Читать книгу Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat - Siim Veskimees - Страница 5

Sõda!

Longhorn püüdis meeleheitlikult, et kurbus, lein ja viha teda enda alla ei mataks. Ta vaatas oma värisevaid käsi ja käskis neil tasa olla. Ja ma ei maganudki Jane’iga... Taevas, millised rumalad mõtted! Sat on hävitatud, nii palju inimesi hukkunud, Ordu on saanud suure tagasilöögi, sõda käib, ja mina... Ei tohi sellele mõelda...

Tal oli töö teha. Iga allatulistatud vaenlase sat tähendas nüüd elusid. Tähendas, et vaenlaste relvad seal all ei küüni omadeni orbiidil, Kuul ja Madagaskaril.

„Saad sa mind aidata?” Judge’i hääl oli tuhm. „Ma muidugi tunnen orbiidimehaanikat, matemaatikat tean ka, aga ma ei saa seda kuidagi kokku...”

Longhorn võttis nende kursiarvuti näidud ette ja üritas omakorda aru saada, milles asi. „Aita mind algusesse – millest sa aru ei saa?”

„See joonistab meile madalaima kütusekulu spiraali, ent niipea, kui ma natukegi muudan siin parameetreid, lendab kogu graafik.”

„Esimene objekt vist tuleb kohe? Lähima punktini nelikümmend sekki?”

„Jep,” Judge noogutas. „Me lendame sellest mööda kahekümne kaheksa kildi kauguselt, suhteline kiirus kuussada meetrit sekis. Nurki näed ise. Lähemale minna ei ole põhjust.”

„Ma tegelen vahepeal sellega.” Longhorn lülitas laseri nõndanimetatud poolkäsi-režiimi, ehk siis lasi ta enamiku tööd teha ära sihtimisautomaatikal. Ta valis tulistamise pigem varem ja pigem suuremal võimsusel, arvestades, et kui midagi viltu läheb, oleks siiski võimalus ka teiseks lasuks.

Seda siiski vaja ei läinud, satelliidist jäi järele hõõguv ja kiiresti hajuv gaasipilv.

„Näe, kui ma nüüd lähen järgmist püüdma ja valin pisut teised kiirendused,” seletas Judge, „nihkuvad kõik paigast ära. See käitub, nagu ma üritaksin fraktaale arvutada. Ma tahan valida pisut suuremaid kiirendusi, samas aga venitada otsustuste ruumi suureks – igasuguseid ootamatusi võib juhtuda. Niipea aga...” ta osutas ekraanile.

Lõpuks sai Longhorn aru, milles probleem oli. „Sa ei saagi selle asjandusega paremini arvutada.” Ta mõtles hetke. „Igatahes meie siin ei suuda seda programmi niipalju muuta, et see aru saaks, mida sa tahad. Ma kardan, et kõige lihtsam on lasta sel suhteliselt mõõduka kiirendusega kogu jada läbi arvutada, ja siis valida sellised parameetrid, mis meile rohkem vabadust annavad, ja iga kord pärast käsitsi sisestada mitte seda, mida masin pakub, vaid lähtuda algsest arvutusest.”

Judge mõtles natuke. „Proovime.”

Kiirendus surus nad taas toolidesse. Longhorn püüdis ette kujutada seda tohutut kolmemõõtmelist spiraali, mida nad Maa kohal joonistasid ja mis viis nad iga natukese aja tagant mõne satelliidi lähedusse. Kahest tõdemusest ei olnud pääsu – esiteks, et Maa on ikka kuradi suur, ja teiseks, et ilma üldse kõigist seniehitatutest kõige manööverdusvõimelisema laevata poleks nad seal midagi ära teinud. Mõlemat ta ju tegelikult teadis. Kõik teadsid. Ent nii nagu temagi, ei teinud järeldusi.

Satelliidi üleslaskmine Maalt on kallis üritus. Satelliidi hävitamine orbiidil on Maalt vaadatuna sama kallis üritus. Suurriikide kindralstaabid Maal muutusid närviliseks siis, kui leole hakkas järjest kiirenevas tempos tekkima Ordu tehnikat, kuid sellega – nad vähemalt arvasid – oleksid nad hakkama saanud.

Ent mitte keegi Maa strateegidest ei olnud ilmselt lõpuni mõelnud, mida õieti tähendavad Kuu Ordu aatomimootoriga kosmoselaevad – et kui sel aparaadil on tuhat korda rohkem manööverdusvõimet kui Maalt lastud raketil, mis napilt orbiidile suudab tõusta, ja kui seal on aatomitoitega laser, mis vaakumis suudab satte hävitada sajakonna kilomeetri raadiuses enda ümber, ja kui seal istuvad väga motiveeritud ja väga tigedad tegelased... Jah, Maa orbiidil baseeruvatele sõjalistele süsteemidele tähendas see hävingut.