Читать книгу Punane ja must - Stendhal - Страница 11

Viivitusega päästis ta olukorra.

Ennius.

«Vasta mulle, ja kui suudad, siis ära valeta, sa igavene raamatukoi, kust sa tunned proua de Rênali? Kunas sa oled temaga koos olnud?»

«Ma ei ole temaga kunagi koos olnud,» vastas Julien, «ma olen teda ainult kirikus näinud.»

«Tähendab, sa oled teda vahtinud, sa häbematu lurjus?»

«Mitte kunagi! Te ju teate, et ma kirikus näen ainult jumalat,» lisas Julien väikselt teeseldud ilmega, mille varal ta lootis vältida uusi hoope.

«Selle taga on siiski midagi,» vastas kaval talupoeg ja jäi hetkeks vait; «sinult ei saa ma ju midagi teada, sa neetud silmakirjateener! Igatahes pääsen ma sinust lahti ja mu saeveski hakkab veel paremini töötama kui seni. Oled enda poole võitnud küree või mõne teise, kes sulle nüüd ilusa koha on muretsenud. Pane oma koli kokku, ma viin sind härra de Rênali poole; hakkad tema lapsi kasvatama.»

«Mis ma selle eest saan?»

«Toidu, riided ja kolmsada franki palka.»

«Teenijaks ma ei taha hakata.»

«Lojus, kes sulle ütleb – teenijaks? Kas sa arvad, et mina tahaksin seda, et mu poeg oleks teenija?»

«Aga kellega hakkan ma koos sööma?»

See oli vanale Sorelile täbar küsimus. Ta tundis, et edasi rääkides võib ta ütelda midagi ebasobivat, ning ta sai vihaseks Julieni peale, kuhjas teda üle sõimuga, süüdistas teda maiustamises ja läks siis minema, et läbi rääkida teiste poegadega.

Julien nägi veidi aega hiljem, kuidas nad seal oma kirvestele toetudes nõu pidasid. Kui Julien neid kaua oli jälginud ja nägi, et ta niikuinii teada ei saa, mis nad seal arutavad, läks ta ja peitis end sae varju, kust teda nii kergesti ei saadud tabada. Ta tahtis järele mõtelda selle ootamatu pakkumise üle, mis ta saatusesse pidi tooma suure muudatuse, aga ta tundis enese võimetu olevat ükskõik milliseks arupidamiseks; ta hakkas fantaseerima ainult sellest, mis teda ootab härra de Rênali kaunis kodus.

«Ennem juba loobuda kõigest sellest kui ennast niivõrd alandada, et hakata sööma ühes lauas teenijatega,» mõtles ta. «Mu isa tahab mind selleks küll sundida, aga pigem juba suren. Mul on taskus viisteistkümmend franki ja kaheksa sou’d, ma põgenen veel täna öösel. Kõrvalisi teid mööda, kus mul pole karta ühtegi sandarmit, olen ma kahe päeva pärast Besançonis; seal astun soldatiks, ja kui vaja, lähen Šveitsi. Kuid siis pole mul ka oodata mingit edutamist, mingit väljavaadet; lõpp ilusale preestriseisusele, mis mind muidu võiks veel kaugele viia.»

Selline hirm ühes lauas söömise ees teenijatega polnud Julienil iseenesest loomuomaduseks; tema oleks valmis olnud tegema hoopis piinlikumaidki asju, et ainult edasi jõuda. Seda vastikustunnet oli ta ammutanud Rousseau’ «Pihtimustest». See oli ainus raamat, mille abil ta kujutlus lõi talle pildi maailmast. Ainult veel Suure Armee bülletäänid ja Mémorial de Sainte-Hélène täiendasid seda koraani. Ta oleks võinud lasta end kas või tappa nende kolme teose eest. Ta ei uskunud ühessegi muusse raamatusse. Nagu vana sõjaväearst ütles, pidas ta kõiki muid raamatuid maailmas valelikuks ja petiste poolt oma isikliku kasu eesmärgil kirjutatuks.

Oma tulise hinge juures oli Julienil hämmastav mälu, nagu seda sageli näeb kohtlaste juures. Et enda poole võita vana küreed Chélani, kellest, nagu ta väga hästi nägi, sõltus ta saatus, oli ta ladinakeelse Uue Testamendi pähe õppinud; samuti tundis ta de Maistre’i raamatut «Paavstist», ent ta uskus sama vähe ühte kui teist.

Nagu oleks vastastikku kokku lepitud, hoidusid Sorel ja ta poeg sel päeval teineteisega kõnelemast. Videvikus läks Julien küree poole usuõpetuse tundi, kuid ta oli küllalt ettevaatlik ega lausunud sõnagi sellest imelikust ettepanekust, mis oli tehtud ta isale. «Võib-olla see on lõks,» mõtles ta, «teen nii, nagu oleksin selle unustanud.»

Järgmise päeva varahommikul laskis härra de Rênal vana Soreli enda poole kutsuda. See viivitas tundi paar ja tuli siis viimaks, tehes juba uksel sada vabandust ja sama palju kummardusi. Ääri-veeri sai Sorel viimaks niipalju teada, et ta poeg hakkab sööma ühes lauas maja peremehe ja perenaisega, neil päevil aga, kui on külalisi, koos lastega ühes eraldi toas. Mida rohkem Sorel linnapea tõsist pealekäimist märkas, seda enam oli ta valmis raskusi ette veeretama, ning ta palus, ise ikka veel täis umbusaldust ja hämmastust, näha oma poja tulevast magamistuba. See oli suur kenasti möbleeritud ruum, millesse juba oli hakatud üle tooma kolme lapse magamisasemeid.

See asjaolu oli vanale talupojale suunavaks valgusekiireks; nüüd nõudis ta kohe näha ka riideid, mis ta poeg saab. Härra de Rênal avas oma kirjutuslaua sahtli ja võttis sealt sada franki.

«Selle raha eest läheb teie poeg kalevikaupmees Durand’i juurde ja ostab endale musta ülikonna.»

«Aga kui ma oma poja teie juurest ära võtan,» küsis talupoeg, unustades äkki kõik oma viisakuskombed, «kas see must ülikond jääb talle alles?»

«Muidugi.»

«Hüva!» ütles Sorel venitatud tooniga, «nii jääb siis meil veel kokku leppida ühesainsas asjas: kuipalju raha teie talle annate?»

«Kuidas!» hüüdis härra de Rênal pahaselt, «me leppisime ju eile kokku. Annan kolmsada franki; ma usun, seda on küllalt, vahest liiga paljugi.»

«Niisugune oli küll teie ettepanek, seda ma ei salga,» vastas vana Sorel, kõneldes veelgi aeglasemalt, ja lisas siis selle geniaalse vaimuteravusega, mis hämmastab ainult neid, kes ei tunne Franche-Comté talupoegi, vaadates ise teravasti härra de Rênalile otsa: «Vahest leidub mujal paremat.»

Seda kuuldes virildus linnapea nägu hoopis. Aga ta kogus end, ja pärast kahetunnilist tarka juttu, kus ühtegi sõna ei öeldud umbropsu, võitis talupoja kavalus jõuka mehe kavaluse, millest viimane ju ei ela. Kõik punktid, mis pidid korraldama Julieni tulevast elu, määrati kindlaks; mitte üksnes ei tõstetud palka neljasajale frangile, vaid see tuli ka ette maksta iga kuu esimesel päeval.

«Hüva, ma annan talle kolmkümmend viis franki ette,» ütles härra de Rênal.

«Et summat ümmarguseks teha,» vastas talupoeg meelitava häälega, «võiks niisugune rikas ja helde mees nagu meie härra linnapea väga hästi maksta ka kolmkümmend kuus franki.»

«Olgu,» vastas härra de Rênal, «aga nüüd ka lõpp sellega.»

Seekord andis viha talle kindla tooni. Talupoeg nägi, et ei tohi kauplemises minna enam kaugemale. Nüüd sai härra de Rênal otsa enese kätte. Esimese kuu palka, kolmekümmend kuut franki, ei tahtnud ta mingil juhul anda vana Soreli kätte, kes kibeles seda poja asemel enese kätte saada. Härra de Rênalil vilksatas kohe mõte, et tal tuleb ka oma naisele jutustada, millist osa ta selles läbirääkimises mängis.

«Andke tagasi need sada franki, mis ma teile ennist andsin,» ütles linnapea tusaselt. «Härra Durand võlgneb mulle natuke. Ma lähen ise teie pojaga koos tema poole ülikonnariiet ostma.»

Pärast sellist järsku tooni pöördus Sorel jälle targalt tagasi oma viisakusavalduste juurde, mis talt nüüd võtsid oma veerand tundi aega. Lõpuks, nähes, et tal kindlasti pole enam midagi juurde võita, läks ta minema. Oma viimase kummarduse juures lausus ta järgmised sõnad:

«Ma lähen saadan siis oma poja lossi…»

Nõnda nimetasid linnapeale alluvad kodanikud tema maja siis, kui nad tahtsid talle meeldida.

Saeveskisse tagasi jõudnud, otsis Sorel asjata oma poega taga. Tundes hirmu selle ees, mis võiks juhtuda, oli Julien veel öösel välja läinud, et toimetada kindlasse kohta oma raamatud ja auleegioni-rist. Ta viis need oma sõbra, noore puukaupmehe Fouqué juurde, kes elas Verrières’ist kõrgemal asuval mäel.

Kui Julien sealt tagasi tuli, ütles talle isa:

«Jumal teab, kas sinul, neetud laiskvorstil, on kunagi niipalju autunnet, et sa mulle selle söögiraha ära maksad, mis ma sinu peale nii paljude aastate jooksul olen kulutanud! Korja oma kolid kokku ja kasi linnapea poole!»

Julien imestas väga, et ta peksa ei saanud, ja läks kiiresti minema. Aga vaevalt jõudis ta välja oma julma isa silmapiirist, kui ta sammud muutusid aeglasemaks. Ta leidis oma silmakirjalikkusele kasuliku olevat enne kiriku juures peatuda.

Silmakirjalikkus – kas see kohutav sõna teid üllatab? Enne selleni jõudmist pidi noore talupoja hing läbi käima küllalt pika tee.

Oma varases lapsepõlves oli ta näinud pikis valgeis mantleis ja pikkade mustade jõhvtuttidega kiivreis kuuenda polgu traguneid, kes tulid Itaaliast, siin peatusid ja oma hobused kinni sidusid tema isamaja võrelise akna all; see pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõjaväearsti jutustusi Lodi, Arcole ja Rivoli lahinguist. Ta nägi, kui tuliseid pilke vanamees heitis oma auleegioni-ristile.

Kui Julien oli saanud neljateistkümne-aastaseks, hakati Verrières’is ehitama kirikut, mida selle väikelinna kohta tuli nimetada lihtsalt suurepäraseks. Seal oli kõigepealt neli marmorsammast, mille nägemine Julieni haaras; need said kuulsaks kogu maal, sest äratasid surmavaenu rahukohtuniku ja noore vikaari vahel, kes Besançonist oli siia saadetud ja keda peeti jesuiitide spiooniks. Rahukohtunik oleks peaaegu oma koha kaotanud, vähemalt selline oli avalik arvamus. Sest eks julgenud ta tüli alustada preestriga, kes peaaegu iga kahe nädala tagant käis Besançonis, kus ta, nagu räägiti, sai kokku härra piiskopi enesega!

Vahepeal oli rahukohtunik, arvuka perekonna isa, teinud palju kohtuotsuseid, mis näisid olevat ülekohtused: kõik need olid sihitud elanike vastu, kes lugesid Constitutionneli. Lojaalsed võidurõõmutsesid. Tõsi küll, siin oli tegemist ainult kolme- või viiefrangiste summadega, aga ühe sellise väikese trahvi pidi maksma keegi naelasepp, Julieni ristiisa. See mees hüüdis suures vihas: «Vaat kuidas kõik on pea peale pööratud! Kui ainult mõtelda, et enam kui kakskümmend aastat on seda rahukohtunikku peetud ausaks meheks!» Julieni sõjaväearstist sõber oli siis juba hauas.

Äkki lakkas Julien kõnelemast Napoleonist ja seletas, et ta tahab saada preestriks. Teda nähti alati oma isa saeveskis pähe õppimas ladinakeelset piiblit, mille küree talle oli laenanud. See hea vanake oli ta kiirest edust hämmastunud ja pühendas terved õhtud temale teoloogia õpetamiseks. Julien näitas tema ees ainult vagadusetundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapsenäoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini tuhat korda surra kui mitte edasi jõuda?

Haljale oksale jõuda – see tähendas Julienile kõigepealt Verrières’ist välja saada: ta vihkas oma kodunurka. Kõik, mis ta siin nägi, tappis ta kujutlust.

Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustusehetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, mil teda esitletakse Pariisi ilusaile naistele ja mil ta nende tähelepanu enesele tõmbab mingi hiilgava teoga. Miks ei võiks tedagi armastada üks selliseid naisi, armastas ju kuulus proua de Beauharnais Bonaparte’i, kui see vaene oli. Julien oli mitmed aastad peaaegu iga tund korranud, kuidas Bonaparte, see tundmatu ja vaene leitnant, oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailmavalitsejaks. See mõte lohutas teda ta õnnetus saatuses, mis näis talle väga raskena, ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema, kahekordseks.

Kirikuehitus ja rahukohtuniku otsused tegid talle ühe hoobiga palju selgeks. Üks äkki pähetulnud mõte tegi ta mitmeks nädalaks otse meeletuks ja valdas teda tervenisti vastupandamatu jõuga, nagu see juhtub kirgliku hingega esimese idee puhul, mille ta arvab olevat ise leiutanud.

«Kui Bonaparte enesest rääkima sundis, tundis Prantsusmaa hirmu sissetungijate ees; sõjaväelase-voorused olid siis paratamatud ja moes. Tänapäev võib aga kohata neljakümne-aastasi preestreid, kes saavad kümme tuhat franki palka, tähendab, kolm korda rohkem kui kuulsad Napoleoni diviisikindralid. Neile on vaja abimehi. Seal on näiteks rahukohtunik, nutikas mees, tänini aus olnud, ja nüüd vanas eas paneb ta oma au kaalule ühe kolmekümne-aastase noore vikaari pärast, kellele ta kardab mitte meeldida. On vaja hakata preestriks.»

Julien oli juba kaks aastat oma vastses vagaduses teoloogiat õppinud, kui teda kord reetis ta hingesööva tule järsk puhang. See juhtus Chélani pool; ühel preestrite lõuna ajal, kus heasüdamlik küree oli Julieni teistele esitlenud kui imeväärset õppijat, hakkas Julien tuliselt Napoleoni kiitma. Karistuseks selle eest sidus ta oma parema käsivarre rinnale kinni, öeldes, et ta on selle välja venitanud üht kuusepalki veeretades, ja kandis seda kaks kuud säärases ebamugavas asendis. Alles pärast seda ihunuhtlust andestas ta enesele.

Niisugune oli see üheksateistkümne-aastane väliselt habras noormees, keda võis pidada kõige enam seitsmeteistkümne-aastaseks ja kes nüüd astus väikese pakiga kaenla all suurepärasesse Verrières’i kirikusse.

Ta leidis selle olevat hämara ja tühja. Kirikupüha puhuks olid kõik selle hoone aknad kaetud tulipunase riidega. Kuhu päike peale paistis, tekkis pimestav valgus, millel oli äärmiselt haarav ja sügavalt harras mõju. Julien värahtas. Ta leidis end kirikus üksinda olevat ja istus kõige ilusamasse pinki. See kandis härra de Rênali vappi.

Palvepuldil nägi Julien mingit trükitud paberit lahtiselt nagu lugemiseks. Ta heitis silmad sellele ja luges:

«Üksikasju Louis Jenreli hukkamisest ja viimseist silmapilkudest, kes hukati Besançonis sel…»

Paber oli lõhki rebitud. Teise külje ühelt realt võis lugeda rea esimesi sõnu: «Esimene samm.»

«Kes küll selle paberi siia pani?» ütles Julien. «Vaene õnnetu,» lisas ta õhates, «tema nimi lõpeb nii sarnaselt minu omaga…» Ja ta kägardas paberi kokku.

Välja tulles arvas ta pühavee-nõu lähedal maas verd nägevat: see oli punaste aknaeesriiete peegeldus mahapiserdunud pühas vees, mis sel laskis paista verena.

Lõpuks tundis Julien häbi oma salajasest hirmust.

«Olen ma siis mõni pelgur?» küsis ta eneselt. «Relvade juurde!»

See hüüdsõna, mida vana arst nii sageli oli korranud oma lahingujuttudes, tundus Julienile sangarlikuna. Ta tõusis püsti ja läks kiiresti härra de Rênali maja poole.

Kui Julienil jäi minna veel ainult paarkümmend sammu, haaras teda, hoolimata ilusaist otsustest, võitmatu argus. Raudvõrest uks oli avatud, kõik näis olevat nii tore, oli tarvis ainult sisse astuda.

Julien polnud ainus, kelle süda sellest majjatulekust värises. Oma äärmise arguse tõttu oli ka proua de Rênal segaduses mõttest, et tuleb keegi võõras ja jääb oma ametikohuste täitmisel alatiselt tema ja ta laste vahele. Ta oli harjunud sellega, et ta pojad ikka magavad tema toas. Hommikul oli ta palju pisaraid valanud, nähes, kuidas väikesed voodid üle viidi kasvatajale määratud tuppa. Asjata palus ta oma mehelt, et vähemalt kõige noorema poja Stanislas-Xavier’ voodi tagasi viidaks tema tuppa.

Naiselik õrnatundelisus oli proua de Rênali juures arenenud otse äärmise piirini. Tal oli tulijast kõige ebameeldivam ettekujutus, nagu kunagi toorest ja sassis peaga olendist, kes tohib sõimata ta lapsi ainult sel põhjusel, et tema tunneb ladina keelt, ja selle barbaarse keele pärast peavad tema pojad nahutada saama.