Читать книгу Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat - Siim Veskimees - Страница 11

„Scott, sa peaksid tõesti minema.” Hideaki tõstis kõheldes käe, langetas selle teise õlale ja raputas teda. „Sa lähed siin ainult hulluks. Teed mingi lolluse ja tapad enda. Keda sa sellega aitad? Mitte kedagi. Ei meid ega Lizi ega lapsi.”

„Nad võivad juba surnud olla. Nad võivad iga hetk surra. Mõni nendest värdjatest võib iga hetk lihtsalt ligi astuda ja...”

„Jah, aga me ei tea seda. Ja siin tõmblemisega teed sa ainult kahju. Endale ja meile. Mine Yasminiga kaasa. Vaata, et ta saab ilusti Milla juurde. Ja kui sa ei suuda teisiti, tule siia tagasi. Nüüd on vaenlastel jälle mõtlemisainet ja lahingulennud on natukeseks ajaks peatatud. Me saame lennata. Saame inimesed siit ära ja sõdurid siia. Me ei ründa enne ööd.”

Scott oleks nagu õhust tühjaks lastud. „Ja sa ei kavatse mingit alatust, mingit trikki, kuidas mind kinni hoida? Mitte siia tagasi lasta?”

Hideaki krimpsutas nägu ja vaatas Reniardi poole.

Reniard krimpsutas ka nägu. Ja vaikis ta sellepärast, et ei saanud sõna suust. Jah, too vanaldane teadlane oli tüütu. Ja ka suhteliselt kasutu. Mõnel muul ajal oleks Reniard ta sealt kõhklemata minema löönud, kuid... See oli viha, ärrituse, raevu... ta ei osanud sellele nimegi anda, see oli kõige kurja ja tumeda keeristorm, mis tahtis ta puruks rebida, sest iga kord, kui ta seda õnnetut meest nägi, tulid ta silme ette ema ja Ameli... Ja kõik see loomalik raev suundus mujale, suundus nende vastu, kes Scotile seda teinud olid, ja too surmkahvatu, punaste silmade ja verele hammustatud huultega väga väsinud mees tundus vennana, keda tal kunagi polnud olnud.

Jäi vaid abitus. Mida ta proovis suruda asjalikkuse, külma kalkuleerimise raamidesse. Mida ta üritas kui finišijoonele pingutav jooksja esiplaanil hoida – kui ma ei tee ühtki viga...

Ta võttis end kokku ja raputas pead. „Alati võib midagi juhtuda. Kopter võidakse alla lasta. Aga ausõna, midagi sellist ma ei organiseeri. Me lasime lahti kuulujutu, et võtame pantvangiks kõik need külad, kust märatsejad pärit on. Nad muide ise nimetavad end ülestõusnuteks. Praegu toimub suurem põgenemine ja loodame, et õhtuks on siit kõik peale eriüksuse läinud. Mõnes mõttes mõjus see hästi, et tuumalööke hakati vahetama. Rune küll kukkus peaaegu alla, eks ole. Nüüd saab viimanegi saastakott aru, et asi on tõsine. Enne õhtut ei juhtu midagi.”

„Vii Yasmin Milla juurde, vaata, et neil kõik korras oleks, pese end puhtaks ja tule tagasi,” jätkas Hideaki.

„Kas nad saavad üldse aru, et asi on tuumasõjaks kasvanud? Kes neile ütleb?” Scotile tegelikult paistis väga meeldivat millelegi muule mõelda...

„Mosambiigi tuumaseent nad nägid lihtviisiliselt. Välgatust ka. Meie oma tekitas tervel rannikul paraja põrutuse ja tsunami, nii et ega selleski suhtes kahtlust ei ole, kel vähegi aru peas. Lühidalt, need, kes olid vaid kaasajooksikud, tüdinevad ära. Me lubasime neile isegi vaba minekut... Aga eriüksustel on omad käsud.”

Scott mõtles natuke aega, pilk uitamas beežikal kivilagendikul, mille all ta pere...

„Ehk tuleb mõistus koju? Ehk on selleks ajaks, kui sa tagasi jõuad, asi läbi?”

„No olgu, eks ma siis lähen...”

Reniard peaaegu kadestas teda, kui ta seal Yasmini õlgadest hoides kopteri poole läks. Ta mõtles ähmaselt, kas tasub organiseerida nii, et ta tagasi ei tule, kuid raputas siis omaette pead. Ta ei olnud kindel, kas ta ise tahab seda sõda üle elada, nii et mis õigust oli tal sellele vennasele keelata võidelda oma kallite eest?