Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 7

Mäslevate merelainte loobituna liikus puidust kast hüpeldes ja kõikudes ühe saare juurest teise juurde ja rannalt rannale ega läinud kaldakividel katki, kuid ei maabunud ka kindlalt pehmele rannaliivale.

Pimedas kastis imetas Danae last ja ootas, millal tuleb lõpp. Nende õõtsuva ja raputava reisi teisel päeval tundis ta tohutut jõnksatust, seejärel aga käis hirmus mürtsatus. Pärast mõnehetkelist vaikust kasti kaas kriiksatas ja hakkas liikuma. Korraga hoovas sisse päikesevalgus, mida saatis tugev kalalõhn ja kajakate kriisked.

„Kas sa näe,” lausus sõbralik hääl. „Vaat see on alles saak!”

Nad olid jäänud kalamehe võrku. Hääle omanik sirutas tugeva käe ja aitas Danae kastist välja.

„Ära karda,” ütles mees, kuigi tegelikult oli ta hoopis ise hirmul. Mida see kõik võiks tähendada? „Minu nimi on Diktys4 ja need on minu paadimehed. Me ei taha teile halba.”

Teised kalamehed trügisid lähemale, kuid Diktys lükkas nad eemale. „Laske daamil hingata. Kas te ei näe, kui räsitud ta on? Andke leiba ja veini.”

Kaks päeva hiljem maabusid nad Diktyse kodusaarel Seriphosel. Mees viis Danae ja Perseuse oma majakesse liivaluidete taga.

„Minu naine suri poisslast sünnitades, nii et võib-olla saatis Poseidon teid nende asemele… ma ei mõtle sellega…” lisas ta pabistades kiiruga, „ma ei oota muidugi… ma ei nõua mingil moel, et sa…”

Danae hakkas naerma. Just sellist siira heasüdamlikkuse ja lihtsuse õhkkonda tal lapse üleskasvatamiseks vaja oligi. Kavaluseta sõbralikkusest oli tema elus viimasel ajal vajaka olnud. „Sa oled väga lahke,” ütles ta. „Me võtame sinu pakkumise vastu, eks ole, Perseus?”

„Jah, ema, nagu ütled.”

Ei, see polnud ime, et väike laps rääkima hakkas. Nüüd oli Seriphosel möödunud juba seitseteist aastat. Perseusest oli kasvanud kena, tugev noormees. Tänu oma kasuisale Diktysele on ta enesekindel ja osav kalamees. Õõtsuval merel paadis seistes suudab ta tabada ahinguga möödasööstvat mõõkkala ja ojaveest suudab ta paljaste kätega napsata forelli. Ta jookseb kiiremini, viskab kaugemale ja hüppab kõrgemale kui ükski teine noormees Seriphosel. Ta maadleb, ratsutab metseeslitega, oskab lüpsta lehma ja taltsutada sõnni. Ta on impulsiivne ja kipub teinekord võib-olla hooplema, kuid tema ema Danae on tema üle õigusega uhke ja usub õigusega, et ta on kõige parem ja vapram poiss saarel.

Diktyse kodu lihtsus tundus Danaele veelgi tähelepanuväärsem, kui ta sai teada, et see tagasihoidlik kalamees on Seriphose kuninga POLYDEKTESE vend. Saare valitseja oli Diktyse täielik vastand: uhke, julm, riuklik, ahne, tiirane, pillav ja nõudlik. Algul ei pööranud ta Diktyse majja võetud võõrale mingit erilist tähelepanu. Viimastel aastatel aga olid tema musta südant hakanud aina enam purema tunded selle poisi, selle häbematu poisi kauni ligitõmbava ema vastu.

Perseusel oli ülimalt pahandav komme seada end vaistlikult ema ja kuninga vahele. Polydektesel oli saanud harjumuseks nende pool käia, kui ta teadis, et venda pole kodus, kuid iga kord, kui ta seal käis, oli see nuhtlus Perseus seal:

„Emme, emme, kas sa oled mu jooksusandaale näinud?”

„Emme, emme! Tule mere äärde lombi juurde ja võta aega, kui ma vee all hinge kinni hoian.”

See oli väga ärritav.

Viimaks leidis Polydektes mooduse, kuidas Perseus kaugele ära saata. Tal oli kavas kasutada ära nooruki edevust, uhkust ja uljust.

Kõigile saare noormeestele saadeti teade, millega nad kutsuti paleesse pidusöögile, tähistama Polydektese otsust paluda HIPPODAMEIA, Pisa5 kuninga Oinomaose tütre kätt. See oli julge ja üllatav tegu. Täpselt samamoodi, kui oraakel oli ennustanud, et Argose kuninga Akrisiose tapab tema lapselaps, nii oli ta Oinomaosele öelnud, et tema tapjaks saab tema väimees. Et tema tütar kunagi abielluda ei saaks, kutsus kuningas kõik tema käe püüdlejad kaarikutega võidusõidule ja kaotaja pidi elust ilma jääma. Oinomaos oli kogu maa parim kaarikujuht – juba kaunistasid võidusõidurada ääristavaid teibaid rohkem kui tosina lootusrikka noormehe pead. Hippodameia oli aga väga kaunis, Pisa väga rikas ja nii tuli kosilasi aina edasi.

Danael oli ülimalt hea meel, kui ta kuulis, et Polydektes Hippodameia käe pärast võistelda kavatseb. Ta tundis end kuninga juures juba ammu ebamugavalt, nii et üllatav uudis, et Polydektese süda ihkab teist, tuli suure kergendusena. Nii suuremeelne kuningast oli kutsuda pidusöögile ka Danae poeg ja näidata, et nende vahel pole mingit vimma.

„See kutse on suur au,” ütles Danae Perseusele. „Ära unusta kuningat viisakalt tänada. Ära liiga palju joo ja püüa täis suuga mitte rääkida.”

Polydektes pani noore Perseuse istuma aukohale oma paremal käel ning täitis tema peekrit aina uuesti ja uuesti kange veiniga. Ta mängis noormehega täpselt samamoodi, nagu Perseus ise oleks mänginud kalaga, keda tahab kätte saada.

„Jah, kaarikusõit ei saa kindlasti olema kerge,” ütles Polydektes. „Kuid kõik Seriphose parimad perekonnad on lubanud minu rakendi jaoks hobuse. Kas ma võin loota, et ka sina ja sinu ema…?”

Perseus punastas. Tema vaesus oli talle alati kohutavat piinlikkust valmistanud. Kõigil teistel noormeestel, kellega ta sportmängudes võistles, maadles, jahti pidas ja tüdrukuid taga ajas, olid teenrid ja hobusetallid. Tema elas aga endiselt kalamehe kivimajakeses luidete taga. Tema sõbral Pyrrhol oli ori, kes lehvitas voodis lebavale isandale soojadel öödel tuult. Perseus magas aga väljas liiva peal ja oli tõenäolisem, et teda äratab mõne krabi näpistus, kui teenijatüdruku oma, kes tuleb peekritäie värske piimaga.

„Mul otseselt hobust ei olegi,” pomises Perseus.

„Otseselt hobust? Ma ei saa täpselt aru, mis see „otsene hobune” võiks olla.”

„Mul ei ole tegelikult suurt midagi peale riiete, mis seljas. Aa, aga mul on merikarpide kogu, mille kohta on öeldud, et ühel päeval võib see üsna väärtuslik olla.”

„Heldus küll. Heldus küll. Ma saan täiesti aru. Loomulikult.” Polydektese kaastundlik naeratus oli Perseusele valusam kui ükskõik milline irve. „Oli liiga palju oodata, et sa mind aidata saaksid.”

„Aga ma tahan aidata!” ütles Perseus natuke liiga valjusti. „Ma teen sinu heaks kõik, mida suudan. Ainult ütle.”

„Tõesti? Noh, üks asi oleks küll, aga…”

„Mis see on?”

„Ei-ei, seda on liiga palju palutud.”

„Ütle, mis see on…”

„Ma olen alati lootnud, et ühel päeval toob keegi mulle… aga ma ei saa seda paluda, sa oled ju alles laps.”

Perseus virutas käega vastu lauda. „Mille ma pean tooma? Ütle ainult. Ma olen tugev! Ma olen vapper! Ma olen leidlik! Ma olen…”

„… õige tsipake purjus.”

„Ma tean, mida ütlen…” Perseus tõusis ebakindlalt ja ütles nii, et kõik saalisolijad kuulsid: „Ütle, mida ma pean sulle tooma, mu kuningas, ja ma toon selle. Ainult ütle.”

„Nooh,” venitas Polydektes kurva naeratusega, justkui oleks nurka surutud. „Kuna meie noor kangelane nõuab, siis on tõesti üks asi, mida ma olen alati tahtnud. Ma mõtlen, kas sa suudaksid tuua mulle MEDUSA pea?”

„Nagu nalja!” vastas Perseus. „Medusa pea? See on juba sinu.”

„Tõesti? Kas sa mõtled tõsiselt?”

„Ma vannun seda Zeusi habeme juures!”

Natuke aega hiljem koperdas Perseus üle liiva kodu poole ja avastas, et ema on ärkvel ja ootab teda.

„Sa tuled hilja, kullake.”

„Emme, mis asi on „Medusa”?”

„Perseus, kas sa oled joonud?”

„Võimalik. Ainult peekrikese või paar.”

„Pigem vaadikese või paar, nagu tundub.”

„Ei, aga tõsiselt, mis asi on Medusa?”

„Miks sa seda teada tahad?”

„Ma lihtsalt kuulsin seda sõna ja hakkasin pead murdma, muud midagi.”

„Kui sa lõpetad ringikõndimise nagu puuri pistetud lõvi ja võtad istet, siis ma räägin sulle,” ütles Danae. „Räägitakse, et Medusa oli kaunis neiu, kelle merejumal Poseidon röövis ja keda ta väevõimuga võttis.”6

„Väevõimuga võttis?”

„Medusa kahjuks toimus see jumalanna Athenale pühendatud templi põrandal. Athena sai pühaduserüvetuse peale nii pahaseks, et karistas Medusat.”

„Poseidonit ta ei karistanudki?”

„Üksteist jumalad ei karista, vähemalt mitte väga tihti. Nad karistavad meid.”

„Ja kuidas Athena Medusat karistas?”

„Ta muutis ta gorgoks.”

„Sa pärgel,” ühmas Perseus, „ja mis asi on gorgo?”

„Gorgo on… Noh, gorgo on kohutav olend, kellel on hammaste asemel kuldivõhad, lisaks on tal habemenoana teravad pronksküünised ja tema juusteks on mürgimaod.”

„Tõsiselt või?”

„Nii räägitakse.”

„Ja mida „väevõimuga võtmine” täpselt tähendab?”

„Käitu korralikult,” ütles Danae ja laksas talle vastu käsivart. „Medusa-taolisi on maailmas veel ainult kaks – Stheno ja Euryale –, aga nemad sündisid gorgodena. Nad on muistsete merejumaluste Phorkyse ja Keto surematud tütred.”

„Kas see Medusa on samuti surematu?”

„Ei usu. Tema oli ju kunagi inimene…”

„Selge… nii et kui… ütleme, näiteks… keegi peaks teda jahtima minema?”

Danae pahvatas naerma. „Siis on ta narr! Gorgod elavad kolmekesi koos kusagil saarel. Medusal on eriline relv, mis on veel hullem kui tema madudest juuksed, võhad ja küünised.”

„Mis see siis on?”

„Üksainus pilk temalt muudab inimese kiviks.”

„Mis mõttes?”

„Selles mõttes, et kui inimese pilk tema pilguga kas või korraks kohtub, muutub ta kiviks.”

„Et nagu tardub hirmust paigale?”

„Ei, ta muutubki päriselt kiviks. Igaveseks ajaks. Nagu raidkuju.”

Perseus sügas lõuga. „Soh. Või et see on siis Medusa? Ma lootsin üsnagi, et tuleb välja, et ta on mingi hiigelsuur kana või näiteks siga.”

„Miks sa teada tahtsid?”

„Noh, ma nagu lubasin Polydektesele, et toon talle Medusa pea.”

„Mida sa tegid?”

„Saad aru, ta tahtis hobust, aga kuidagi tuli see Medusa jutuks ja korraga ma avastasin, et ütlesin, et toon talle Medusa pea…”

„Sa lähed homme hommikul esimese asjana paleesse ja ütled Polydektesele, et ei tee midagi sellist!”

„Aga…”

„Ei mingeid agasid. Ma keelan selle, täielikult! Mis Polydektesel õige mõttes oli? See on ennekuulmatu! Nüüd mine ja maga veiniuim välja. Tulevikus ära joo kunagi rohkem kui kaks peekrit õhtu jooksul, kas on selge?”

„Jah, emme.”

Perseus vantsis voodisse, nagu kästud, kuid ärkas tõrksas tujus.

„Ma ikkagi lahkun saarelt ja lähen ikkagi seda Medusat otsima,” kuulutas ta hommikusöögilauas ning Danae mingi keelitamine ei suutnud teda meelt muutma panna. „Ma andsin lubaduse, teiste ees. See on auküsimus. Ma olen juba piisavalt vana, et reisida. Seigelda. Sa tead, kui kärme ja tugev ma olen. Kui nutikas ja leidlik. Siin pole midagi karta.”

„Räägi sina temaga, Diktys!” palus meeleheitel Danae.

Diktys ja Perseus jalutasid suurema osa hommikust rannal. Kui nad tagasi tulid, ei olnud Danael millegi üle rõõmustada.

„Kõik on nii, nagu ta ütleb, Danae. Ta on küllalt vana, et ise otsustada. Ta ei leia Medusat niikuinii. Isegi kui see on üldse olemas. Las ta läheb mandrile ja saab natuke sealset elu maitsta. Ta on õige varsti tagasi. Ta oskab väga hästi enda eest seista.”

Ema ja poja jumalagajätt oli ühelt poolt pisarate- ja ahastuserohke, teiselt poolt aga üksainus käsivarrele patsutamine ja trööstimine.

„Minuga ei juhtu midagi, ema. Kas sa oled eales näinud kedagi, kes minust kiiremini jookseks? Mida halba saaks minuga sündida?”

„Ma ei andesta Polydektesele iialgi, mitte iialgi!”

Asi seegi, mõtles Diktys.

Ta viis Perseuse paadiga mandrile. „Ära usalda kedagi, kes pakub sulle midagi tasuta,” hoiatas ta. „Sa näed palju selliseid, kes tahavad sinuga sõbraks saada. Võib-olla on nad usaldusväärsed, võib-olla mitte. Ära vaata ringi, nagu näeksid esimest korda rahvast kihavat sadamat või linna. Tee igavlev ja enesekindel nägu. Nagu oleks see kõik sulle tuttav. Ja ära karda oraaklitelt juhtnööre paluda.”

Kui suurt osa nendest suurepärastest nõuannetest Perseus kuulda võtab, ei olnud Diktysel aimugi. Ta oli poissi kiindunud, ja veel enam oli ta kiindunud tema emasse ning talle valmistas kurbust, et ta on sellises hulljulges ettevõtmises kaasosaline. Aga nagu ta Danaele ütles, oli Perseus kindlalt otsustanud, ja kui nad läheksid lahku pahaste sõnadega, oleks tema eemalolekut veel raskem taluda.

Kui nad mandrile jõudsid, tundus Diktyse kalapaat Perseusele sadamas seisvate suurte laevade kõrval väga pisike ja vilets. Korraga tundus väga pisike ja vilets ka see mees, keda ta oli rääkima õppimisest peale isaks kutsunud. Perseus kallistas Diktyst raevuka kiindumusega ja võttis pihku poetatud hõbemündid vastu. Ta lubas, et üritab saarele sõna saata kohe, kui tal on mingeid uudiseid, mis on läkitamist väärt, ning seisis kannatlikult kaldal ja lehvitas Diktysele ja tema väikesele paadile järele, kuigi kibeles juba kohutavalt minema, et Mandri-Kreeka kummalist uut maailma uurida.