Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 19

Nüüd oli Eurystheus kaval. Veemadu on üks asi, aga isegi Heraklesest pole vastast olümplasele.

„Too mulle Keryneia40 emahirv,” ütles ta.

Ta oli veendunud, et see, kolmas vägitöö, saab olema Heraklesele viimane, sest õnnestumine tähendaks kindlat surma või vähemalt igavest piina.

Kuldsarvede ja pronkssõrgadega Keryneia emahirv ise poleks saanud kellelegi viga teha. Hirv, kes oli väledam kui ükski jahikoer või vibunool, oli küttidele küll väljakutseks, kuid mitte ohuks. Kuid see emahirv oli pühendatud Artemisele ja oht peituski just seal. Metsikus, millega jumalanna kaitses omasid ja karistas igasugust enda või oma järgijate vastu toime pandud pühaduserüvetust, oli kõigile teada. Ta ei laseks kunagi oma armastatud hirvele midagi halba juhtuda. Herakles kas ei saa ülesandega hakkama või tapab Artemis ta jultumuse eest. Nii või teisiti oli Eurystheus täiesti kindel, et tema tüütu nõbu tagasi ei tule.

Peaaegu aasta jälitas Herakles oma saaki üle küngaste ja – nagu võiks arvata – läbi orgude. Viimaks õnnestus tal loom võrguga kinni püüda.

Tal polnud vähimatki soovi sellisele ujedale ja kaunile olendile halba teha. Ta heitis hirve õrnalt turjale ja sosistas talle rahustavalt tagasi Mükeene poole kõndides.

Kui ta ühest metsast läbi läks, ilmus varjust välja Artemis.

„Kuidas sa julged?” sisistas ta ja tõstis oma hõbedase vibu.

„Jumalanna, jumalanna, ma annan end sinu armu alla!” Herakles laskus ühele põlvele.

„Armu? Ma ei tea sellist sõna! Valmistu surema!”

Kui Artemis juba Heraklest sihtis, astus metsast välja Apollon ja pööras tema vibu allapoole. „No kuule, õde,” lausus ta. „Kas sa ei tea, et see on Herakles?”

„Ma laseksin isegi meie isa, Tormitoojat ennast, kui ta söandaks minu hirve röövida!”

„Saan aru,” ütles Herakles nii alandlikult, kui suutis. „See on kohutav pühaduseteotus, kuid ma olen orjana kuningas Eurystheuse teenistuses ja tema käskis mul selle looma kinni võtta. On Hera tahe, et ma Eurystheusele kuuletuksin.”

„Hera tahe?”

Apollon ja Artemis pidasid nõu. Parimal juhul võis öelda, et Taeva Kuninganna suhted Zeusi lastega, kes olid saadud teiste naistega, olid jäigad ja ametlikud, ning ta ei teinud kaksikute Apolloni ja Artemise elu kunagi lihtsaks. Neile valmistas lõbu Hera vaenlast aidata.

Artemis pöördus Heraklese poole. „Sa võid oma teed jätkata,” sõnas ta. „Aga kui sa oled minu emahirve Mükeene õukonnas näidanud, pead sa ta tagasi vabadusse laskma.”

„Sa oled sama tark kui kaunis,” lausus Herakles.

„Heldene aeg,” pomises Apollon. „Sellised meelitused pole küll tee minu õe südamesse. Asu teele!”

Eurystheus oli hämmastunud, kui nägi, et Herakles tuleb tagasi imekauni loomaga, ja ta kuulutas, et hirvest saab tema eraloomaaia tähtsaim eksponaat. Heraklesel oli aga Artemisele antud lubadus meeles ja ta vastas:

„Loomulikult, isand kuningas. Tule siiapoole, sa võid ta võtta.”

Kui Eurystheus juba lähemale tuli, näpistas Herakles oma lõvinahast mantli all hirve kõvasti laudjast. Emahirv ajas end tagajalgadele ja Eurystheus kargas lähemale, et ta kinni püüda, kuid hirv haugatas ja kihutas minema, pronksist sõrad palee sillutisekividelt sädemeid löömas.

„Sa ei täitnud oma ülesannet!” lõrises Eurystheus.

„Majesteet, ma tõin sulle emahirve, nagu kokku lepitud,” vastas Herakles. „Kahju, et sa ei olnud nii kiire, et oleksid ta kätte saanud, kuid minu süüks ei saa seda panna.” Ta pöördus õukonna poole. „Mina tegin ju ometi kõik, mida mult paluti?”

Õukondlaste nõusolev pomin hoidis Eurystheust tagasi ja ta ei näidanud oma tõelisi tundeid välja.

Mõnikord võis Herakles ilmutada tõelist nutikust.