Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 20

Heraklese järgmiseks ülesandeks oli tuua elusalt Mükeenesse hiiglaslik metskult, kes laastas Erymanthose mäge ümbritsevat piirkonda Arkaadias.

See vägitöö iseenesest polnud just kõige suurem väljakutse, millega Herakles pidi rinda pistma, ja sellest ei maksaks õieti jutustadagi, kui poleks olnud üht vahejuhtumit. See näitab meie kangelast tema kõige kohmakamast ja ebameeldivamast küljest, kuid võib ka uskuda, et just see pani aluse sündmuste jadale, mis viis tema kohutava surmani.

Herakles läks metskuldi kommete kohta nõu küsima ühelt sõbralt, kes elas lähikonnas, kentaurilt nimega PHOLOS. IXIONI ja pilvejumalanna NEPHELE41 järeltulijad kentaurid olid segatõug. Peast vööni olid nad inimesed, ülejäänud osa neist oli aga puhtalt hobune. Nad olid suurepärased vibulaskurid ning raevukad ja vaprad sõdalased, kuid joobnuna muutusid tihtipeale kurjaks, metsikuks ja tiiraseks. Suurteks eranditeks olidki Chiron, ravikunsti asjatundja ning Asklepiose42 ja hiljem ka Iasoni ja Achilleuse tark õpetaja ning Heraklese sõber Pholos. Chiron oli Kronose ja okeaniid PHILYRA surematu järeltulija, sureliku Pholose isaks oli aga SILENOS, Dionysose suurevatsaline saatja, ning emaks üks meliaadidest, saarepuunümfidest. Tema nõuanne Heraklesele oli enne talve tulekut Erymanthose kuldi püüdmisele mitte mõeldagi.

„Aja ta lumehange lõksu, nii on kõige parem,” ütles ta. „Muidu jooksutab ta su oimetuks. Senikauaks võid sa aga ju jääda minu juurde, minu koopasse.”

Herakles võttis kutse suurima heameelega vastu. Ühel õhtul pärast sööki võttis ta endale savikannust veini. Tal polnud mingit põhjust teada, et kogu kentauride sool on üks ühine omadus. Veini lõhn meelitas ligi teised kentaurid ja nad kappasid koopasse, et oma osa nõuda. See ärritas ägedaloomulist Heraklest (võib-olla ei aidanud ka purjusolek kaasa) ja puhkes inetu tüli. Tülist sai kaklus ja kaklus mandus varsti tapatalguteks, sest Herakles päästis valla terve pilve nooli, mis, nagu te kindlasti mäletate, olid kastetud Hydra surmavalt mürgise vere sisse.43 Ka vaene Pholos suri, kui pillas noole oma jala peale, see läbistas naha tema kabja kohal ja süstis tema vereringesse nii palju Hydra mürki, et see tappis ta. Mõned Arkaadia kentaurid jäid siiski ka ellu. Nende hulgas oli üks NESSOSE-nimeline, kes hiljem – nagu me näeme – nende surmade eest kõige hirmsamal moel kätte maksab.

Esialgu aga aitas kohutavat piinlikkust tundev ja kahetsev Herakles surnud matta ning keskendus siis jälle oma ülesandele, metskuldi kinnipüüdmisele. Nüüd, kus kõrgemaid mäenõlvu kattis lumi, leidis ta looma kergesti üles, ajas ta sügavasse lumehange, heitis turjale ja kõmpis tagasi Mükeenesse.

Kui Herakles jõudis tagasi metskuldiga, kes oli veel vägagi elus, hakkas Eurystheus tohutut elukat nii koledasti kartma, et hüppas suurde savikannu ja jäi sinna kössitama.

„Mida ma sellega tegema pean?”

„Vii see minema!”

„Kas sa ei taha teda lähemalt vaadata? Tal on imekenad harjased.”

„Vii see kohe minema!”

Eurystheuse hääl kaikus savikannu sees.

See stseen oli Kreeka savikannumaalijate lemmik, neile meeldis väga kujutada Eurystheust, kes kössitab pithos’e sees, samal ajal kui Herakles ähvardab hiigelsuure viskleva sea talle pähe kukutada.