Читать книгу Punane ja must - Stendhal - Страница 13

Ei tea, mis mul on

ja mis ma teen.

Mozart (Figaro).

Parajasti oli proua de Rênal salongi klaasuksest aeda astunud selle elavuse ja painduvusega, mis talle oli omane siis, kui inimesi lähedal polnud. Äkki märkas ta värava juures äärmiselt kahvatu näoga noort talupoega, peaaegu last, kelle silmis võis näha pisaraid. Poiss kandis lumivalget särki ja hoidis kaenla all väga puhast lillast ratiinist vesti.

Selle noormehe näovärv oli nii valge, ta silmad nii mahedad, et proua de Rênal oma romantilises kujutluses algul arvas, et see on vist küll ümberriietunud tütarlaps, kes on tulnud linnapea juurde mõnesuguse palvega. Tal hakkas hale sellest vaesekesest, kes seisatas välisukse juures ja nähtavasti ei julgenud kätt kella juurde tõsta. Proua de Rênal astus talle lähemale, unustades hetkeks kibeda kurvastuse, mida ta tundis uue kasvataja majjatuleku puhul. Julien oli ukse poole pöördunud ega näinud, et proua de Rênal lähenes. Ta võpatas, kuuldes otse kõrva juures mahedat häält:

«Mis te soovite, mu laps?»

Julien pöördus kähku ümber ja oli proua de Rênali lahkest pilgust nii haaratud, et kaotas poole oma argusest. Siis aga hämmastus ta proua ilust niivõrd, et tal kõik meelest hajus, isegi see, mis ta siit otsis. Proua de Rênal kordas küsimust.

«Ma tulin siia kodukooliõpetajaks, armuline proua,» ütles ta viimaks, tundes häbi oma pisaraist, mida katsus märkamatult ära pühkida.

Proua de Rênal jäi imestades sõnatuks. Nad seisid väga lähestikku ja vaatasid teineteisele otsa. Julien polnud iialgi näinud nii hästi riietatud olendit, veel imelikum oli see, et see nii pimestavalt kauni näovärviga naine rääkis temaga nii mahedasti. Proua de Rênal silmitses suuri pisaraid noore talupoja põskedel, mis olid äsja nii kahvatud, nüüd aga nii roosad. Äkki hakkas ta üleannetult ja lõbusasti naerma nagu mõni noor tütarlaps. Ta naeris iseennast ega suutnud kogu oma õnne lihtsalt uskuda. Ah see oligi siis kodukooliõpetaja, keda ta oli kujutlenud räpase ja näruse preestrina, kes hakkab tema lastega pahandama ja neile vitsu andma!

«Kuidas, mu härra,» ütles ta lõpuks, «kas teie oskate ladina keelt?»

Sõnad «mu härra» hämmastasid Julieni nii tugevasti, et ta jäi hetkeks vait.

«Jah, armuline proua,» vastas ta arglikult.

Proua de Rênal oli nii õnnelik, et julges nüüd küsida:

«Ega teie mu vaeste lastega liialt pahandama ei hakka?»

«Mina nendega pahandama?» küsis Julien ehmunult. «Misjaoks?»

«Eks ole, mu härra,» lisas proua de Rênal pärast väikest vaikust häälega, mis järjest enam erutus, «teie olete nende vastu hea? Kas tõotate mulle?»

Kuulda uuesti sõnu «mu härra», pealegi päris tõsiselt ühe hästiriietatud daami poolt, – see ületas kõik Julieni ootused: üheski ta õhulossis, mis ta lapsepõlves ehitas, poleks korralik daam suvatsenud talle öelda neid sõnu, kui tal poleks seljas olnud ilusat univormi. Omalt poolt oli proua de Rênal samuti eksiteele viidud Julieni ilusast näovärvist, suurtest mustadest silmadest ja ilusaist juustest, mis olid harilikust enam lokkis, sest nende värskendamiseks oli ta juukseid siia tulles kastnud linna purskkaevu basseini. Oma suureks rõõmuks leidis proua de Rênal ses saatuslikus kasvatajas, kellest ta oma lastele liigset valjust ja karmust oli kartnud, koguni tütarlapselikku arglikkust. Proua muidu nii rahulikule hingele tundus kontrast selle vahel, mida ta kartis, ja mis ta nüüd nägi, otse suursündmusena. Lõpuks kogus ta end. Ta oli siiski hämmastunud, leides end siin maja ukse ees seisvat noormehega, kes oli peaaegu särgiväel ja talle nii lähedal.

«Astugem sisse, mu härra,» ütles ta veidi kohmetult.

Ükski mõnutunne ei olnud proua de Rênali kunagi nii sügavasti liigutanud, kunagi polnud ta kartusele ja rahutusele järgnenud nii imelist tõelisust. Niisiis, ta kenad lapsed, keda ta nii väga hellitas, ei sattunud mingi räpase ja toriseva preestri kätesse. Vaevalt eeskotta jõudnud, pöördus ta Julieni poole, kes aralt ta järel käis. Noormehe hämmastunud pilk nii kauni kodu ees tegi ta proua de Rênalile veelgi armsamaks. Ta ei suutnud ikka veel oma silmi uskuda; kõigepealt tundus talle, et kodukooliõpetaja peaks kandma musta ülikonda.

«Kas see on ikka tõesti tõsi, mu härra, et te oskate ladina keelt?» küsis ta veel kord, seisma jäädes ja surmahirmu tundes, et ta võib vahest pettuda; seda uskudes rõõmustas ta ju nii väga.

Need sõnad puudutasid Julieni uhkust ja hajutasid võlu, milles ta oli viibinud juba veerand tundi.

«Jaa, mu proua,» vastas Julien, katsudes näidata külma ilmet. «Ma oskan ladina keelt niisama hästi kui härra küree ja isegi temast paremini, nagu ta mulle mõnikord ise on suvatsenud ütelda.»

Proua de Rênal märkas Julieni väga kurja nägu. Ta oli seisma jäänud kaks sammu temast eemal. Proua astus lähemale ja lausus tasakesi:

«Esimestel päevadel, eks ole, te siiski ei hakka mu lastele vitsu andma, isegi kui nad oma tunde ei mõista?»

See pehme ja peaaegu paluv toon nii kauni daami suust mõjus Julienisse nii, et viivuga kadusid kõik ta kavatsused hoida alles oma latinisti reputatsiooni. Proua de Rênali nägu oli üsna tema oma lähedal. Ta tundis naise suveriietest hoovavat aroomi, ja see oli midagi erakordset vaese talupoja silmis. Ta punastas üleni ja pomises siis vaevaltkuuldava häälega:

«Ärge kartke midagi, armuline proua, ma kuulan kõiges teie sõna.»

Alles nüüd, kui rahutus laste pärast oli täiesti hajunud, oli proua de Rênal üllatunud Julieni äärmisest ilust. Poisi peaaegu naiselikud näojooned ja kohmetus ei tundunud naise silmis, kes ise oli äärmiselt arg, sugugi mitte naeruväärsetena. Temale oleks vahest enam kartust sisendanud mehine ilme, nagu seda harilikult mehe ilule tarvilikuks peetakse.

«Kui vana te olete, mu härra?» küsis ta Julienilt.

«Varsti üheksateistkümmend aastat.»

«Mu vanem poeg on üheteistkümne-aastane,» ütles proua de Rênal juba täiesti rahustunult. «Ta on teile peaaegu seltsiliseks ja te võite teda sõnadega mõjutada. Korra tahtis isa talle peksa anda; poiss oli seepeale terve nädala haige, ja ometi sai ta ainult väikese laksu.»

«Kuivõrd teine lugu on minuga,» mõtles Julien. «Alles eile andis mu isa mulle peksa. Küll võivad rikkad inimesed olla õnnelikud!»

Proua de Rênal katsus juba mõista kodukooliõpetaja hinge väiksemaidki varjundeid; ta pidas tema kurba ilmet arguseks ja tahtis poissi julgustada.

«Kuidas on teie nimi, mu härra?» küsis ta sellise soojusega hääles, et Julien tundis endale aru andmata selle veetlust.

«Minu nimi on Julien Sorel, armuline proua. Mul on hirm, sest esimest korda elus astun ma võõrasse majja; ma vajan teie kaitset ja loodan, et te esimestel päevadel minule mõndagi andestate. Ma ei ole kunagi koolis käinud, olin selleks liiga vaene; ma ei ole kunagi võõraste inimestega kõnelnud, välja arvatud minu sugulane, sõjaväearst ning auleegioni liige, ja meie küree, härra Chélan. See võib teile minust tõtt rääkida. Minu vennad on mind alati peksnud, ärge neid uskuge, kui nad minust halba kõnelevad; andestage minu vead, armuline proua; halvad kavatsused seisavad minust alati kaugel.»

Selle pika kõne kestel sai Julien tagasi oma meelekindluse ning ta vaatas uurivalt proua de Rênalile otsa. Niisugune on loomuliku ja täiusliku veetluse mõju, eriti kui asjaosaline ise ei aimagi, kui veetlev ta tõepoolest on. Julien, kes naise ilu küllalt hästi oskas hinnata, oleks võinud sel hetkel vanduda, et proua on kõige rohkem kakskümmend aastat vana. Äkitselt tekkis tal julge mõte suudelda tema kätt. Kuid samas tundis ta oma mõttest hirmu. Hetk hiljem ütles ta enesele: «See on tõepoolest minu poolt argus, kui ma nüüd ei soorita seda, mis mulle võib osutuda kasulikuks ning võib vähendada põlgust, mida see kaunis daam arvatavasti tunneb ühe vaese saeveskist tulnud tööpoisi vastu.» Vahest julgustas Julieni pisut ka sõna «ilus poiss», mida ta juba pool aastat igal pühapäeval kuulis mõnede tütarlaste suust. Selle sisemise heitluse ajal pöördus proua de Rênal tema poole, andes kahe-kolme sõnaga mõista, kuidas tuleb lapsi algul kohelda. Julieni sisemine pingutus tegi ta uuesti väga kahvatuks ja ta lausus sunnitult:

«Mitte kunagi, armuline proua, ei mõtle ma teie lapsi peksma hakata; vannun seda jumala juures.»

Seda öeldes haaras ta proua de Rênali käe ja tõstis selle oma huultele. Proua oli sellest teguviisist üllatatud ja pisut järele mõeldes ka solvunud. Kuna oli väga soe, siis kattis proua paljast käsivart ainult sall, Julieni liigutus käesuudluse juures aga paljastas käsivarre üleni. Mõne hetke järel heitis proua enesele ette, et ta mitte küllalt kiiresti ei solvunud.

Härra de Rênal, kuuldes, et eeskojas räägitakse, tuli oma toast välja. Sama majesteetliku ja isaliku ilmega, nagu paaripanekute ajal raekojas, ütles ta nüüd Julienile:

«Mul on tarvis teiega kõnelda, enne kui lapsed teid näevad.»

Ta laskis Julieni oma tuppa astuda ja kutsus kaasa ka oma naise, kes tahtis neid üksinda jätta. Kui uks oli suletud, võttis härra de Rênal tähtsalt istet.

«Härra küree ütles mulle, et te olete tubli poiss. Meie juures koheldakse teid lugupidamisega, ja kui ma teiega rahule jään, siis olen ma valmis teid ka hiljem aitama ja teile väikese koha muretsema. Ma tahaksin, et teie enam kokku ei puutuks oma sugulaste ega sõpradega: nende käitumine ei sobi minu lastele. Siin on kolmkümmend kuus franki esimese kuu eest, aga te annate mulle ausõna, et sellest rahast tele isa ei saa ühtegi sou’d.»

Härra de Rênal oli vimmas vanamehe vastu, et too selles tehingus oli kavalamaks osutunud kui tema ise.

«Ja nüüd, mu härra, – minu korralduse järgi kutsuvad teid siin kõik härraks – tunnete te peagi, milline paremus on astuda ühe korraliku maja teenistusse; nüüd aga, mu härra, ei sobi see, et lapsed teid näevad vestis. Kas mõni teenija on teda nõnda näinud?» küsis härra de Rênal oma naiselt.

«Ei, mu sõber,» vastas proua sügavalt mõtliku näoga.

«Siis on hea. Sähke, pange see siin selga!» ütles ta üllatunud noormehele, kellele ta ulatas ühe oma kuubedest. «Nüüd aga läki riidekaupmees Durand’i poole.»

Oli kulunud üle tunni, kui härra de Rênal tagasi tuli üleni uude, musta ülikonda riietatud kodukooliõpetajaga. Ta leidis oma naise endises kohas istumas. Proua tundis end Julieni lähedusest rahustatuna ja unustas teda silmitsedes igasuguse kartuse tema ees. Julien ei mõelnud temale enam; hoolimata kõigest oma umbusaldusest saatuse ja inimeste vastu oli ta hing sel silmapilgul nagu mõne lapse oma; talle näis, et on juba aastaid möödunud sellest, kui ta kolm tundi tagasi kirikus hirmust värises. Äkki torkas talle silma proua de Rênali jäine ilme, ja ta mõistis, et proua on temale pahane selle käesuudluse pärast. Aga uhkustunne, mida talle nüüd andis ta uus, harilikust erinev riietus, viis teda enesest nii välja ning tal oli säärane himu oma rõõmu varjata, et kõigisse ta liigutustesse tuli mingit järskust ja pöörasust. Proua de Rênal silmitses teda üllatunud silmil.

«Peate olema soliidsem, mu härra,» ütles talle härra de Rênal, «kui soovite, et mu lapsed ja mu teenijad teid austaksid.»

«Mu härra,» vastas Julien, «ma ei ole neis uutes riietes veel harjunud; mina, vaene talupoeg, pole kunagi muud kandnud kui vaid veste. Kui lubate, lähen nüüd oma tuppa.»

«Mis sina arvad selle uue kauba kohta?» päris härra de Rênal oma naiselt.

Peaaegu instinktiivselt, enesele aru andmata, varjas proua de Rênal oma mehe ees tõtt.

«Mina sest maapoisist nii võlutud küll ei ole nagu sina. Sinu vastutulelikkus teeb ta varsti nii häbematuks, et sa pead ta veel enne kuud aega ära saatma.»

«Noh, eks saadame ta siis ära. See võib mulle maksma minna sadakond franki, aga Verrières’is harjutakse nägema härra de Rênali laste juures kodukooliõpetajat. Seda eesmärki poleks ma saavutanud, kui ma oleksin Julieni jätnud ta tööliseräbalaisse. Kui ma ta minema saadan, siis mõistagi võtan ma ka tagasi selle musta ülikonna, mis me äsja temaga koos tellisime. Temale jääks siis ainult see valmisülikond, mis rätsepa juurest saime ja mis ma talle selga andsin.»

See tund aega, mis Julien oma toas viibis, tundus proua de Rênalile ühe hetkena. Lapsed olid uue kodukooliõpetaja tulekust teada saanud ja tüütasid ema oma küsimustega. Viimaks ilmus Julien. See oli nüüd sootu teine inimene. Soliidne – ei, see oleks vähe öeldud, ta oli kehastatud soliidsus ise. Teda esitleti lastele ja ta kõnetas neid tooniga, mis üllatas isegi härra de Rênali.

«Ma olen siin selleks,» lõpetas Julien oma seletust lastele, «et teile õpetada ladina keelt. Te teate, mis tähendab tundi vastata. Siin näete pühakirja,» lausus ta, näidates neile väikesekaustalist musta köidetud raamatut. «Õieti öeldes, see on meie issanda Jeesus Kristuse lugu, piibli osa, mida nimetatakse Uueks Testamendiks. Ma lasen teid sageli õppetunde vastata; lubage nüüd, et ka mina oma õppetunni üles ütlen.»

Adolphe, kõige vanem poistest, võttis raamatu enda kätte.

«Lööge ta lahti ükskõik kust kohast,» jätkas Julien, «ja nimetage mulle reast esimene sõna. Ma loen teile peast ette kas või kogu pühakirja, selle meie elujuhi, kuni te ise mind peatate.»

Adolphe avas raamatu, nimetas ühe sõna ja Julien kandis peast ette kogu lehekülje sama kergusega, nagu oleks ta kõnelnud emakeeles. Härra de Rênal vaatas võidurõõmsalt oma naisele otsa. Nähes vanemate imetlust, vaatasid ka lapsed suuril silmil Julieni otsa. Üks teenijaist ilmus lävele, Julien aga jätkas ladina keeles. Teenija jäi algul liikumatult seisma, siis aga kadus. Varsti ilmusid uksele proua toaneitsi ja köögitüdruk. Adolphe oli raamatu avanud juba kaheksast kohast, aga Julien kandis kõike ette ikka ühesuguse kergusega.

«Ah, sa mu jumal, kui kena väike preester!» hüüdis jumalakartlik köögitüdruk.

Härra de Rênali enesearmastus oli puudutatud; ta ei mõtelnudki hakata kodukooliõpetajat eksamineerima, ta katsus kramplikult meenutada mõnda ladinakeelset sõna. Lõpuks ometi tuli talle meelde üks Horatiuse värss. Julien teadis ladina keeles ainult piiblit. Ta vastas kulme kortsutades:

«Püha amet, milleks ma valmistun, keelab mul lugemast niisugust ilmalikku luuletajat.»

Härra de Rênal kandis ette üsna rohkesti neid arvatavaid Horatiuse värsse. Ta seletas lastele, kes see Horatius niisugune oli, aga lapsed olid täis imetlust ega teinud suurt välja kõigest sellest, mis ta neile rääkis. Nad silmitsesid ainult Julieni.

Et teenijad ikka veel uksel seisid, pidas Julien tarvilikuks oma katset jätkata.

«Laske nüüd,» ütles ta kõige väiksemale laste seast, «Stanislas-Xavier märgib mulle mõne koha pühakirjast.»

Väike Stanislas oli sellele väga uhke ning luges ette, nii hästi-halvasti kui oskas, esimese sõna mingist reast ja Julien kandis seepeale ette kogu lehekülje. Nagu nimme selleks, et härra de Rênali triumf oleks täielik, astusid Julieni ülesütlemise ajal sisse härra Valenod, ilusate normandia hobuste omanik, ja härra Charcot de Maugiron, ringkonna abiprefekt. Sellele stseenile võlgnes Julien, et teda siitpeale austati kõigi poolt «härra»-tiitliga. Isegi teenijad ei julgenud teda teisiti nimetada.

Õhtul voolas kogu Verrières kokku härra de Rênali poole, et imet ise oma silmaga näha. Julien vastas kõigile mingi sünge ilmega, luues nõnda teatava vahekauguse. Ta kuulsus levis linnas nii kiiresti, et mõni päev hiljem härra de Rênal, kartes, et keegi võib talt Julieni üle lüüa, tegi talle ettepaneku alla kirjutada kahe-aasta lepingule.

«Ei, mu härra,» vastas Julien külmalt, «kui te tahate mind enese juurest minema saata, siis olen ma sunnitud minema. Leping aga, mis seob ainult mind, teid aga millekski ei kohusta, ei ole õiglane, ma pole sellega nõus.»

Julien oskas ennast nii heasse valgusse seada, et ei möödunud kuudki ta majja ilmumisest, kui juba härra de Rênal ise tema ees austust tundis. Et küree härra de Rênali ja härra Valenod’ga läbi ei saanud, siis ei võinud keegi reeta Julieni endist Napoleoni-vaimustust; ta ise aga kõneles temast ainult põlastusega.