Читать книгу Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat - Siim Veskimees - Страница 9

Oli keskpäev ja väga palav. Vesi hakkas otsa lõppema.

Seda oli kulunud ka lapse hädapäraseks pesemiseks ja ajutise mähkmena olid käiku läinud marlisidemed, mis sõduritel esmaabipakis.

Siis krääksatas raadio. „Kuidas teiega on?”

Hideaki viskas peaga ja Loudon rääkis, kuidas nendega on.

„Rune tõuseb kohe õhku. Usa ja India platsdarm Mosambiigis on hävitatud, nii et lennud peaksid mõneks ajaks lakkama. Saame ka orbiidilt minimaalset toetust. Riskime.”

„Kuidas pantvangidega on?” küsis Scott. „Küsi, kuidas pantvangidega on?”

Loudon küsis. Reniard raadio teises otsas vaikis tükk aega. „Ära küsi,” ohkas ta siis.

„Ega mina. Scott... Tead küll. Tema tahab teada.”

Uuesti valitses eetris sünge vaikus. „Mais putain de merde,” kahises siis neil kõrvus Reniardi hääl. „Mul pole midagi lohutavat öelda. Nad on keeldunud isegi haavatuid välja andmast. Täielik allaandmine. Et küll siis meie eest hoolitsetakse. Nad üritavad seal mingit rahvapidu korraldada, aga paistab, et see eriti ei õnnestu. Peale löömameeste ei ole siin kedagi. Lähim suurem asula on ju 40 kilti ja kes tahab keset sõda siia tühermaale ronida? Branleurs.”

Taas kestis eetris sünge vaikus ja Hideaki ootas, sest Reniard polnud sidet lõpetanud. „Mis veel?” küsis ta lõpuks ettevaatlikult.

Reniard ohkas. „Side. Need turvakaamerad. Ma vaatasin ise ka, aga... see vaatepilt...” Kakskümmend sekundit vaikust. „Selle vaatamine lõppeb kergemal juhul oksendamise ja närvivapustusega.”