Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 13

Zeus istus veel tükk aega üksinda hommikusöögilauas ja mõtiskles Hera unenäo üle. Keegi tõuseb ja päästab surematud. Keegi Perseuse vereliinist. Ilmselt, ütles Zeus endale, on see lihtsalt jultunud väljamõeldis, mille on eksitamiseks ja segadusse ajamiseks saatnud MORPHEUS. Kuid võib-olla on võimalus – väike, kuid ikkagi võimalus –, et see unenägu on tõepoolest hoiatus, ettekuulutus. Ettevalmistumine ei tee ju kunagi halba. Pealegi võib seejuures veel natuke lõbutsedagi.

Niisiis. Perseuse vereliin. Kuhu me jäimegi…?

Zeus vaatas alla Tirynsi, Mükeene pealinna peale. Kuninglik paar, Perseus ja Andromeda ise, oli juba katasteriseeritud, tähtkujudena taevakummile tõstetud, kuid kas neil on mõni otsene järeltulija, kes võiks tuua ilmale kangelase, kelle vereliin klapib Hera unenäo tingimustega?

Ilmseid kandidaate paistis olevat kolm. Perseuse ja Andromeda üks lapselaps oli STHENELOS, Mükeene praegune kuningas. Ta oli abielus NIKIPPE-nimelise neiuga.17 Esialgu oli paar lasteta.

Perseusel ja Andromedal oli ka pojapoeg AMPHITRYON, kes oli armunud oma nõosse, Perseuse ja Andromeda teise lapselapsesse, kaunisse ALKMENESSE, ja temaga abiellunud. Ka nemad olid järglasteta.

Niisiis oli võimalik, et üks neist paaridest sigitab suure kangelase. Alkmene, nagu Zeus tahes-tahtmata tähele pani, oli juhtumisi väga, väga, väga kaunis. Mis oleks, kui ta tooks ilmale hoopis minu poja, mitte Amphitryoni oma, küsis Zeus endalt. Kuna Alkmene ise oli Perseuse lapselaps, kannaks selline laps Perseuse vereliini, nagu ette nähtud, ning vastaks seega Hera ettekuulutusliku nägemuse nõuetele. Kuid ta oleks ka Zeusi poeg ja oleks seega ehitatud kõvast kangelaslikust materjalist.

Mida enam Zeus sellele mõtles, seda enam see mõte talle meeldis. See annaks kangelase, kes vastaks Hera unenäo tingimustele ja pakuks pealekauba temale mõnu. Aga kuidas Alkmenet rasestada? Alkmene ja Amphitryon ei elanud Tirynsis, vaid kaugel Teebas. Selle põhjus oli keeruline, kuid huvitav.

Jahti pidades oli Amphitryon kogemata tapnud Alkmene isa ELEKTRYONI (kes oli loomulikult ühtlasi nii Amphitryoni onu kui ka äi). Ma ei pea teile meelde tuletamagi, et sugulase tapmist peeti Kreekas kõige mustemaks ja andestamatumaks kõigist kuritegudest. Amphitryon ja Alkmene põgenesid Teebasse, kus valitseja KREON vabastas Amphitryoni veresüüst. Lunastatud kuriteoga ja puhastatud Amphitryon jättis oma naise Teebasse ning läks tagasi Mükeenesse, lahendama keerulist dünastiliste probleemide rida, nagu Alkmene ise oli talt nõudnud.

Niisiis oli Alkmene praegusel hetkel üksinda uhkes Teeba villas, mille Kreon oli paari käsutusse andnud. Alkmene oli ustav, armastav naine, niisiis valis Zeus selle asemel, et ilmutada end talle kotkana, kitsena, kuldse vihmavalinguna, karuna, sõnnina või ükskõik mis muu looma või loodusnähtusena, keda või mida ta oli oma tiiraste seikluste käigus kehastanud, võimaluse ilmuda tema ette tema armastatud abikaasa Amphitryoni enese kujul.18

Kohaselt relvastatuna ja rännuteest tolmusena ilmuski Zeus-Amphitryon ühel õhtul villasse ja teatas väga rõõmsale Alkmenele, et Mükeenes oli kõik ladusalt läinud. Lummatuna üksikasjadest, kui nutikalt oli tema mees saanud hakkama raskustega, mida Alkmene oli ta lahendama saatnud, ja elevil sellest, et ta on elusalt ja tervelt tagasi, võttis naine ta oma voodisse. Zeus venitas ühe öö kolme öö pikkuseks, et asjast rohkem rõõmu tunda. Kui viimaks saabus hommik, ta lahkus.

Amphitryon – tõeline Amphitryon – jõudis samal hommikul Mükeenest tagasi ja oli hämmastunud, kui nägi, et Alkmene teab juba tema võiduka retke viimast kui üksikasja.

„Aga sa ise ju rääkisid mulle, sa mu kallis mehetobuke,” ütles Alkmene. „Ja siis me armatsesime – ja oh, kui imeliselt! Me armatsesime üha uuesti ja uuesti ning sellise tulisuse ja jõuga! Teeme seda uuesti!”

Amphitryon oli veetnud tolmusel teel Tirynsi ja Teeba vahel omajagu päevi ning just sellist armuihalist elevust nii väga oodanud, et ei teinud naise kummalisest avaldusest väljagi, vaid hüppas tänulikult voodisse.

Kui nad olid lõpetanud, ei saanud Alkmene jätta tegemata märkust, kui erinev oli olnud Amphitryoni armatsemine nüüd ja eelmisel ööl.

„Sa teed nalja!” hüüatas Amphitryon. „Läinud ööl olin ma alles teel. Küsi mu sõduritelt.”

„Aga…”

Neil oli pikk jutuajamine ja nad otsustasid, et ainult TIRESIAS on nii tark ja läbinägelik, et suudaks mõistatusele valgust heita. Silmadega ei näinud Tiresias midagi, kuid oma prohvetliku mõistusega nägi ta kõike.

Pime Teeba selgeltnägija kuulas ära nende erinevad jutustused eelmise päeva sündmustest. „Esimene külaline sinu voodis oli Taeva Isa, Zeus,” ütles ta Alkmenele. „Ja nüüd toimub sinu sees midagi erakordset.”

Tal oli täiesti õigus. Alkmene, kes oli maganud kiiresti üksteise järel Zeusi ja Amphitryoniga, oli neist mõlemast rasedaks jäänud. Tema üsas võtsid kuju kaksikud, kaks poega – ühe isaks oli Zeus ja teise isaks Amphitryon. Selline polüspermia nähtus on suuri pesakondi sünnitavate loomade, näiteks kasside, koerte ja sigade juures üsnagi tavaline, kuid inimeste puhul haruldane. Haruldane, kuid mitte tundmatu. See fenomen võib rõõmustada nime üle heteropaternaalne superfekundatsioon19. Üleval Olümpose mäel ei jäänud midagi selle juures Herale teadmata. Veel kunagi ei olnud Taeva Kuninganna oma abikaasa vallatlemiste pärast nii raevus olnud. Tema silmis olid Zeusi armulood SEMELE, GANYMEDESE, IO, KALLISTO, Danae, LEDA ja EUROPEGA selle koletisliku, alandava reetmise kõrval tühiasi. Võib-olla sai truudusemurdmist selle viimasega lihtsalt liiga palju, see oli viimane piisk kannatuste karikasse, võib-olla tundus Herale, et Zeusil olid olnud mängus tõelised tunded, võib-olla aga tundis ta erilist põletavat piinlikkust sellepärast, et see kõik oli sündinud unenäo pärast, millest ta oli ise Zeusile jutustanud. Mis ka polnud selle põhjuseks, kuid lepitamatult kättemaksuhimuline Hera vaatas, kuidas Alkmene sünnitusaeg aina läheneb, ning otsustas teha ükskõik mida ja kõik, mida ainult suudab, et selle nii solvava liidu vili hävitada.

Hera võis loota – aga loomulikult –, et esimese võimaluse kättemaksuks annab tema abikaasa enda edevus. Võimalus tuli selle päeva eelõhtul, kui Alkmene pidi sünnitama, ja Jumalate Kuningas oli nokastanult Olümpose mäel. Kuna Zeus oli Zeus, ei suutnud ta end tagasi hoida.

„Järgmine laps, kes Perseuse suguvõssa sünnib, saab valitsema kogu Argolist,” pahvatas ta.

„Kas sa mõtled seda tõsiselt, abikaasa?” küsis Hera kähku.

„Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt.”

„Vannu seda kõigi ees.”

„Päriselt või?”

„Kui sa mõtled seda tõsiselt, siis vannu.”

„Olgu pealegi,” ütles Zeus sellest tõsidusest hämmeldunult, kuid olles kindel, et miski ei saa valesti minna. Alkmene pidi ju juba iga hetk sünnitama. „Ma kuulutan teie ees,” lausus ta valju selge häälega, „et järgmine laps, kes Perseuse vereliinist sünnib, saab Argolise valitsejaks.”

Te kindlasti mäletate Perseuse teist lapselast Mükeenes, Sthenelost? Hera teadis, et ka Sthenelose naine Nikippe on lapseootel, kuigi tema oli kandnud last kõigest seitse kuud. Sellest asjaolust oleks piisanud, et enamiku plaanid nurjata, kuid Hera ei olnud selline nagu enamik. Tema oli abielutruuduse jumalanna, Taeva Kuninganna ja, veelgi enam – solvatud naine. Oli selge, et kui tal on ainult olemas tahe – ja kellelgi pole eales olnud teravamat tahet –, leiab ta ka võimaluse.

Ta kutsus oma tütre EILEITHYIA, sünnitusjumalanna20, ja käskis tal otsekohe minna Teebasse, istuda toolile Alkmene magamiskambri ees, hoida jalgu kindlalt ristis ja jääda sellesse asendisse edasiste korraldusteni. Jumalanna selline asend rasedale nii lähedal ei lase Alkmenel oma jalgu avada ja sünnitada ning Hera teadis, et aja jooksul lämmatab ja tapab see tema üsas vangis olevad lapsed. Ise läks Hera samal ajal Tirynsi, kaasas jook, mis pidi panema Nikippet enda ja Sthenelose poega enneaegselt ilmale tooma.

Keeruline, julm ja ebameeldiv plaan, kuid nutikas ja tõhus. Eileithyia võim oli selline, et valust väänlev Alkmene ei saanud tõesti oma jalgu avada. Tirynsis tõi Nikippe aga edukalt ilmale terve poisi, kellele tema ja Sthenelos panid nimeks EURYSTHEUS.21

Hera läks võidurõõmsalt tagasi Olümposele. „Kallis abikaasa,” lõõritas ta. „Ole valmis ülimaks rõõmuks! On sündinud poiss, ja pealegi veel Perseuse otsene järeltulija!”

Zeus naeratas laialt. „Õigus, muidugi. Ma arvasingi, et see võib nii olla.”

„Milline imetore uudis,” kudrutas Hera. „Mul on tema vanemate pärast nii hea meel! Sthenelos on muidugi Perseuse lapselaps, kuid Nikippe vereliin on samuti eeskujulik. Suurepärane sugupuu. Tema esivanemateks pole mitte üksnes Pelops, vaid ka…”

„Oota, oota, oota… Nikippe? Sthenelos? Mis, pagan päralt, neil selle asjaga pistmist on?”

„Oh, kas ma siis ei öelnud?” Hera tegi üllatunud näo. „Need olidki Nikippe ja Sthenelos, kes maailmale poja kinkisid.”

„A-aga…”

„Kas on varem kuuldud sellist oivalist uudist! Ja nüüd, täpselt nii, nagu sa vandusid, kasvab sellest poisist – Eurystheus on tema nimi –, Sthenelose pojast ja Perseuse järeltulijast, Argolidi valitseja.”

„Aga…”

„Täpselt nii, nagu sa vandusid,” kordas Hera oma armsaimal toonil. „Kõigi ees. Ja ma tean, et sa hoolitsed, et sellele poisile kunagi mitte vähimatki halba ei sünniks. Sest sinu sõna on seadus ja võimas Kosmos tõstaks häält ja Olümpos mõraneks ja jumalad langeksid, kui sa peaksid olema nii rumal, et omaenda sõna vastu minna.”

„Ma… ma…”

„Sinu suu on lahti, kallis, ja süljerida venib su habemest otse sülle. See pole sugugi kena vaatepilt. Kas soovid, et Ganymedes otsib sulle salvräti?”

Zeus oli meisterlikult üle mängitud. Hera teadis, ja ka Zeus ise teadis, et ta on sunnitud oma vannet pidama ja laskma sellel Perseuse täiesti ootamatult välja ilmunud järeltulijal, sellel Eurystheusel, Argolidi – Mükeene, Korintose, Arkaadia ja Argose ühendatud maade – valitsejaks saada. Kõik plaanid, mis Zeus oli enda ja Alkmene poja jaoks sepitsenud, ähvardasid nüüd tühja minna. Õnnetu poiss sünnib surnuna ja Hera on võitnud. Ükski abikaasaga sõjajalal olev mees ega naine ei lase kunagi teisel peale jääda, kui vähegi võimalik, kuid Zeusil ei tulnud pähe midagi, mida ta võiks nüüd ette võtta. Ta istus oma troonil ja haudus süngeid mõtteid.

Zeusi ja ka ajaloo õnneks oli Alkmene kommetelt sama kena kui välimuselt. Head inimesed tõmbavad ligi ustavaid, armastavaid sõpru ja keegi pole olnud ustavam ega armastavam kui kaks naist, kes Alkmenet teenisid, GALANTHIS ja HISTORIS. Seitse päeva ja seitse ööd olid nad vaadanud, kuidas nende vaene sõbranna ja emand tema sees kasvava koorma tõttu valust viskleb. Viimaks mõtles Historis, kes oli Tiresiase tütar ja ülimalt arukas, välja plaani.

Magamiskambri ukse taga istus Eileithyia kangelt nagu kivikuju, jalad kõvasti kokku surutud, ja mõistatas, kui kaua veel läheb, enne kui ta võib kindlalt eeldada, et laps Alkmene kõhus on surnud ning tema saab püsti tõusta ja lasta verel jälle reites ringi käima hakata.

Korraga kostsid kambrist karjed. Kas need võisidki olla uudised, mida ta ootas? Alkmene toa uks paisati lahti ja välja sööstis Galanthis, kes plaksutas käsi ja hüüdis, kuid mitte ahastusest, vaid rõõmust.

„Levitage uudist, levitage uudist!” hõiskas ta. „Meie emand on sünnitanud! Oh rõõmus, rõõmus päev!”

Rabatud Eileithya kargas püsti. „See on võimatu!” hüüdis ta. „Näita!”

Liiga hilja taipas ta, et ta oli meelitatud püsti tõusma ja jalgu liigutama. Avatud uksest nägi ta, kuidas Alkmene, keda Historis abistas, jalad laiali ajas ja surus. Kõigepealt üks, siis ka teine laps tulid ilmale ning täitsid õhu tugeva ja terve kisaga. Eileithyia mässis rõivad tihedalt keha ümber ja põgenes sündmuskohalt. Ta teadis hästi, kui kohutav on Hera raev, kui ta juhtunust kuuleb.

Hera oli tõesti maruvihane, kui sai teada, mis oli juhtunud. Raevuka käeviipega muutis ta häbematu, salaplaane sepitseva Galanthise nirgiks.22

Ta polnud kunagi tundnud end nii petetu ja alandatuna. Ta vandus, et on sellest hetkest peale igaveseks ajaks Alkmene ja Zeusi poja vaenlane.

Kuid milline kaksikutest oli Zeusi ja milline Amphitryoni oma? Mõlemad lapsed olid kenad, energilised, tugevad ja – nagu võibki arvata, kuna nende sünd oli kaheksa päeva üle aja läinud – kopsakad. Narruseni armastavad vanemad panid esimesena üsast väljunud kaksikule nimeks Alkides, tema vanaisa Alkaiose, Perseuse poja auks, teist aga hakkasid nad kutsuma IPHIKLESEKS.23 Nad ei teinud vahet, kumb oli sureliku poeg ja kumb jumala poeg.

Kuid nad pidid õige pea teada saama, kumb on Zeusi poeg.