Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 22

Herakles ilmus Tirynsi paleesse, et kuulda, mis Eurystheusel tema jaoks järgmisena varuks on. Kuningas istus troonil ja silitas habet, ilma et oleks sõnagi lausunud.

„Olgu pealegi,” ütles ta viimaks. „Sinu järgmiseks ülesandeks on vabastada Stymphalose järv linnunuhtlusest.”

Allikad, millele me Heraklesest ja tema vägitöödest rääkides tavaliselt toetume, on Stymphalose lindude osas eriarvamusel. Tänapäeval ollakse ühel meelel selles, et need olid kuresuurused hirmsad inimsööjatest olendid, kellel olid rauast nokad, pronksist küünised ja jäledad, mürgised väljaheited. Need linnud olid pühendatud ARESELE, sõjajumalale, nad asustasid hulkadena Stymphalose järve metsaseid kaldaid, külvasid Kirde-Arkaadia taludes ja külades häda ja viletsust ning tegid piirkonna paljude miilide ulatuses täiesti elamiskõlbmatuks.

Puude all, mille otsas linnud pesitsesid, oli lehkav mädasoo. Kui Herakles üritas neile läheneda, vajus ta õlgadeni mürgise sopa sisse. Athena nägi tema kitsikust ja andis talle tohutusuure pronksist käristi, mis oli valmistatud Hephaistose sepikojas. Selle kõrvulõikav tärin ehmatas linnud pesadelt paanikas lendu ja Herakles sai nii suure osa neist maha lasta, et ülejäänud minema lendasid – nende surmava nuhtlusega kohtume me hiljem korra veel.