Читать книгу Peidus pilgu taga - Sarah Pinborough - Страница 9

TÄNANE PÄEV

ADELE

Mu küünealused on endiselt mullased, kui David viimaks koju tuleb. Tunnen, kuidas see sügavalt mu palja liha vastas kipitab. Mu kõht tõmbub kokku ja pigistab välja uue ärevuse, kui välisuks kinni läheb, ja hetkeks me vaatame lihtsalt teineteisele otsa, üks ühel, teine teisel pool meie uue viktoriaanliku maja pikka koridori, täiuslikult poleeritud puidust tee meie vahel, enne kui ta veidi õõtsudes end elutoa poole pöörab. Ma hingan sügavalt sisse ja liitun temaga, võpatades iga oma kontsaklõbina peale põrandalaudadel. Ma ei tohi karta. Pean kõik heaks tegema. Meie peame kõik heaks tegema.

„Ma tegin õhtusöögi,“ ütlen ma, püüdes mitte liiga hädalise muljet jätta. „Ainult strooganovi. See võib homseks ka jääda, kui oled juba söönud.“

Ta vaatab minust eemale, põrnitseb meie raamaturiiuleid, mille pakkijad on kastidest võetud raamatutega täitnud. Püüan mitte mõelda sellele, kui kaua ta on ära olnud. Olen klaasikillud ära koristanud, põranda puhtaks pühkinud ja küürinud ning aiaga tegelnud. Kõik tõendid varasema raevu kohta on kustutatud. Ma loputasin oma suud pärast iga klaasitäit veini, mis ma tema äraolekul jõin, et ta minu juures veini lõhna ei tunneks. Ta ei taha, et ma joon. Ainult klaasi või paar seltskonnas. Mitte kunagi üksinda. Aga täna ei suutnud ma end tagasi hoida.

Isegi kui ma ei ole mulda täielikult küünte alt välja saanud, olen duši all käinud, selga tõmmanud helesinise kleidi ja sama tooni kingad ning end meikinud. Ei ühtegi jälge pisaratest ja tülitsemisest. Tahan, et me selle kõik minema uhuksime. See on meie värske start. Meie uus algus. Peab olema.

„Mul ei ole kõht tühi.“ Ta pöörab end siis näoga minu poole, näen tema pilgus tumma põlgust ja surun alla ootamatu soovi nutta. Minu meelest on selline tühjus hullem kui tema viha. Kõik, mille ülesehitamiseks olen nii palju vaeva näinud, on tõepoolest koost lagunemas. Ma ei hooli sellest, et ta on jälle purjus. Tahan vaid, et ta armastaks mind nii nagu vanasti. Ta ei pane isegi tähele, kui väga ma olen pingutanud pärast seda, kui ta välja tormas. Kui tegus ma olen olnud. Kuidas ma välja näen. Kuidas ma olen püüdnud.

„Ma lähen voodisse,“ ütleb ta. Ta ei vaata mulle silma ja ma tean, et ta mõtleb külalistuba. Kaks päeva pärast meie uut algust ei maga ta minu juures. Tunnen, kuidas praod meie vahel taas kord laienevad. Varsti ei ulata me enam üle nende teineteiseni. Ta kõnnib ettevaatlikult minust mööda ja ma tahan ta käsivart puudutada, kuid kardan liialt, kuidas ta reageerib. Näib, et tekitan temas tülgastust. Või kiirgab temast minu poole tülgastust iseenda vastu.

„Ma armastan sind,“ ütlen vaikselt. Vihkan end selle pärast ning ta ei vasta, vaid ronib tuikudes trepist üles, nagu mind ei olekski seal. Kuulen tema samme kaugenemas ja siis ust sulgumas.

Kui olen hetkeks vaadanud ainitise pilguga kohta, kus teda enam ei ole, ja kuulanud, kuidas mu kokkulapitud süda puruneb, lähen tagasi kööki ja lülitan ahju välja. Ma ei hoia toitu homseks. See maitseks tänaste mälestuste tõttu hapult. Õhtusöök on rikutud. Meie oleme rikutud. Mõnikord mõtlen, kas ta tahab mu ära tappa ja kõigega ühele poole saada. Vabaneda koormast. Võib-olla tahab mingi osa minust ka teda ära tappa.

Tunnen kiusatust võtta veel üks klaasitäis keelatud veini, kuid panen sellele vastu. Olen juba niigi nutune ega suuda veel ühe tüliga silmitsi seista. Võib-olla on hommikul meie vahel kõik jälle hästi. Panen uue pudeli asemele ja ta ei saa kunagi teada, et olen joonud.

Vaatan ainitise pilguga aeda, enne kui lõpuks õuetuled kustu panen ja aknal oma peegelpildiga silmitsi seisan. Ma olen kaunis naine. Ma hoolitsen enda eest. Miks ta ei suuda mind endiselt armastada? Miks ei võinud meie elu kujuneda selliseks, nagu olin lootnud, nagu olin tahtnud, pärast kõike seda, mida olen tema heaks teinud? Meil on palju raha. Tal on karjäär, millest ta unistas. Mina olen püüdnud vaid täiuslik abikaasa olla ja talle täiuslikku elu pakkuda. Miks ta ei suuda minevikust lahti lasta?

Luban endal veel paar minutit ennast haletseda, kuni graniidist kapipealset pühin ja poleerin, ning siis hingan sügavalt sisse ja võtan end kokku. Mul on vaja magada. Korralikult magada. Võtan unerohtu ja vajun ära. Homme on kõik teisiti. Peab olema. Ma annan talle andeks. Annan alati.

Ma armastan oma abikaasat. Olen armastanud sellest ajast peale, kui teda nägin, ja minu armastus ei kao kunagi. Ma ei loobu sellest. Ei suuda loobuda.