Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 8

Mandri kosmopoliitne virvarr hämmeldas Perseust ja ajas segadusse. Paistis, et kellelegi ei lähe korda, kes ta on, või kui, siis ainult selleks, et üritada talt tema vähesed hõbetükid välja petta. Tal ei läinud kuigi kaua, mõistmaks, et Diktysel oli olnud õigus: kui ta tahab naasta Polydektese juurde Medusa peaga, on tal vaja abi. Apolloni oraakli juurde Delfis oli kauge jalgsi minna, kuid vähemalt oli see kõigile tasuta.7

Perseus asus pikka nõupalujate ritta ning pärast kaht pikka päeva leidiski end lõpuks preestrinna eest seismast.8

„Mida Perseus soovib teada?”

Perseus ahhetas vaikselt. Püütia teab, kes ta on!

„Ma, noh, ma… ma tahan teada, kuidas leida ja tappa Medusat, gorgot.”

„Perseus peab rändama maale, kus inimesed ei elatu mitte Demeteri kuldsest teraviljast, vaid tammepuu viljadest.”

Perseus jäi veel paigale, lootes lähemat informatsiooni, kuid rohkem ei tulnud ainsatki sõna. Üks preester tõmbas ta eemale.

„Tule juba, tule, püütia on rääkinud. Sa pead teisi kinni.”

„Ega sina vist ei tea, mida ta silmas pidas?”

„Mul on parematki teha, kui kuulata iga avaldust, mis tema suust tuleb. Sa võid olla kindel, et see oli tark ja tõene.”

„Aga kus elatuvad inimesed tamme viljadest?”

„Tamme viljadest? Sellist kohta pole olemas. Hakka nüüd juba minema, palun.”

„Mina tean, mida ta silmas pidas,” lausus vanaeideke, üks paljudest püsikülastajatest, kes käis iga päev, istus rohul ja vaatas, kuidas palujate voor jalgu lohistades edasi nihkus, et oma saatust kuulda saada. „Ta tahtis sellega öelda, et sa pead minema Dodona oraakli juurde.”

„Veel ühe oraakli juurde?” Perseus vajus norgu.

„Sealsed inimesed teevad Zeusile pühendatud tammede otsast pudenevatest tõrudest jahu. Kuulukse, et need puud oskavad kõnelda. Dodona on kaugel põhjas, kullake,” kähistas eideke. „Väga kaugel!”

Ja kaugel see tõesti oligi. Perseuse väike mündivaru oli otsas, niisiis magas ta põhja poole rännates teeäärsete põõsaste all ja toitus peamiselt ainult metsikutest viigimarjadest ja pähklitest. Ilmselt kujutas ta endast üsna õnnetut pilti, kui kohale jõudis, sest Dodona naised olid tema vastu lahked. Nad sasisid tema juukseid ja pakkusid talle imemaitsvat tammetõrujahust leiba, mida oli meega magusamaks tehtud ja millele oli määritud paksult teravamaitselist kitsekohupiima.

„Mine varahommikul,” soovitasid nad. „Jahedatel tundidel enne pärastlõunast päikest on tammed jutukamad.”

Järgmisel päeval, koidikul, kui Perseus tammesalu poole teele asus, rippus maa kohal loorina udu.

„Ee, tere!” hõikas ta puudele, tundes end erakordselt tobedalt. Tammed olid kõrged, väärikad ja üpris võimsad, kuid neil polnud suud ega äratuntavate joontega nägu.

„Kes hüüab?”

Perseus võpatas. Täiesti kahtlemata oli kostnud hääl. Rahulik, vaikne naisehääl, kuid samas tugev ja selgelt võimukas.

„Abi on kohal.”

Veel üks hääl. Selles oli vaevu aimata põlgust.

„Mina olen Perseus. Ma tulin…”

„Oh, me teame, kes sa oled,” vastas varjust välja astuv noormees.

Ta oli noor, jahmatavalt nägus ja ülimalt ebatavaliselt rõivastatud. Kui mitte arvestada niudevööd piha ümber, kitsa servaga kübarat peas ja tiivulisi sandaale jalas, oli ta täiesti alasti.9 Perseus pani tähele, et saua ümber, mis oli noormehel käes, väänlesid kaks elusat madu.

Mehe selja taga ilmus välja naine, kellel oli käes kilp. Naine oli pikka kasvu, surmtõsine ja kaunis. Kui ta oma säravate silmade pilgu Perseusele tõstis, tundis nooruk temast hoovamas midagi erakordset, millele ta ei osanud päris nime anda. Ta jõudis järeldusele, et see omadus on majesteetlikkus, ja langetas kohaselt pea.

„Ära karda, Perseus,” ütles naine. „Sinu isa saatis meid sulle appi.”

„Minu isa?”

„Ta on ka meie isa,” lausus võõras noormees. „Pilvedekoguja ja Tormitooja.”

„Taeva Isa ja Taeva Kuningas,” lisas särav naine.

„Z-z-zeus?”

„Tema ise.”

„Te tahate öelda, et see ongi siis päriselt tõsi? Zeus on minu isa?”

Perseus ei olnud kunagi uskunud oma ema pöörast lugu sellest, kuidas Zeus teda kuldvihma kujul külastas. Ta oli pidanud endastmõistetavaks, et tema pärisisa on mõni rändav moosekant või katlapaikaja, kelle nime ema polnud teada saanudki.

„Täiesti tõsi, vend Perseus,” ütles pikk naine.

„Vend?”

„Mina olen Athena, Zeusi ja Metise tütar.”

„Hermes, Zeusi ja Maia poeg,” lausus noormees ja kummardas.

Nooruki jaoks, kes oli üles kasvanud kaitstuna, oli seda palju. Nüüd rääkisid kaks olümplast talle, et Zeus oli tal sünnist saadik silma peal hoidnud. Tema juhtiski puust kasti Diktyse kalavõrku. Ta oli vaadanud, kuidas Perseusest kasvas noormees. Ta oli näinud, kuidas ta võttis vastu Polydektese väljakutse. Ta imetles nooruki vaprust ning saatis kaks oma lemmiklast nende poolvenda Medusa pea äratoomisel abistama.

„Te aitate mind?” küsis Perseus. See oli palju enamat, kui ta oli lootnud.

„Gorgot tappa me sinu eest ei saa,” vastas Hermes, „aga me võime aidata väljavaateid pisut sinu kasuks kallutada. Neist võib sulle abi olla.” Ta vaatas alla ja kõnetas sandaale oma jalas. „Minu venna Perseuse jalga!” käsutas ta. Sandaalirihmad keerasid end jumala pahkluude ümbert lahti ja sandaalid lendasid Perseuse juurde. „Võta kõigepealt enda omad ära.”

Perseus tegigi nii ja otsekohe seadsid Hermese sandaalid end talle jalga.

„Sul on enam kui küllalt aega nendega harjuda,” lausus Athena, vaadates kerge lõbususega, kuidas Perseus hüppas õhku nagu tantsija.

„Sa ajad nad segadusse,” ütles Hermes. „Sa ei pea lendamiseks jalgadega vehkima. Lihtsalt mõtle.”

Perseus pani silmad kinni ja pingutas.

„Ära punnita, nagu hakkaksid pasale. Lihtsalt kujuta ette, et oled õhus. Täpselt nii! Saidki käppa.”

Perseus tegi silmad lahti ja avastas, et oli õhku tõusnud. Ta kukkus mürtsatusega maa peale tagasi.

„Harjutamine! See on kõige alus. See aga on peakott meie onult HADESELT. Kui sa seda kannad, ei näe sind keegi.”

Perseus võttis peakoti vastu.

„Minul on sulle samuti midagi,” ütles Athena.

„Aa,” tegi Perseus, pani peakoti ära ja võttis Athena pakutud eseme. „Paun?”

„Sellest võib sulle kasu olla.”

Pärast lendavaid sandaale ja nähtamatuks tegevat mütsi tundus lihtne pruunist nahast paun pisut pettumusttekitav, kuid Perseus üritas seda mitte välja näidata. „Väga lahke, kindlasti kulub marjaks ära.”

„Kulub tõesti,” ütles Athena, „kuid mul on sulle veel midagi. Võta…”

Ta ulatas Perseusele relva, mille lühike tera oli vikatitaoliselt kaarjas.

„Ole väga ettevaatlik, selle tera on väga terav!”

„Tõsijutt!” kinnitas Perseus pöidlalt verd imedes.

„Selle nimi on harpe ja see lõikab kõigest läbi.”

„See on sepistatud adamantiumist,” lisas Hermes. „See on täiuslik koopia suurest sirbist, mille Gaia Kronosele valmistas.”

„Ja selle kilbi taolist teist ei ole,” lausus Athena. „Seda nimetatakse AIGISEKS. Hoolitse, et selle pind oleks alati peeglina läikiv nagu praegu.”

Perseus varjas silmi tõusva päikese valguse eest, mis läikimalöödud pronksilt vastu helkis.

„Kas selle lõikava valgusega tuleks Medusat pimestada?”

„Sa pead ise välja mõtlema, kuidas seda oleks kõige parem kasutada, aga usu mind, ilma selle kilbita sa sihile ei jõua.”

„Ja sured,” lisas Hermes. „Aga sellest oleks kahju.”

Perseus suutis vaevu elevust vaos hoida. Tiivad tema kandade juures võbisesid ja ta avastas, et kerkib õhku. Ta vihistas harpe’ga paar korda läbi õhu.

„See on lihtsalt hämmastav! Mida ma siis edasi teen?”

„Kõiges ei saa me sind aidata. Kui sinust peab saama kangelane, pead sa ise otsustama ja ise…”

„Ma olen kangelane?”

„Võid olla.”

Hermes ja Athena olid nii ilusad! Nad särasid. Kõike, mida nad tegid, tegid nad ilma mingi nähtava pingutuseta. Nende kõrval tundis Perseus end piinlikult kohmakana.

Justkui oleks tema mõtteid lugenud, sõnas Athena: „Küll sa harjud aigise, sirbi, sandaalide, peakoti ja paunaga. Need on ainult välised asjad. Kui sinu mõte ja hing on eesmärgile suunatud, tuleb kõik muu järele. Ära ole pinges.”

„Aga keskendu,” ütles Hermes. „Lõdvestumine ilma keskendumiseta viib läbikukkumisele.”

„Keskendumine pinges olles viib täpselt sama kindlalt läbikukkumisele,” märkis Athena.

„Nii et ma pean keskenduma…” lausus Perseus.

„Täpselt.”

„… aga rahulikult?”

„Keskendu rahulikult. Täpipealt.”

Perseus seisis natuke aega ning hingas sisse ja välja enda lootust mööda lõdvestunult, kuid keskendunult, keskendunult, kuid rahulikult.

Hermes noogutas. „Mina arvan, et sellel noormehel on suurepärane võimalus eduks.”

„Aga üks asi, mille juures need – imelised – kingitused mind aidata ei saa, on gorgode leidmine. Ma olen igalt poolt küsinud, aga paistab, et keegi pole teisega selles osas ühte meelt, kus nad elavad. Kusagil saarel, kaugel mere peal, ainult niipalju on selge. Aga millisel saarel? Millisel merel?”

„Seda ei saa me sulle öelda,” lausus Hermes, „aga kas sa oled kuulnud PHORKIIDIDEST?”

„Mitte ealeski.”

„Mõnikord nimetatakse neid ka GRAIADEKS ehk Hallideks,” ütles Athena. „Nagu nende õed, gorgod Stheno ja Euryale, on ka nemad Phorkyse ja Keto tütred.”

„Nad on vanad,” jätkas Hermes. „Nii vanad, et neil on kolme peale ainult üks silm ja üks hammas.”

„Otsi nad üles,” ütles Athena. „Nad teavad kõike, aga ei räägi midagi.”

„Kui nad midagi ei ütle,” tähendas Perseus, „mis kasu neist siis on? Kas ma pean neid sirbiga ähvardama?”

„Ei-ei, sa pead midagi peenemat välja mõtlema.”

„Midagi palju kavalamat,” lisas Hermes.

„Aga mida?”

„Kindlasti tuleb sul midagi pähe. Graiad elavad koopas Kisthene metsikutel kallastel, niipalju teavad kõik.”

„Me soovime sulle edu, vend Perseus,” lausus Athena.

„Rahulik, kuid keskendunud, see on kõige olulisem,” lõpetas Hermes.

„Hüvasti…”

„Õnn kaasa…”

„Oodake, oodake!” karjatas Perseus, kuid jumalate kogud ja kujud olid juba hakanud eredasse hommikuvalgusse sulama ja varsti kadusid nad täielikult. Perseus seisis üksinda pühade tammede salus.

„Vähemalt sirp on päris,” pomises Perseus, vaadates haava oma pöidlal. „Paun on päris, sandaalid on päris. Aigis on päris…”

„Kas sa üritad mind pimestada?”

Perseus pöördus välgukiirusel.

„Vaata ka, kuhu sa selle kilbiga välgutad,” kostis pahane hääl.

Tundus, et hääl tuleb talle kõige lähema tammepuu südamest.

„Nii et te oskate ikkagi rääkida, puud,” tähendas Perseus.

„Muidugi me oskame rääkida.”

„Tavaliselt me lihtsalt ei soovi rääkida.”

„Nii vähe on asju, mida tasuks öelda.”

Nüüd kostis hääli igalt poolt metsast.

„Saan aru,” ütles Perseus. „Aga võib-olla te ütleksite, kuhupoole Kisthene jääb?”

„Kisthene? See on Aioolias.”

„Pigem ikka Früügias,” pistis teine hääl.

„Mina nimetaksin seda Lüüdiaks.”

„Noh, igatahes on see ida pool.”

„Jooniast põhja pool, aga Propontisest lõunas.”

„Ära tee neist väljagi, noormees,” kõmistas vana tammepuu lehti sahistades. „Neil pole asjast aimugi. Lenda üle Lesbose saare ja siis mööda Müüsia rannikut lõuna poole. Hallide Õdede koobas lihtsalt ei saa kahe silma vahele jääda. See asub kalju all, mis on nirgi kujuline.”

„Sa mõtled ikka kärpi,” piiksus üks väike tammevibalik.

„See oli ju ometi saarmas?”

„Mina ütleksin, et metsnugis.”

„See kalju meenutab tuhkrut ja mitte midagi muud!”

„Ma ütlesin „nirk” ja ma mõtlesin nirki!” nähvas vana puu, väristades end üle terve kere, nii et lehed võbisesid.

„Aitäh,” sõnas Perseus. „Ma pean nüüd tõesti minema hakkama.”

Ta viskas pauna õlale, pani sirbi vööle ja võttis kilbi kindlalt haardesse, kortsutas enda sisse vaadates kulmu, et sandaalid üles äratada, ja sööstis valju võidurõõmuhüüdega taevasinasse.

„Õnn kaasa!” hüüdsid tammed.

„Otsi kaljut, millel on marmoseti kuju…”