Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 11

„Hakkama sain! Hakkama sain! Hakkama sain!” hüüdis Perseus kuule.

Ta oli tõesti hakkama saanud. Medusa pea pandud kindlalt pauna, mida ta oli algul nii ebahuvitavaks pidanud, lendas ta joovastunud elevusega edasi. Ta oli lausa nii elevil, nii joobnud oma saavutusest, et pööras valele poole. Selle asemel, et pöörata vasakule, pööras ta paremale ning leidis end varsti lendamast võõra ranniku kohal.

Ta lendas miil miili järel ega väsinud, kuid tundmatu rand hämmeldas teda aina enam. Korraga aga, esimeses koiduvalguses, sattus tema silme alla erakordne vaatepilt. Imekaunis tütarlaps, alasti ja kalju külge aheldatud.

Perseus lendas tema juurde.

„Mida sa siin teed?”

„Mida ma teen – kuidas sulle paistab? Ja ma oleksin väga tänulik, kui sa hoiaksid pilgu minu näol, kui sul midagi selle vastu pole.”

„Anna andeks… ma lihtsalt hakkasin paratamatult mõtlema… kas ma saan sind kuidagi aidata…? Minu nimi on Perseus.”

„ANDROMEDA, meeldiv tutvuda. Kuidas sa õhus püsid?”

„See on pikk lugu, aga olulisem on vast see, miks oled sina kalju külge aheldatud.”

„Nooh…” Andromeda ohkas. „Tegelikult minu ema pärast. See on ka pikk lugu, aga mul pole midagi targemat teha, nii et ma võin sulle samahästi ka rääkida. Minu vanemad, KEPHEUS ja KASSIOPEIA, on selle paiga kuningas ja kuninganna.”

„Kus me täpselt oleme?”

„Etioopias, kus sina siis arvasid?”

„Anna andeks, räägi edasi…”

„See kõik oli ema süü. Ühel päeval teatas ta valjusti, et mina olen ilusam kui kõik maailma NEREIIDID ja OKEANIIDID.”11

„Aga oledki ju,” märkis Perseus.

„Ah, ole kuss. Poseidon kuulis seda hooplemist ja läks sellisesse raevu, et saatis randa laastama koletisliku merelohe KETOSE.12 Ükski laev ei pääsenud läbi ja rahvas hakkas nälga jääma. Me sõltume nimelt kaubandusest. Küsiti nõu preestritelt ja preestrinnadelt ja need ütlesid mu vanematele, et ainus võimalus jumalat lepitada ja Ketose laastamistööle lõpp teha on mind alasti kaljude külge aheldada. Minu õgib Ketos ära, aga kuningriik on päästetud. Oh ei, sealt ta tulebki – vaata, vaata!”

Perseus pöördus ja nägi läbi lainete lähenemas tohutut mereelukat, selg kummis. Hetkegi mõtlemata sukeldus ta vette, koletisega võitlema.

Andromeda vaatas imetluse ja kergendusega, millest sai tasapisi ahastus, kui minutid möödusid, aga Perseus pinnale ei tulnud. Andromeda ei võinud ju teada, et Perseusele kuulus Seriphose saare vee all hinge kinni hoidmise rekord. Ta ei saanud teada ka seda, et Perseuse käes on relv, mis on nii terav, et suudab isegi Ketose kõvadest luustunud soomustest läbi lõigata. Kui Perseuse lõbus ja võidurõõmus nägu viimaks lainetest, kobrutava mereloomarasva ja veresodi keskelt välja paiskus, tõi Andromeda kuuldavale valju kergendushüüde. Perseus lehvitas talle häbelikult ja lendas siis jälle üles tema juurde.

„See on uskumatu!” ütles Andromeda. „See on lihtsalt uskumatu! Kuidas sa seda tegid?”

„Noh,” ütles Perseus ja lõhkus kahe kiire sirbilöögiga tema ahelad. „Ma olen ennast vees alati koduselt tundnud. Ma lihtsalt ujusin tema alla, sirp käes püsti, et tema kõht läbi lõigata. Tahad küüti?”

Kui nad kuninglikus palees maandusid, oli Andromeda temasse juba sama lootusetult armunud kui tema Andromedasse.

Kassiopeia oli ülirõõmus, kui nägi, et tema tütar on elus, ja elevil mõttest, et see kena noor kangelane saab tema väimeheks.

Kuningas Kepheus lausus leebelt: „Ära unusta, kallis, et Andromeda on juba lubatud minu vennale PHINEUSELE.”

„Oh, see jutt on kaka,” heitis Kassiopeia, „see on lihtsalt vaba kokkulepe, mitte mingi siduv kihlus. Küll ta saab aru.”

Phineus aga ei saanud aru. Kuna ta oli AIGYPTOSE vend ja NEILOSE13 järeltulija, uskus ta, et liituheitmine Andromedaga laseks tal ühendada Niiluse kõige võimsamad kuningriigid. Ta ei kavatsenud lasta mingil sirbiga kutsikal seda endalt ära võtta. Kuuldusi, et see kutsikas suudab lennata, ei võtnud ta puhta kullana.

Niisiis juhtuski, et laulatuspidusöögi muusika ja naer Etioopia palee uhkes saalis sunniti vaikima, kui hambuni relvastatud Phineus ja suur hulk mehi sisse tormasid.

„Kus ta on?” möirgas Phineus. „Kus on see poisike, kes söandab tulla minu ja Andromeda vahele?”

Otsalaua taga, kus pidutses kuninglik seltskond, vaatasid Kassiopeia ja Kepheus üsnagi kohmetult, kuidas Perseus end kõhklevalt jalule ajas. „Siin on vist juhtunud mingi eksitus,” ütles ta.

„Igatahes, kurat võtaks!” nähvas Phineus. „Ja eksisid sina! See tüdruk lubati juba mitu kuud tagasi mulle!”

Perseus pöördus Andromeda poole. „Kas see on tõsi?”

„See on tõsi,” vastas neiu. „Kuid minuga ei arutanud seda keegi. Ta on ju minu onu, taeva päralt!”14

„Mis see asjasse puutub? Sa oled minu oma ja kogu lugu! Ja sina,” lõrises Phineus, sihtides Perseust mõõgaga, „sinul on kaks minutit aega, et lahkuda siit paleest ja sellest kuningriigist, kui sa ei taha, et sinu pea väravaposti kaunistaks!”

Perseus vaatas Phineust, kes oli saali teises otsas. Tema selja taga oli oma kuuskümmend relvastatud meest. Kuid jutt väravaposti kaunistavatest peadest tõi Perseusele mõtte, mis pani tema pea ringi käima. „Ei,” ütles ta, „mina annan sulle kaks minutit aega siit paleest lahkuda – kui sa ei taha, et sina ja su mehed seda saali kaunistama jääksid.”

Phineus torutas lõbusa põlgusega huuli. „Jultumust sul on, seda peab ütlema. Kaugas kulda esimesele, et selle jõnglase häbematu kaela noolega läbi puurib!”

Relvastatud mehed möirgasid heameelest ja hakkasid vibusid vinna tõmbama.

„Kes on minuga, tulge minu selja taha!” hüüdis Perseus, tegi oma pauna lahti ja tõmbas välja Medusa pea.

Andromeda, Kassiopeia, Kepheus ja kõige tähtsama laua taga istuvad pulmakülalised karjatasid hämmastusest, sest Phineus ja tema kuuskümmend meest tardusid silmapilkselt paigale.

„Miks nad ei liiguta?”

„Oh jumal – nad on kiviks muutunud!”

Perseus pistis pea tagasi pauna ning pöördus oma tulevase äia ja ämma poole. „Ma loodan, et ta ei meeldinud teile väga.”

„Mu kangelane…” õhkas Andromeda.

„Kuidas sa seda tegid?” kriiskas Kassiopeia. „Nad on kujudeks muutunud! Kivikujudeks! Kuidas see võimalik on?”

„Oh, mis seal ikka,” vastas Perseus tagasihoidliku õlakehitusega. „Ma juhtusin eile gorgo Medusaga kokku. Sain tema pea kätte. Mõtlesin, et see võib ära kuluda.”

Perseus varjas oma ülimat kergendust. Ta polnud olnud sugugi kindel, et gorgo surnud silmadel on alles võime kõik kiviks muuta, kuid sisehääl ütles talle, et proovida tasub. Kas see sisehääl oli tema enda mõte või Athena sosistatud nõuanne, seda ei saanudki ta teada.

Kepheus asetas käe tema õlale. „Ma olen Phineust alati vihanud. Sa tegid mulle suure teene. Ei tea, kuidas sind kohe tänada.”

„Teie tütre käsi on kogu tänu, mida mul vaja on. Ma loodan, et te lubate mul lennata temaga minu kodusaarele Seriphosele, et ta saaks minu emaga kohtuda? Ei!” Perseus laksas vastu kuninganna Kassiopeia kätt, mis oli tasahiljukesi tema pauna juurde nihkunud, et selle lapatsit kergitada. „See pole hea mõte.”

„Oh, ema küll,” ohkas Andromeda. „Kas sa ei õpi ka kunagi?”