Читать книгу Punane ja must - Stendhal - Страница 15

Nad ei oska südant teisiti liigutada

kui ainult talle valu tehes.

(Üks kaasaegseid autoreid.)

Lapsed jumaldasid Julieni, tema aga ei armastanud neid sugugi; ta mõtted viibisid mujal. Ükskõik mis poisijõmpsikad tegid, ta ei kaotanud kunagi kannatust. Külmana, õiglasena, ükskõiksena ja ometi armastatuna, kuna ta majast teataval määral igavuse minema kihutas, – sellisena oli ta siiski hea kasvataja. Ise tundis ta vaid viha ja vastikust selle kõrgema seltskonna vastu, millest ka temal lubati osa võtta, olgugi ainult kõige kaugemal laua otsas. See vahest seletabki ta viha ja vastikustunnet. Juhtus olema mõningaid lõunaid kutsutud külalistele, kus ta oma põlgust kogu teda ümbritseva seltskonna vastu vaevalt suutis vaos hoida. Kord, see oli Saint-Louis päeval, kui härra Valenod nende pool jälle suu täis võttis, oleks Julien end peaaegu juba reetnud. Ta põgenes aeda ettekääridel, et soovib näha lapsi. «Millised kiidulaulud ausameelsusele!» hüüdis ta mõttes. «Nagu oleks see ainus voorus maailmas; ja ometi samal ajal milline tähelepanu, milline roomamine mehe ees, kes ilmselt on oma varanduse kahe- või kolmekordseks paisutanud selle aja jooksul, mil ta valitseb vaeste varandust! Võin kihla vedada, et ta hangib endale sissetulekuid isegi neist summadest, mis on määratud leitud laste ülalpidamiseks, nende vaesekeste arvel, kelle viletsus on teiste omast veelgi neetum! Oh teie peletised! Peletised! Eks ole minagi samalaadi leitud laps, keda vihkab isa, vihkavad vennad ja kogu pere!»

Mõni päev enne seda oli Julien üksinda jalutanud ja peast lugenud oma palveid väikeses Belvedere-nimelises metsatukas ülalpool Truuduse alleed, kui ta nägi oma vendi lähenevat üksikut teerada mööda. Asjata oli ta katsunud nende eest kõrvale põigata. Ta ilus must ülikond, ta äärmiselt korralik väljanägemine, ta siiras põlgus nende vastu äratasid neis tooreis töömeestes sellise kadeduse, et nad ta oimetuks peksid ja veriselt maha jätsid. Juhuslikult tuli sinna jalutama ka proua de Rênal koos härra Valenod’ ja abiprefektiga; proua nägi Julieni maas lamavat ja pidas teda surnuks. Tema ehmatus oli nii suur, et Valenod’s hakkas ennast kadedustunne liigutama.

See rahutus oli Valenod’ poolt veel varajane. Julien leidis proua de Rênali küll ilusa olevat, aga ta vihkas teda ta ilu pärast; see oli esimene kari, millele ta õnnelaev pidi peaaegu otsa jooksma. Ta kõneles prouaga võimalikult vähe, et nõnda unustada oma esimese päeva tundepuhangut, mis teda oli sundinud proua kätt suudlema.

Elisa, proua de Rênali toatüdruk, oli juba mahti saanud nooresse kasvatajasse armuda; ta kõneles temast prouale õige sageli. Elisa armastus oli Julienile kaela toonud ühe teenri viha. Kord kuulis ta seda teenrit Elisale ütlevat: «Sestsaadik, kui see kasimatu kasvataja meie majas on, ei armasta te enam minuga kõnelda.» Julien ei olnud seda solvamist ära teeninud, aga ta hakkas ilusa poisina vaistlikult märksa enam hoolitsema oma välimuse eest. Härra Valenod’ põlgus kasvas samuti kahekordseks. Ta ütles avalikult, et noorele abbéle ei kõlba nii palju edvistada, sest peale preestrikuue kandis Julien ka tavalist ülikonda.

Proua de Rênal pani tähele, et Julien kõneles harilikust enam Elisaga; ta sai teada, et selle põhjuseks on noormehe liiga väike riiete tagavara. Pesu oli tal nii vähe, et ta seda väga sageli pidi laskma väljas pesta, ning neis väikseis asjus oligi Elisa talle abiks. Sellest äärmisest puudusest ei olnud proua de Rênalil ennem aimugi ning ta oli väga liigutatud. Ta oleks poisile meeleldi midagi kinkinud, aga ta ei julgenud. See sisemine takistus oli esimeseks piinlikuks tundmuseks, mille põhjuseks oli Julien. Siiamaani oli Julieni nimi ja puhta ning täiesti platoonilise rõõmu tunne talle üks ja seesama. Kuna proua de Rênali vaevas mõte Julieni vaesusest, siis rääkis ta oma mehele, et oleks vaja noormehele veidi pesu kinkida.

«Lollus!» vastas too. «Mistarvis kingitusi teha inimesele, kellega me niikuinii täiesti rahul oleme ja kes meid hästi teenib? Teine asi, kui ta oleks hooletu ja kui tema tööindu tuleks ergutada.»

Proua de Rênal tundis, et selline käsitusviis on alandav, enne Julieni tulekut aga ei oleks ta seda märganud. Iga kord, kui ta nägi noore abbé muide küllaltki vähenõudliku riietuse äärmist korralikkust, pidi ta eneselt küsima: «Vaene poiss, kuidas ta küll toime tuleb?»

Selle asemel et kõige selle pärast, mis Julienil puudus, piinlikkust tunda, muutus ta üha kaastundlikumaks.

Proua de Rênal oli üks neid provintsinaisi, keda paarinädalase nägemise järel võis väga kergesti pidada rumalaks. Mingeid elukogemusi tal ei olnud, samuti mitte erilist lusti särada vestlemisel. Oma õnneigatsuses, mis on loomulik kõigile olendeile, ei hoolinud see loomult õrn ja uhke hing põrmugi nende labaste inimeste teguviisist, kelle hulka juhus ta oli heitnud.

Ta oleks silma paistnud oma loomulikkuse ja vaimuerkusega, kui tal oleks olnud vähegi haridust. Aga rikka pärijana kasvas ta üles Sacré-Coeuri palveõdede keskel, kes ääretult vihkasid kõiki prantslasi, keda peeti jesuiitide vaenlasteks. Proua de Rênalil oli olnud küllalt arukust, et varsti unustada kõik see absurdsus, mida ta kloostris oli õppinud; midagi selle asemele panna ta aga ei osanud ning lõpuks elaski ta selles vaimupimeduses. Varajased meelitused, mida talle kui rikkale pärijale tehti, ja kindel kalduvus kirglikule vagadusele pöörasid ta elu täiesti endasse. Kõige täiuslikuma järeleandmise ja loobumuse paiste juures, mida Verrières’i abielumehed oma naistele eeskujuks seadsid ja mis oli härra de Rênali uhkuseks, oli ta harilik hingeseisund õigupoolest üleoleva uhkuse tagajärg. Mõnigi upsakaks peetud printsess võis siiski palju rohkem tähelepanu kinkida ümbritsevaile inimestele kui see pealtnäha mahe ja tagasihoidlik naine kõigele sellele, mis ta mees ütles või tegi. Enne Julieni tulekut oli ta tõeliselt elanud ainult lastele. Nende pisihaigused, nende kurvastused ja väikesed rõõmud täitsid seda hinge, kes siin maa peal polnud kunagi kedagi armastanud peale jumala, kui ta üles kasvas Besançonis Sacré-Coeuri kloostris.

Ilma et ta oleks kellelegi suvatsenud sõna lausuda, tundis ta siis, kui üks ta poegadest juhtus palavikus olema, peaaegu sedasama, mida tuntakse lapse surma puhul. Labane naeruturtsatus, õlgadekehitus, sellele lisaks mõni kulunud lause naiste narrusest – sellega reageeriti sedalaadi murede pihtimusele, eriti abielu esimestel aastatel, kui ta tarvet tundis oma mehe ees südant puistata. Sellised naljad, eriti kui nad puudutasid laste haigusi, tungisid proua de Rênali südamesse terava noana. See oli kõik, mis asemele tuli innukaile ja mesiseile meelitustele jesuiitide kloostris, kus ta veetis oma nooruse. Kannatus oli teda kasvatanud. Olles liiga uhke selleks, et kõnelda sedalaadi muredest isegi oma sõbratarile proua Derville’ile, kujutles ta, et kõik mehed, ka härra Valenod ja abiprefekt Charcot de Maugiron, on samasugused nagu tema mees. Jämedus ja kõige toorem tundetus kõige selle vastu, mis ei kuulunud raha, auastme või teenetemärkide valdkonda, pime viha kõigi teisitimõtlejate vastu näis talle samavõrra iseloomustavat kogu meessugu nagu saabaste või viltkübara kandmine.

Kõigi pikkade aastate kestel ei olnud proua de Rênal ikka veel harjunud nende kukrumeestega, kelle keskel tal tuli elada.

Sellest siis noore talupoja Julieni kiire menu. Sümpaatias selle õilsa ja uhke hinge vastu leidis proua de Rênal magusat ja uudsusest sädelevat veetlust. Proua de Rênal oli talle varsti andestanud ta äärmise teadmatuse pisiasjades, mis Julieni võlu veelgi suurendas, ja ta kohmakuse, mida tal vähehaaval korda läks siluda. Ta leidis, et poissi maksab kuulata isegi siis, kui on juttu kõige harilikumaist asjust, kas või sellest vaesest üle tänava ruttavast koerast, kellest talumees oma tuhatnelja kihutava vankriga üle sõitis. Sellise õnnetuse puhul oleks ta mees labaselt naerma hakanud, siin aga nägi ta, kuidas Julieni ilusad mustad kaares kulmud kortsu tõmbusid. Talle tundus üha enam, et suuremeelsus, hinge õilsus ja inimlikkus on omased ainult sellele noorele abbéle. Ainult tema jaoks oli proual sümpaatiat ja isegi teatavat imetlust, mida need voorused äratavad õilsais hingedes.

Pariisis oleks Julieni suhe proua de Rênali vastu muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on ju armastus romaanide laps. Noor kodukooliõpetaja ja ta kartlik armuke oleksid kolme või nelja romaani lugedes või isegi Gymnase’i teatris kupleesid kuuldes leidnud oma vahekorrale kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks; oma auahnuse tõttu oleks Julien varem või hiljem, kuigi ilma rõõmu tundmata ja võib-olla isegi vastumeelselt, seda eeskuju pidanud tahtmatult jäljendama.

Ühes Aveyroni või Püreneede väikelinnas oleks vähimgi juhtumus kuumade ilmade tõttu muutunud saatuslikuks. Meie süngema taeva all vaene noormees, kes on auahne ainult sellepärast, et ta õrn süda ihaldab mõningaid mõnusid, mida võimaldab raha, näeb iga päev kolmekümne-aastast naist, kes on siiralt vooruslik, hoolitseb ainult oma laste eest ega mõtlegi oma eluviisidele eeskujusid otsida romaanidest. Kõik liigub provintsis aeglaselt, kõik hargneb edasi vähehaaval, siin on rohkem loomulikkust.

Noore kodukooliõpetaja vaesusele mõeldes võis proua de Rênal sageli pisarateni härduda. Julien tabas teda ühel päeval tõepoolest nutmas.

«Aga, proua, kas on teiega juhtunud midagi halba?»

«Ei, mu sõber,» vastas proua, «kutsuge lapsed ja lähme jalutama.»

Proua de Rênal võttis tal käe alt kinni ja nõjatus tema käsivarrele nõnda, et see Julienile tundus väga imelikuna. Esimest korda oli proua teda oma sõbraks nimetanud.

Jalutuskäigu lõpul märkas Julien, et ta kaaslane näost õhetab ning et ta sammud on muutunud aeglasemaks.

«Teile on muidugi juba jutustatud,» ütles proua, ilma et talle otsa oleks vaadanud, «et ma olen oma väga rikka Besançonis elava tädi ainus pärija. Ta kuhjab mind üle kingitustega… Mu pojad teevad edusamme… nii imekiiresti et ma paluksin teid vastu võtta väike kingitus minu tänu täheks. See pole õieti midagi, ainult mõni luidoor, mille eest te saaksite endale lasta pesu teha. Aga…» lisas ta veelgi enam punastades ja jäi siis äkki vait.

«Mis on, proua?» küsis Julien.

«Ei maksaks sellest minu mehele midagi lausuda,» jätkas ta pead alla lastes.

«Ma olen väike inimene, armuline proua, aga mitte alatu hing,» vastas Julien seisma jäädes. Ta silmades välkus viha ja ta ajas enese sirgu. «Selle üle ei ole teie veel küllalt järele mõtelnud. Ma peaksin ennast teenijast alamaks, kui hakkaksin härra de Rênali eest midagi varjama, puutugu see kas või minu rahasse.»

Proua de Rênal oli täielikult löödud.

«Härra linnapea,» jätkas Julien, «on mulle andnud viis korda kolmkümmend kuus franki selle aja jooksul, mis ma teie majas elan. Ma olen igal ajal valmis oma väljaminekuteraamatut ette näitama härra de Rênalile või ükskõik kellele – isegi härra Valenod’le, kes mind vihkab.»

Pärast sellist vastulööki oli proua de Rênal kahvatu ja lõdises; jalutuskäik lõppes, ilma et kumbki oleks leidnud ettekäänet katkenud kahekõne uuesti alustamiseks.

Armastus proua de Rênali vastu paistis Julieni kõrgis südames muutuvat järjest võimatumaks. Proua aga austas, isegi imetles teda, ning nüüd oli ta selle eest saanud kõvasti noomida. Ettekäände all heaks teha seda kogemata tehtud alandamist hakkas proua Julieni eest hoolitsema veelgi õrnemalt. Sellise kohtlemise uudsus tegi proua terveks nädalaks õnnelikuks. Selle tagajärjel Julieni viha pisut alanes, aga ta oli kaugel sellest, et siit välja lugeda mingit isiklikku sümpaatiat.

«Vaat missugused nad on, need rikkad,» mõtles ta, «alandavad teist ja arvavad siis kõike jälle heaks võivat teha mõne veiderdusega.»

Proua de Rênal oli veel liiga süütu ja ta süda liiga tulvil, et jätta, nagu ta algul oli otsustanud, mehele jutustamata, mis ta oli Julienile pakkunud ja kuidas see pakkumise tagasi oli lükanud.

«Mis!» hüüdis härra de Rênal väga nördinult. «Kuidas te võisite kannatada seda tagasilükkamist ühe teenija poolt?»

Kuna proua de Rênal protesteeris selle sõna vastu, jätkas ta:

«Ma kõnelen, proua, nagu kadunud vürst de Condé, kui ta esitles kammerhärrasid oma noorele abikaasale: «Kõik see rahvas siin,» ütles ta, «on meie teenijad.» Ma olen teile kord ette lugenud selle koha de Besenvali memuaaridest, mis nii väga õpetlik on prestiiži alalhoidmiseks. Kes meie juures elab ja palka saab ning aadlik pole, on meie teenija. Ma kõnelen ise paar sõna selle härra Julieniga ja annan talle sada franki.»

«Ah, mu armas,» vastas proua de Rênal värisedes, «ainult mitte teenijate nähes!»

«Jah, teil on õigus, nad võivad kadedaks saada, ja seda õigusega,» vastas mees ja läks minema, mõeldes ise summa suuruse üle.

Proua de Rênal langes toolile, valust peaaegu nõrkedes. «Nüüd siis läheb ta ja alandab Julieni, ja mina olen süüdi!» Ta tundis vastumeelt oma mehe vastu ja peitis näo käte vahele. Ta tõotas nüüd mitte kunagi enam temale midagi usaldada.

Kui ta jälle Julieni nägi, värises ta kogu kehast ning tundis rinnas sellist ängistust, et ta ei saanud sõnagi suust. Hämmelduses võttis ta Julieni kätest kinni ja pigistas neid kõvasti.

«Noh, mu sõber,» sai ta viimaks ütelda, «kas olete mu mehega rahul?»

«Miks ma ei peaks olema, kui ta mulle andis sada franki,» vastas Julien kibeda naeratusega.

Proua de Rênal vaatas talle ebamääraselt otsa.

«Andke mulle oma käsivars,» ütles ta viimaks julge tooniga, millist Julien varem polnud kunagi märganud.

Proua söandas temaga seltsis minna kuni Verrières’i raamatukaupluseni, olgugi et kaupmehel oli liberaali hirmuäratav kuulsus. Seal valis ta välja kümne luidoori eest raamatuid, mis ta andis oma lastele. Raamatud aga olid niisugused, millest ta teadis, et Julien neid himustab. Iga laps pidi sealsamas raamatukaupluses oma nime igasse antud raamatusse sisse kirjutama. Kui proua de Rênal oli õnnelik hüvituse üle, mida ta nõnda julges Julienile teha, siis oli see omakorda ehmunud raamatute rohkuse üle kaupluses. Kunagi varem polnud ta söandanud astuda nii ilmalikku kohta. Ta süda värises. Kaugel sellest, et mõtelda või aimatagi, mis sünnib proua de Rênali hinges, juurdles ta selle kallal, kuidas küll üks teoloogiaõpilane nagu tema saaks mõningaid raamatuid siit endale muretseda ilma oma reputatsiooni kaalule panemata. Viimaks tuli ta mõttele, et teatud kavalusega võiks ju härra de Rênalile selgeks teha, kuivõrd tarvilik on tema poegadele võtta kirjandite teemaks siin provintsis sündinud kuulsate aadlike elulood.

Kuu aega hiljem nägi Julien juba oma ideed teostumas ja pealegi sel määral, et ta varsti pärast seda härra de Rênaliga rääkides julges talle kui linnapeale vihjata mitmeti piinlikumale asjale: asi seisis raamatute aboneerimises ühe liberaali raamatukauplusest, millega aga tema sissetulekuid toetati.

Härra de Rênal oli sellega päri, et on tark tegu anda oma vanemale pojale selge pilt paljudestki teostest, millest ta hiljem sõjakoolis kuuleb räägitavat. Kuid Julien nägi, et linnapea sellest enam kaugemale ei lähe. Ta arvas sellel olevat mõne salajase põhjuse, mida ta aga ei suutnud avastada.

«Ma mõtlesin, härra,» ütles Julien talle ühel päeval, «et see vahest tõesti ei kõlba, kui niisugune väärika aadliku nimi nagu Rênal figureeriks ühe raamatukaupleja räpases nimekirjas.»

Härra de Rênali pilk läks selgeks.

«Ka ühele vaesele teoloogiaõpilasele oleks see halvaks tunnuseks,» jätkas Julien alandlikuma häälega, «kui ühel heal päeval tema nimi leitaks raamatukaupmehe juurest raamatulaenajate nimekirjast. Liberaalid võiksid hakata mind süüdistama selles, et ma olen nõudnud kõige kõlvatumaid raamatuid, ja vahest lähevad nad isegi niikaugele, et märgivad minu nime taha nende roojaste raamatute pealkirjadki.»

Ent Julien läks õigest teerajast kõrvale. Ta nägi linnapea näos jälle nõutust ja pahurust. Julien jäi vait. «Mul on see mees peos,» mõtles ta.

Mõni päev hiljem küsis vanem poeg härra de Rênali juuresolekul Julienilt, mis raamat see on, mille kohta kuulutus oli Quotidienne’is.

«Et jakobiinlastel poleks põhjust hõisata,» ütles noor kasvataja, «ja et ma saaksin ühtlasi vastata Adolphe’i küsimusele, siis võiks teha nii, et abonendiks raamatukaupluses hakkab kõige alam teie teenijate hulgast.»

«See mõte pole paha,» vastas härra de Rênal nähtava rõõmuga.

«Igaks juhuks tuleb tingimuseks teha,» ütles Julien selle tähtsa ja peaaegu õnnetu tooniga, mis nii hästi sobib inimestele, kes näevad täide minevat oma kauaihaldatud soovi, – «tuleb tingimuseks teha, et teie teenija ei tohi sealt võtta ühtegi romaani. Kui need hädaohtlikud raamatud kord majja on sattunud, siis võivad nad hukutada toatüdrukuid ja isegi teenrit ennast.»

«Te unustate poliitilised pamfletid,» lisas härra de Rênal tähtsa näoga. Ta tahtis nõnda varjata oma imetlust, mida ta tundis lastekasvataja targa nõu puhul.

Julieni elu koosnes niiviisi pisikestest kauplemistest, mille menu teda palju rohkem haaras kui see poolehoiutunne, mida ta nii kergesti oleks võinud välja lugeda proua de Rênali südamest.

Sama hingeline seisund, mis tal oli olnud kogu eluaja, jätkus ka Verrières’i linnapea teenistuses. Nagu varem isa saeveskis, nii põlastas ta siingi sügavalt teisi inimesi, kellega tal tuli koos elada ja kes teda, nagu ta tundis, omakorda vihkasid. Päevast päeva kuulis ta abiprefekti, härra Valenod’d ja teisi majasõpru rääkivat asjust, mis kõik juhtusid nende silma all. Aga kui vähe nende mõtted sarnanesid tegelikkusele! Näis talle mõni tegevus imetlemisväärsena, siis võis ta kindel olla, et ümbritsevad inimesed just selle hukka mõistavad. Oma sisimas kordas ta siis alati: «Millised peletised, millised lollpead!» Sellise uhkuse juures tegi nalja see, et Julien sellest, mis kõneldi, sageli ise midagi aru ei saanud.

Eluilmaski polnud ta kellegagi siiralt kõnelnud, välja arvatud ainult vana sõjaväearst, ja needki vähesed mõtted, mis tal olid, puudutasid Bonaparte’i sõjaretki Itaaliasse või siis kirurgiat. Oma nooruslikus uljuses kuulas ta mõnuga üksikasjalist jutustust kõige valurikkamaist operatsioonidest. Ta mõtles endamisi:

«Mina igatahes poleks kulmukarvagi liigutanud!»

Kui proua de Rênal esmakordselt katsus temaga juttu teha asjust väljaspool lastekasvatamist, hakkas Julien kõnelema kirurgilistest operatsioonidest. Proua kahvatas ja palus teda vaikida.

Julien ei teadnud millestki muust midagi. Ja kui ta päevad möödusid alatises kokkupuutumises proua de Rênaliga, tekkis nende vahel siis, kui nad kahekesi jäid, imelik vaikus. Julien võis salongis ükskõik kui alandlik olla, alati tabas proua tema silmist mingi vaimse üleoleku kõigi nende vastu, kes tema majja olid tulnud. Juhtus ta hetke temaga üksinda olema, nägi ta noormehes ilmset kohmetust. Proua muutus sellest rahutuks, sest tema naiselik instinkt ütles talle, et see kohmetus ei tule kaugeltki mitte õrnadest tunnetest.

Mingi ettekujutuse põhjal, mille Julien oli saanud vana sõjaväearsti jutust hea seltskonna üle, tundis ta ennast alati alandatud olevat, niipea kui tekkis vaikus mõne daamiga koos olles, nagu oleks selles piinlikus vaikimises süüdi tema. See tunne oli sada korda piinlikum siis, kui ta viibis prouaga kahekesi. Tema kõige liialdatumate, kõige fantastilisemate mõtetega täidetud kujutlus sellest, mis mees naisega kahekesi olles peab rääkima, lükkas teda ta ärevuses aina lubamatuile mõtteile. Mida ta kõike endamisi ei tihanud mõtelda, ja ometi ei suutnud ta katkestada vaikust, mis teda nii väga alandas. Nõnda muutus ta range ilme pikkade jalutuskäikude kestel proua de Rênaliga ja lastega veelgi rangemaks kõige julmemate sisepiinade tõttu. Ta põlgas ennast ääretult. Kui ta oma õnnetuseks end kõnelema sundis, siis võis ta vahel lausuda kõige pentsikumaid asju. Liiati oli ta ise oma absurdsest käitumisest teadlik ja liialdaski veel seda enese ees; mida ta aga ei näinud, oli ta enese silmade ilme. Need olid nii ilusad ja väljendasid nii põlevat hinge, et nad, nagu seda juhtub headel näitlejatel, lisasid vahel veetlevat mõtet sinnagi, kus seda ei olnudki. Proua de Rênal märkas, et Julien temaga isekeskis olles jutukaks muutus siis, kui mõni ootamatu sündmus ta tähelepanu kõrvale juhtis ja kui ta ei pingutanud, et mõnda komplimenti ütelda. Et majasõbrad prouat uute ja säravate mõtetega eriti ei hellitanud, siis meeldisid talle Julieni vaimusähvatused väga.

Napoleoni langusest saadik on provintsikommetest karmilt hüljatud igasugune galantsuse varigi. Igaüks kardab oma kohta kaotada. Kelmid otsivad tuge kongregatsioonist ja silmakirjatsemine edeneb suure hooga isegi liberaalide ringides. Tüdimus kasvab. Ei jää üle muud lõbu kui lugemine ja põlluharimine.

Proua de Rênal oli rikka vagatseva tädi pärijana kuueteistkümne-aastaselt abiellunud tubli aadlikuga, ning oma elus ei olnud ta kuulnud ega näinud midagi seesugust, mis oleks kuidagi olnud armastusetaoline. Ainult ta pihiisa, heasüdamlik küree Chélan, oli talle rääkinud armastusest härra Valenod lipitsemiste puhul, ja oli siis armastusest andnud nii vastiku pildi, et see sõna sai proua silmis kõige kõlvatuma liiderlikkuse tähenduse. Armastust, nagu see esines neis väga vähestes romaanides, mis juhus ta silmade ette tõi, mõistis ta nagu mingit erandit või isegi midagi hoopis olematut. Tänu sellele teadmatusele oli proua de Rênal Julieniga vahetpidamata tegeldes täitsa õnnelik, ilma et tal mõttessegi oleks tulnud enesele mingit etteheidet teha.