Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 17

Eurystheus sügas lõuga ja mõtles pingsalt. Kui ta peab oma ülekäte läinud nõbu kamandama ja ta kasulikule tööle rakendama, võib ta ju sama hästi alustada oma kodust. Eurystheus ei valitsenud mitte ainult Mükeenet, vaid – Zeusi tormaka lubaduse tõttu – tervet Argolist, millest suurt osa kimbutasid hirmsad metselajad.37

Kõige hirmsamana tuli pähe lõvi, kes jahtis Nemea inimesi kuningriigi kirdeosas, Korintose maakitsuse lähedal. Hirmu tõttu selle kohutava looma ees vältisid mandri rändurid ja kaupmehed Argolise elanike ja muu Peloponnesosega kauplemist. Nemea lõvi polnud mingi tavaline lõvi, vaid koletisliku KIMÄÄRI38 järeltulija. Lõvi kuldne nahk oli nii paks, et odad ja nooled põrkasid sellelt eemale nagu õlekõrred. Lõvi küünised olid teravad nagu habemenuga ja võisid turvise katki rebida, nagu oleks see paberist. Lõvi võimsad lõuad suutsid krõmpsutada kive nagu sellerit. Juba olid paljud sõjamehed teda alistada püüdes hukka saanud.

„Mine Nemeasse,” ütles Eurystheus Heraklesele, „ja tapa lõvi, kes seal maad laastab.”

Natuke kahju ka, mõtles Eurystheus itsitades. Ma ei saagi teda kümme aastat rakkes hoida. Juba see esimene ülesanne teeb talle lõpu peale. Ega midagi…

„Kas ma pean ta lihtsalt ära tapma?” küsis Herakles. „Sa ei taha, et ma ta sulle tooksin?”

„Ei, ma ei taha, et sa ta mulle tooksid. Mida mul oleks lõviga peale hakata?”

Õukondlaste kuulekate naerupahvakute saatel koputas Eurystheus endale vastu meelekohta, Herakles aga ajas end püsti, kummardas ja lahkus troonisaalist.

„Käsivarred tammetüve suurused, aga aju tammetõru mõõtu!” heitis kuningas turtsatusega.

Herakles kulutas eluka jälitamisele mitu kuud, täpselt nagu ta oli teinud aastaid tagasi Thespia lõviga. Ta teadis, et tema relvadest, kuigi need olid hirmuäratavad ja jumalatelt saadud, pole looma läbitungimatu naha vastu mingit abi. Ta peab lootma paljastele kätele, niisiis veetis ta need kuud treenides. Ta hakkas puid juurtega üles kiskuma ja kivirahne pea kohale tõstma, kuni tema toores jõud, mis oli alati olnud võimas, kasvas suuremaks kui eales varem.

Kui Herakles oli kindel, et on valmis, läks ta lõvi jälgi mööda selle koopani. Ta tungis tohutu suurele koletisele kallale ja heitis selle maha. Veel kunagi polnud keegi söandanud seda elukat niisugusel moel rünnata. Herakles võttis ta kindlasse haardesse ega lasknud tal end lahti kiskuda ja küüniste või lõugadega rünnata. Mis kasu oli lõvi läbitungimatust nahast, kui Heraklese raudne haare tema kõri pigistas! Tunde veerlesid nad tolmus, kuni viimaks oli eluvaim koletisest välja pitsitatud ja võimas Nemea lõvi ei hinganud enam.

Herakles seisis looma surnukeha kõrvale ja langetas pea. „Meie võitlus oli aus,” ütles ta. „Ja ma loodan, et sa ei pidanud kannatama. Ma loodan, et sa andestad mulle, kui ma nüüd nülin naha sinu seljast.”

Selline austus vaenlase vastu, isegi kui see oli juhm jõhkard, oli Heraklesele iseloomulik. Kui vastased olid elus, ei tundnud Herakles mingit halastust, kuid otsekohe, kui need olid elust lahkunud, tegi Herakles kõik, mis suutis, et saata nad teispoolsusesse au ja pidulikkusega. Ta ei saanud olla kindel, et loomadel on hing või lootus surmajärgsele elule, isegi kui need pärinesid Echidna ja Typhoni taolistest ürgolenditest, kuid ta käitus siiski, nagu oleks see nii. Mida ägedamalt nad võitlesid, seda hingestatum ja aupaklikum oli Heraklese matusepalve.

See, kui põlglikult oli Eurystheus ta minema saatnud, oli teda haavanud. Ta tahtis oma saagilt naha nülgida ja selle võidukalt Mükeenesse viia, sellepärast paluski ta surnud lõvilt luba. Kuid ta avastas, et ka tema kõige teravamad noad ja mõõgad ei suuda läbitungimatut nahka isegi mitte kriimustada. Viimaks tuli tal mõte kiskuda välja lõvi enda habemenoana teravad küünised. Need olid piisavalt teravad ja Herakles tõmbas naha ühe suure tükina maha, irevillõualise pea koos sellega. Surmavatest küünistest tegi ta kaelakee ning ohjeldamatust, marulisest rõõmust kiskus ta maast üles kõige suurema tammepuu, mille leida suutis, ja tõmbas selle okstest puhtaks, et saada võimas nui.

Küünistest kee kaelas, haavamatu lõvinahk turjal, lõvi avatud lõuad ja põrnitsevad silmad pead katmas ning võimas nui käes kõlkumas, oli Herakles leidnud oma imago.