Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 6

AKRISIOS, Argose1 valitseja, kellel polnud õnnestunud sigitada oma kuningriigile meessoost pärijat, läks Delfisse oraakli käest uurima, kuidas ja millal võiks ta sellise pärija saada. Preestrinna vastus oli häiriv:

Kuningas Akrisiosel ei saa olema poegi, kuid tema tütrepoeg tapab ta.

Akrisios armastas oma tütart ja ainsat last Danaed, kuid elu armastas ta rohkem. Oraakli ennustusest oli selge, et ta peaks tegema kõik, mis tema võimuses, et hoida kõiki sigimisealisi mehi Danae lähedusse pääsemast. Sel eesmärgil käskis ta ehitada palee alla pronksist kambri. Sellesse kiiskavasse, läbitungimatusse vanglasse lukustatud Danaele lubati nii palju mugavusi ja nii palju naissoost seltsilisi, kui ta ainult soovis. Nagu Akrisios endale ütles, pole ta ju ometi kalgist kivist südamega.2

Akrisios oli kindlustanud pronkskambri kõigi sissetungijate vastu, kuid ta polnud arvestanud kõikenägeva ja ülinutika Zeusi ihadega, kellele Danae oli silma jäänud ja kes arutaski nüüd, kuidas ta saaks kinnisesse kambrisse tungida ja oma soovid rahuldada. Väljakutsed Zeusile meeldisid. Oma pika armukarjääri jooksul oli Jumalate Kuningas muutnud end ihaldatud naisterahvaid ja aegajalt ka meesterahvaid taga ajades kõikvõimalikeks eksootilisteks olevusteks. Oli selge, et Danae vallutamiseks peab ta välja mõtlema midagi paremat kui tema tavalised sõnnid, karud, metskuldid, täkud, kotkad, hirvesokud ja lõvid. Siin oli vaja midagi pisut äärmuslikumat…

Ühel ööl sadas laeakna kitsast pilust sisse kuldne vihmavaling, voolas Danae sülle ja tungis tema üsasse.3 Suguühte vorm oli küll ebaharilik, kuid Danae jäi lapseootele ning kui aeg kätte jõudis, tõi oma ustavate naissoost teenijate abil ilmale terve sureliku poisslapse, kellele pani nimeks PERSEUS.

Koos Perseuse sureliku kehaga olid tulnud ka kaks väga heas töökorras kopsu ning kuidas Danae ja tema teenijad ka ei püüdnud, ei suutnud nad summutada lapse halinat ja nuttu, mis kostis läbi vangla pronksseinte ka Danae isani kaks korrust kõrgemal.

Kui kuningat võttis vastu vaatepilt tütrepojast, oli tema raevu hirmus vaadata.

„Kes julges sinu kambrisse sisse murda? Ütle mulle tema nimi ja ma lasen ta kohitseda, teda piinata ja ta tema enda soolikatega kägistada!”

„Isa, ma usun, et see oli Taeva Kuningas ise, kes minu juurde tuli.”

„Sa tahad öelda, et – palun pange selle lapse suu juba ükskord kinni! – see oli Zeus?”

„Isa, ma ei saa valetada, tema see oli.”

„Väga usutav. Tegelikult oli see mõne sinu neetud ümmardaja vend, eks?”

„Ei, isa, see oli nii, nagu ma ütlesin. Zeus.”

„Kui see jõmpsikas oma kisa ei lõpeta, lämmatan ma ta selle padjaga!”

„Tal on lihtsalt kõht tühi,” ütles Danae ja tõstis Perseuse rinna juurde.

Akrisios mõtles raevukalt. Padjaga ähvardamisele vaatamata teadis ta, et pole suuremat kuritegu kui oma perekonnaliikme tapmine. Kui ta mõrvaks oma lähedase, kutsuks see fuuriad allmaailmast ja nad jälitaksid teda kas või maailma lõppu, nüpeldades teda oma raudpiitsadega, kuni nahk on kehalt maha kistud. Nad ei jätaks enne, kui ta on peast täiesti segi. Kuid oraakli ettekuulutuse tõttu ei saanud ta lapselast ka ellu jätta. Võib-olla…

Järgmisel õhtul, keelepeksuhimulise linnarahva pilkude eest varjus, laskis Akrisios Danae ja väikese Perseuse puidust kasti sulgeda. Tema sõdurid naelutasid kasti kaane kinni ja heitsid kasti kaljult merre.

„Nii,” lausus Akrisios käsi pühkides, justkui tahaks endalt igasuguse vastutuse võtta. „Kui nad saavad hukka – ja hukka saavad nad kindlasti –, ei saa keegi öelda, et selle otsene põhjustaja oleksin mina. See on mere, kaljude ja haide süü. See on jumalate süü. Minul pole sellega midagi pistmist.”

Nende libedate lohutussõnadega vaatas kuningas Akrisios, kuidas kast laintel hüpeldes silmist kaob.