Читать книгу Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat - Siim Veskimees - Страница 8

„Kiirendus!” möirgas Judge.

Longhorni pea nõksatas üles. Ta oli magama jäänud, pooleldi söödud võileib käes ja joogipudel krõpsuga rinnale kinnitatud; selle viimase kõrs oli muidugi mõeldudki kaalutuses joomiseks, nii et laiali poleks jook ühelgi juhul läinud.

„Jah, ma tean,” pomises Longhorn.

„Ei, pikem tuleb. Me muudame kõiki parameetreid põhjalikult. Tuleb 100 sekundit 80 emeskuud.”

„Perrrrhhhhh...” tegi Longhorn, sest Judge juba startis.

Ta vajutas kiiresti klahve, kui kiirendus lõppes. „Järjekordne rünnak Teivasjaamale,” noogutas ta siis.

„Ja orbitaalkaitse on juba väga hõre,” noogutas Judge takka. „Sinna riisutakse praegu üle taeva kõikvõimalikke... ohh. Ma olen ühtaegu kurb ja vaimustuses – mida mu silmad näevad...”

Longhorn tõi andmed oma ekraanile. „Baktrian, Jack, Kumari, Sirtaki, Bitch... Mrhh, me ju sobime.”

„Kuid Jack?” Judge uuris natuke aega andmeid ja turtsatas siis. „Nad on tõesti vanale Jackile kah raketikonteinerid külge pannud.”

Longhorn tõi sama pildi ka oma ekraanile ja temagi näole valgus hetkeks irve. „Ma nägin kord Pariisis Ida kunsti muuseumis Tuhandekäelist Bodhisattvat. Perverdid olid talle tõesti tuhat kätt teinud, nii et vaeseke nägi välja nagu okassiga.” Ta uuris andmestikku. „Me sünkroniseerime ja laseme lahti ka kõik tuumakad? Spiraalselt... Mhrr.” Ta jäi vait.

„Sa jõudsid selleni, et peavektoril on 9 sekki 12 emeskuud?” küsis Judge pool minutit hiljem ettevaatlikult.

„Jah.” Longhorn mühatas. „Aga nii on kõige otstarbekam küll. Ma elan üle. Ja mina võtan laseri. Sina põletad selle lihtsalt maha, kui sõrme päästikule unustad.”