Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 21

Ülesannetega oli jõutud juba poole peale – vähemalt arvas niimoodi Herakles, ja sellest valusast küsimusest räägime siis, kui jutujärjega sinnamaani jõuame – ja Eurystheus uskus siiralt, et seekord, seekord oli ta pannud Heraklese ette probleemi, mida ta kunagi lahendada ei suuda. Kuigi see ülesanne ei tapa teda, võtab see temalt võimaluse saada igavene elu, nagu kuningas endale tigeda rõõmuga ütles. Oraakel oli ju Heraklesele öelnud, et ainult ülesannete täitmine tagab Heraklesele surematuse, ainult üritamisest ei piisa. Nagu Yoda seda kunagi ammu ühes kauges-kauges galaktikas väljendas: „Tee. Või ära tee. Proovi ei ole.”

Elise kuningal Augeiasel, päikesejumal Heliose pojal, oli kolmest tuhandest veisest koosnev kari. Loomad olid surematud ning olid seetõttu tootnud aastate jooksul tavalisest palju suurema hulga sõnnikut.44 Talle, kuhu kari oli elama paigutatud, polnud kolmkümmend aastat roogitud.

„Sa lähed Elisesse,” ütles Eurystheus Heraklesele, „ja teed kuningas Augeiase tallid ühe päevaga põhjalikult puhtaks.”

Elisesse jõudnud, palus Herakles kuninga juures audientsi ja sõlmis temaga lepingu – juhul kui tal õnnestub tõesti tallid järgmise päeva päikesetõusu ja loojangu vahel puhtaks teha, annab Augeias kümnendiku oma karjast talle.

Kui ma olen jätnud mulje, et Herakles oli ajudeta mühkam, puupäine härg, minimaalse intellektiga macho, olen ma teid pisut eksitanud. Ta oli otsese mõtlemisega – just see on omadus, mida mina temaga kõige enam seostaksin. Võib-olla oleme harjunud arvama, et kaudsed, keerulised, pikalt välja hautud taktikad on arukamad ja mõjusamad kui lihtsad rünnakud, kuid mõnikord pole see nii. Ma usun, et ei nutikas Theseus ega kaval Odysseus poleks suutnud välja mõelda nii lihtsat ja suurepärast plaani kui kahe kohaliku jõe, Peneiose ja Alpheiose kõrvalejuhtimine. Muidugi nõudis tallide seintesse avauste raiumine ja jõgedele uute sängide kaevamine tohutut jõudu, kuid selle idee lihtsus on kaunis. Täpselt nagu Herakles oli kavandanud, uhtusid jõgede veed tallidest läbi voolates kolmekümne aasta jooksul kogunenud räpa minema. Sõnnikurikkad vood pühkisid üle Elise tasandike ja väljade ning väetasid maad paljude miilide ulatuses.

Võidurõõmus Herakles ilmus Augeiase ette, et oma tasu, kolmesajapealine lehmakari, kätte saada, kuid kuningas, kes armastas oma karja enam kui midagi muud maailmas, keeldus talle maksmast.

„Eurystheus saatis sind minu talle puhastama oma orjana,” ütles ta, „niisiis oleks igasugune tasumaksmine tarbetu ja vale. Pealegi pole ma üldse milleski sellises kokku leppinudki.”

„Leppisid ju küll!” hüüatas Augeiase poeg PHYLEUS, kes imetles Heraklest ja oli jahmunud, nähes, kui alatult tema isa tema kangelasega käitub. „Ma kuulsin selgesti!”

Vihane kuningas saatis mõlemad oma kuningriigist välja. Phyleus saadeti pagendusse Doulikhionile, saarele Joonia meres45, Herakles aga suundus tagasi Mükeenesse, viha südames kobrutamas. Ta vandus, et tuleb ühel päeval tagasi ja maksab Augeiasele kätte.

Elise elanikud aga hõiskasid Heraklesele, kui ta tagasi Tirynsi suundudes läbi nende kuningriigi läks. Äsja väetatud põllud, mis oli tohutust sõnnikuhulgast rammu saanud, tõid hiljem rikkuse kogu sellele piirkonnale. Herakles oli päästnud hirmu alt Nemea, ning ka Lerna ümbruse ja Erymanthose mäe. Herakles ei olnud enam lihtsalt kuningate ja sõdalaste kangelane. Ta oli inimeste eestvõitleja.