Читать книгу Punane ja must - Stendhal - Страница 18

Üheksas peatükk

ÜKS ÕHTU MAAL

Guérini Dido – kui veetlev skits!

Strombeck.

Järgmisel päeval proua de Rênaliga jälle kokku saades olid Julieni pilgud õige iseäralikud. Ta nägi prouas vaenlast, kellega tuleb võidelda. Need pilgud erinesid nii väga eilseist pilkudest ning panid proua de Rênali jahmatama: tema oli Julieni vastu olnud nii hea, aga Julien näis olevat vihane. Proua ei jaksanud oma pilkusid tema omadest kõrvale pöörata.

Proua Derville’i juuresolekul ei tarvitsenud Julien nii palju kõnelda, ta võis tegelda rohkem sellega, mis tal mõtteis mõlkus. Kogu päeva oli ta ainsaks tegevuseks lugemine, et enesele tuge saada vaimustavast raamatust, mis ta hinge karastas.

Ta lühendas tublisti laste tunde ja hiljem, kui proua de Rênali lähedalolu teda jälle mõtlema pani oma aust ja kuulsusest, jõudis ta kindlale otsusele, et täna õhtul tuleb ilmtingimata niikaugele jõuda, et proua oma käe tema pihku jätab.

Kui päike loojenes ja lähenes otsustav silmapilk, hakkas Julieni süda iseäralikult pekslema. Tuli öö. Nagu päratu suur koorem langes Julieni rinnalt, kui ta märkas, et täna läheb õige pimedaks. Taevasse oli kuhjunud suuri pilvi, mida edasi kihutas väga soe tuul. Õhus tundus äikest. Sõbratarid olid veel hilja jalutamas. Kõik, mis nad sel õhtul tegid, paistis Julienile nii imelikuna. Nad mõnulesid sellest ilmast, mis õrnahingelistes näib suurendavat armastuse magusust.