Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 5

Hommikusöök Olümpose mäel. Zeus istub pika kivilaua otsas, rüüpab väikeste lonksukestega nektarit ja mõtleb eesseisvale päevale. Üksteise järel triivivad sisse teised Olümpose jumalad ja jumalannad ning võtavad oma kohtadel istet. Viimaks tuleb ka Hera ja võtab sisse koha laua vastasotsas. Tema nägu õhetab, juuksed on sassis. Zeus tõstab pisut üllatunult pilgu.

„Kõigi nende aastate jooksul, mil ma olen sind tundnud, ei ole sa kordagi hommikusöögile hiljaks jäänud. Mitte ainsatki korda.”

„Tõesti mitte,” ütleb Hera. „Võta vastu minu vabandused, kuid ma magasin halvasti ja olen rahutu. Ma nägin öösel ärevakstegevat und. Ülimalt ärevakstegevat. Kas sa tahaksid sellest kuulda?”

„Aga loomulikult,” valetab Zeus, kes tundis, täpselt nagu me kõik, hirmu teiste unenägude üksikasjade kuulamise ees.

„Ma nägin unes, et meid rünnati,” alustab Hera. „Siinsamas Olümposel. Gigandid tõstsid mässu, ronisid mäest üles ja tungisid meile kallale.”

„Heldene aeg…”

„Aga see oli tõsine, Zeus. Kogu nende rahvas voolas nõlvast üles ja ründas meid. Ja sinu välgunooled põrkasid neist mingit kahju tegemata eemale nagu männiokkad. Gigantide juht, kõige tugevam ja suurem, hakkas just mind jahtima ja üritas… üritas… üritas… ennast mulle peale sundida!”

„Heldus küll, tõesti häiriv,” ühmab Zeus. „Aga see oli ju ikkagi ainult uni.”

„Kas ikka oli? Kas oli? Seal oli kõik nii selge. See tundus rohkem nägemuse moodi. Võib-olla nägin ma tulevikku. Mul on seda enne ka ette tulnud. Sa ju tead seda.”

See oli tõsi. Hera kui abielu, perekonna, sündsuse ja korra jumalanna rolli tõttu oli kerge unustada, et teda oli õnnistatud ka tugeva ettenägemisvõimega.

„Kuidas see kõik lõppes?”

„Kummaliselt. Meid päästsid sinu sõber Prometheus ja…”

„Ta ei ole minu sõber,” nähvab Zeus. Prometheuse igasugune mainimine on Olümposel keelatud. Zeusile mõjub tema kunagise kalli sõbra nime kõla nagu sidrunimahl haavale.

„Kui sa nii ütled, kallis. Ma räägin lihtsalt oma unenäost, räägin, mida nägin. Kummaline oli see, et Prometheusel oli abiks surelik mees, inimene. Ja just see inimene kiskus gigandi minust eemale, heitis ta Olümposelt alla ja päästis meid kõiki.”

„Või inimene, mis?”

„Jah. Inimene. Surelik kangelane. Ja minu unenäos oli selge, kuigi ma ei tea kuidas, aga seal oli selge, et see mees põlvnes Perseuse soost.”

„Või Perseuse, mis?”

„Perseuse. Selles polnud vähimatki kahtlust. Nektar on sinu käe juures, kallis…”

Zeus saadab nektarikannu tema poole.

Perseus.

See on küll nimi, mida pole tükk aega kuuldud.

Perseus…