontorisse. Koju ei helista ta esimest korda enne kui pool kaksteist. Mul on aega. Lähen üles meie magamistuppa ja heidan päevatekile pikali. Ma ei kavatse magada. Aga silmad panen kinni küll. Ma mõtlen kliinikule. Davidi kabinetile. Sellele pehmele kreemikale vaibale. Poleeritud mahagonist kirjutuslauale. Tillukestele kriimudele nurgal. Kahele kitsale diivanile. Kõvadele istumispatjadele. Üksikasjadele. Ma hingan sügavalt sisse.