Читать книгу Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat - Siim Veskimees - Страница 6

Neil kulus lendamiseks pool tundi ja neid tulistati teel kaks korda. Nad ammendasid oma tõrjerakettide varud ja Rune pilgust, mille ta teise piloodi kohal istuva Reniardiga vahetas, oli selgelt välja loetav, mis ta asjast arvab – Dipi ja Hideaki olid küll gatlingite taga külgedel valvel, kuid väga tõenäoliselt toob järgmine ülelendavalt ründelennukilt lastud rakett nad alla.

Loudoni hooleks jäi „uutele” palaveri pidada, täpsemalt nii neile kui paar kilomeetrit tagapool lendava Mesmeri pardal olijatele nende taktika ja korralduste süsteem veel üksipulgi üle seletada, et nad lihtsalt arusaamatusest vigu ei teeks. Lõpuks olid nad koos olnud ainult kahel väljumisel ja kuigi mõlemal korral oli oht reaalne, ei saanud seda võrreldagi ees ootavaga.

Reniard ei saanud lahti mõttest, et ka neist võib mõni agent olla ja kui ta siin kopteris ootamatult tule avab... Ei, seda ta ei tee, siis saaks ta ise ka surma.

Õnneks aga rohkem rünnakuid ei tulnud ja nad maandusid orus kesk tulekahjude suitsu. Reniard teadis tehaste paiknemist peast. Neid oli tegelikult kolm suurt maa-alust kompleksi. Geenimuundurid olid kõige sügavamal, nende kõrval oli šaht, kus paiknesid elu- ja puhkeruumid ning kuhu olid nende inimesed evakueerunud. Sellest šahtist läksid käigud kütusetehasteni, mis asusid maapinnal ja olid öösel puruks pommitatud, ladudeni, kus õnneks midagi olulist, veel tähtsam, midagi mürgist või plahvatavat ei olnud, ja betoonitehaseni, mis ametlikult ainsana olemas oli. Betoonitehas oli enam-vähem terve ja sinna olidki öises rünnakus ellujäänud taandunud.

Kopteri sihikudetektorid hakkasid karjuma, kui nad tehasele lähenesid. Nad vahetasid pilgu – need olid „sõbralikud” sihikud, mis tähendas, et keegi kusagil seal all libistas relvasihiku neist üle, et anda märku oma asukohast ja teatada, et neid on märgatud.

„Kas te nüüd kuulete?” hakkas prigisema raadio.

„Kuuleme! Kes ja kus?” küsis Reniard kähku. Kohe järgmiseks nägi ta inimest tehase katusel neile viipamas.

„Laskuge kolmkümmend meetrit 25-de, suurte katelde vahele. Need kaitsevad teid natuke. Ma ütlen omadele, et te tulete. Enamik on kontorihoone keldris.”

Rune tegi nagu öeldud.

„Loudon, võta Dipi ja Terie, julgestate positsiooni väravate juures. Kui vaja, viite ühe gatlingi sinna, aga seda pärast. Evald, võta Lamon ja Terell ja kantavad raketid ja sinna tootmishoone katusele, Hid, vali ise endale paar uut ja jääd kopteri vahetusse lähedusse. Ülejäänud perimeetrile.”

Kopter maandus ja inimesed lendasid laiali nagu mürsukillud. Ta ise kõndis sinna kontorihoone suunas, kus teda uksepiidale nõjatudes ootas räbaldunud ja verises mundris pikk mees, käes rippuva automaadi toru jalge ees tolmus. Mundri aukudest paistsid sidemed ja ka ta lahingukiivri visiir oli mõranenud.

Identifikaatorid hakkasid tööle, Reniardile tekkis kiivriklaasile nimi „Marvin”. Tal jäi vaid pead vangutada. Marvin oli Izmiri inimene ja seega tema, kui „päris”-sõduri seisukohalt „politseinik”, kes tegeleski selliste asjadega nagu too eilne Toa evakueerimine, kus nad koos olid. Kuidas ta küll Indenaire’i sattus?... Aga hea, et see mees seal oli – vähemalt üks professionaal, kellelt ta saab adekvaatset infot.

„Aa, Reniard ise.” Ta lükkas kiivriklaasi kuklasse. Ta silmad olid punased ja nende ümber olid tumedad rõngad. „Tere, boss. Tule sisse. Palju teid on ja mida teil on?” Ta hääl kõlas väga väsinult.

„Meid on kuusteist, neist kaheksa uut. Meil on kaks pooltäis paakidega kopterit, lennuressurssi oma viissada kilomeetrit, kuid millel pole enam ühtki tõrjeraketti ja mille gatlingid on umbes kahe kolmandiku peal. Meil ei ole mingit erivarustust, ainult standardne. Sinul?”

„Elukutselistest seisan jalul ainult mina. Tadeus on ka elus, kuid raskelt haavatud ja sureb, kui lähemate tundide jooksul abi ei saa. Mul on kümmekond meest ja naist, kes on saanud mingisugustki väljaõpet või põhimõtteliselt teavad, mispidi relv pihus seisab, ja nemad on kõik perimeetril. Kaarti ma sulle ei saada, sest sides on kotermann – tead küll.”

„Kes?” Reniard vaatas ringi. Vähemalt pool tosinat inimest lamas, relvad käes, akende läheduses, üldiselt aga oli esimene korrus tühi. Veel mõned piilusid neid keldritrepilt, kuid üles keegi ei tulnud. Mis muidugi pidigi nii olema.

Marvin raputas pead. „Kas Duvenger, Brandt või Hoon. Eeldada võib, et see, kes neist elus on. Ma ei näinud. Ma polnud valves, kiivrit polnud peas. Mingi auto tuli, korraga hüppas Tadeus püsti ja tormas sajatades minema. Väravas algas tulevahetus ja järgmiseks olid nad sees. Väravas olid need kolm ja üks neist pidi teiste pihta tule avama. Mul ei ole siin tehnikat, et nende saatjaidki blokeerida, sellepärast hoiamegi raadiovaikust. Mul on üldse 52 inimest, neist 14 erinevas vanuses last. Nende 52 hulgas on 20 kergelt ja 4 raskelt haavatut. Siia jõudis 61 inimest.” Ta hääl katkes ja ta neelatas vaevaliselt.

„Sisuliselt tuleb blokeerida kõik siinsed saatjad peale sinu ja Tadeuse omade?” küsis Reniard üle.

Marvin raputas pead. „Ei, need tuleb nii seadistada, et nad saavad saata. Muide, keegi tulistas veel veerand tundi tagasi ladude lifti juures. Seal võib keegi omadest veel elus olla, aga mul ei ole sinna kedagi vaatama saata. Lagedat hoiavad nad tule all.”

„Mine kopterisse, tee vajalikud lülitused ja kanna ette. Ma jagasin oma inimesed perimeetrile. Kas siin sees on abi vaja? Või on siin rahvast, keda saata kopterit lagedaks tegema sellest vähesest medvarustusest, mis seal on?”

„Ma ütlen.” Ta kummardus keldritrepi kohale. „Medtiim, kopter tuli! Võtke sealt kõik ja tulge kiiresti sisse tagasi! Jooksuga nüüd!” Kümmekond inimest tõusis keldritrepist ja kiirustas uksest välja. Mõni tervitas lühidalt, end üldiselt olid inimesed löödud ja vaiksed. „Kas sul relvi üle on?” Selle viimase küsimusega pöördus Marvin muidugi uuesti Reniardi poole.

„Ainult kopteri avariikogu – neli sõdurivarustuse komplekti. On ka mõni tuhat padrunit, mille saan kohe laiali jagada.”

„Hea seegi.” Ta pöördus uuesti keldri poole. „Stenka, Flebber, Mangioli ja Rabsberry – siia üles! Stenka ja Flebber, teie võtate Vanheckelt ja Nangijalalt relvad ja jääte siia valvesse. Vanheckele ja Nangijalale ütlete, et nad võtaksid kopterist sõdurivarustuse ja tuleksid siis oma postile tagasi. Mangioli ja Rabsberry, teie lähete väravasse ja räägite sama juttu Irthexile ja Jvandangole. Selge?”

Neli vahepeal üles tulnud meest noogutasid ja lahkusid kiirustades.

„Vanhecke, Nangijala, Irthex ja Jvandango...” kontrollis Reniard. „Jah, nad on vähemalt esimese taseme läbinud... Palju inimesi lõksu jäi? Põrgu, ma ei tea sedagi, palju siin üldse inimesi oli? Palju on vaenlasi ja mis relvad neil on?”

„Inimesi... mina ka ei tea. Neid tuli ju kogu aeg. Midagi saja ja saja kolmekümne vahel. Ma ei tea, palju lõksu jäi. Ma ei tea, palju vaenlasi on ja mis relvad neil on. Vaata, ründas eriüksus, arvatavasti umbes kümnene, maksimaalselt tosinane meeskond. Nendest kolmest, kes väravas olid, oli siis üks reetur ja kaks said surma. Me ei jõudnud midagi teha, enne olid nad sees. Nad kasutasid rakette ja... noh, tsiviilist olid ka paljudel relvad ja me suutsime nad korraks peatada. Me taandusime ja kellelgi oli tervet mõistust rahvast ühenduskäikudesse juhatada. Siis hakkas tulema veoautotäite kaupa automaatidega nolke ja me olime sunnitud taanduma. Järelväest jäime järele vist ainult mina ja Tadeus. Ma nägin vähemalt paarikümmet meie omadest langemas... Tead, ma hakkan seda kõike kohe ka keskusele rääkima, eks ole. Vaenlastest, nagu öeldud, on väike hulk, arvatavasti kümmekond korraliku väljaõppe ja relvastusega tegelasi, ja siis on viis-kuus veoautotäit kohalikku saasta. Ma läksin nüüd. Tahad, vaata alla, aga seal ei ole midagi vaadata.”

„Ma olen paar aastat meditsiini õppinud,” porises Reniard trepist alla laskudes.