Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 24

„Nii et said sõnniga hakkama,” tähendas Eurystheus habet siludes. „Väga nutikas, muidugi-muidugi. Aga üksainus sõnn pole ju mingi proovikivi.”

Herakles ei öelnud midagi. Ta seisis ja ootas juhtnööre.

„Nii. Ma tahan, et sa tooksid mulle DIOMEDESE neli mära.”

„Diomedese?”

„Kas sa ei tea mitte midagi? Diomedes on Traakia kuningas. Märad on emased hobused. Hobused on laka ja kapjadega neljajalgsed. Diomedesel on neli mära. Neli on number kolme ja viie vahel. Nüüd mine – ja ära ilma märadeta tagasi tule, on selge?”

Teel põhja poole, Traakiasse, hüppas Herakles läbi Pheraist, et külastada oma sõpru, Pherai kuningas ADMETOST ja tema kaasat kuninganna ALKESTIST, paari, kelle lugu on jutustamist väärt.

Palju aastaid varem oli Zeus olnud sunnitud tapma Apolloni poja Asklepiose, meditsiini ja ravikunsti asjatundja.47 Ares ja Hades olid kurtnud Asklepiose kombe üle surelikke pärast surma jälle ellu äratada, mis muutis sõjapidamise ja surma narruseks. Zeus võttis nende argumente kuulda ja tappis Asklepiose välgunoolega. Raevuhoos Apollon tormas Hephaistose sepikotta ja võttis ette kolm KÜKLOOPI, kelle ülesandeks oli Zeusile välgunooli toota. Jumalate kuningat ennast Apollon Asklepiose tapmise eest karistada ei saanud, kuid kükloope – Argest, Steropest ja Brontest – sai ta karistada. Ta tappis kõik kolm nooltega. Sellist vastuhakku ei võinud sallida ning Zeus pagendas Apolloni Olümposelt ja määras ta ühe sureliku juurde orjatööle. Zeusi väljavalitud surelik oli Tessaalia kuningas Admetos, kes oli kuulus külalislahkuse poolest (see oli alati kindel tee Zeusi südamesse), tema juurde saadetigi Apollon üheks aastaks ja üheks päevaks karjuseks.

Selgus, et karistus oli Apolloni jaoks kõige muud kui koormav. Algusest peale said nad Admetosega imepäraselt läbi. Admetos, kes oli äsja trooni pärinud ja polnud veel abielus, oli võluv, külalislahke, heasüdamlik ja kehalt kütkestav. Kaugel sellest, et noor kuningas oleks olnud Apolloni isand, temast sai hoopis Apolloni armuke. Apollonile meeldis karjusetöö väga ja ta kandis hoolt, et kõik Admetose lehmad tooksid ilmale kaksikud, suurendades sellega tohutult kuningliku karja väärtust. Noil aegadel oli kari – nii on see suures osas maailmast ka tänapäeval – oluline rikkuse ja staatuse näitaja. Admetose jõukus kasvas ja Apolloni teenistusaeg möödus linnutiivul. Nad jäid sõpradeks ja jumal aitas isegi oma lemmikul võita Alkestise südame, kes oli üks Iolkose kuninga PELIASE48 üheksast tütrest. Alkestis oli nii kaunis, et printsid ja ülikud kõikjalt Kreekast nõudlesid tema kätt. Tema isa otsustas, et annab ta naiseks esimesele kosilasele, kes näitab, et suudab metskuldi ja lõvi kaariku ette rakendada. Seni oli kahe nii kokkusobimatu looma ühterakendamine kõigile proovijatele võimatuks osutunud, kuid Admetosel see Apolloni abiga õnnestus. Ta sõitis kaarikuga Peliase ette ja saigi endale pruudi.

Jumal tuli oma sõbrale jälle appi, kui Admetos ei kummardanud Alkestise võlumise ja endalevõitmise elevuses enam piisavalt usinalt Artemist, kes oli tegelike ja kujuteldavate solvangute suhtes võibolla tundlikum kui ükski teine olümplane. Ta karistas Admetost unarussejätmise eest sellega, et saatis pruudikambrisse maod, mis tõmbas noorpaari esimesele koosveedetud ööle üsnagi otsustavalt pidurit. Apollon aga aitas Admetost ja juhendas, milliste palvete ja ohverdustega oleks kõige parem tema ägedaloomulist õde lepitada. Maod kadusid ja mesinädalad jätkusid. Pruudikambri ekstaasist sai täiuslik abieluõndsus ning Admetose ja Alkestise abielu oli üks õnnelikumaid terves Kreekas.

Admetos meeldis Apollonile nii väga, et jumal ei kannatanud mõtet oma armastatud sõbra surmast. Selle asemel et paluda Zeusil oma lemmikule surematus kinkida, nagu olid Selene ja Eos oma surelike armastajatega teinud49, lähenes Apollon probleemile teisiti. Ta kutsus MOIRAD – kolm saatusejumalannat, KLOTHO, LACHESISE ja ATROPOSE – üles Olümposele ja jootis nad väga purju.

„Kulla moirad,” lausus ta pisut tuikudes ja sõnu pudistades, et jätta mulje, nagu oleks tema sama joobnud, „ma armastan teid.”

„Kurat, mina armastan sind ka!” hüüatas Atropos.

„Sa oled… hõk… parim,” luksatas Klotho.

„Ma olen seda alati öelnud!” lisas Lachesis, neelatas ja pühkis silmanurgast pisara.

„Ma olen valmis ette võtma igaühe, kes ütleb midagi muud, ja ta teise ilma saatma!”

„Pagana õige!”

„Nad on kutud!”

„Nii et kui ma paluksin teilt teenet, daamid…” jätkas Apollon.

„Ükskõik mida!”

„Arv võivesta… võid arvestada, et see on tehtud.”

„Ainult ütle.”

„Minu sõber Admetos. Väga tore inimene. Tõeline vürst!”

„Mina arvasin, et ta on kuningas.”

„Nojah, kuningas ta ongi,” tunnistas Apollon. „Aga vürst inimeste seas.”

„Üsna loogiline,” tunnistas Atropos. „Vürstist kuningas.”

„Aga mitte kuningast vürst?”

„Asi on selles,” ütles Apollon, et nad teemast liiga kõrvale ei kalduks, „et ma tahaksin paluda teie abi, et kindlustada, et tema elutee ei katkeks.”

„Katkestamine, see on minu töö!” teatas Atropos.

„Tean,” sõnas Apollon.

„Sa tahad, et ma ei lõikaks tema elulõnga katki?”

„Ma hindaksin seda kui suurimat teenet.”

„Sa tahad, et ta elaks igavesti?”

„Kui seda on võimalik korraldada.”

„Uuh, see on päris suur palve. Elulõnga lõikamine on ju minu töö. Kui ma seda ei lõikaks… noh, see oleks hoopis teine asi. Mis te ütlete, sõsarad?”

Apollon täitis nende peekrid uuesti. „Jooge veel natuke, kuni te selle üle järele mõtlete.”

Moirad panid pead kokku.

„Kuna me armastame sind…” lausus Klotho lõpuks.

„Hirmsasti…” pistis Lachesis vahele.

„Kuna me armastame sind hirmsasti, lubame me seda. Ainult selle ühe korra. Kui sinu sõber… Mis ta nimi oligi?”

„Admetos. Admetos, Pherai kuningas.”

„Juhul kui Admetos, Pherai kuningas, leiab kellegi teise, kes on valmis tema eest surema…”

„… siis ei näe me mingit põhjust, miks me peaks tema lõika lõngama…”

„Lõnga lõikama.”

„Nii, nagu ta ütles.”

See oligi kokkulepe, mida Apollon nüüd Admetosele seletas.

„Sind ei viida kunagi allmaailma, kui sa ainult leiad kellegi, ükskõik kelle, kes on nõus sinu asemel minema.”

Admetos läks oma vanemate juurde. Nende parimad päevad on juba nähtud, arutles ta, ja üks neist on kindlasti nõus laskma end varem ära viia, kui see tähendab, et mina saan surematuse.

„Sina sigitasid mu,” ütles ta oma isale PHERESELE, „siis on ju ometi sinu kohus hoolitseda, et ma edasi elaksin.”

Admetose üllatuseks ja alanduseks ei olnud Pheres aga sugugi koostööaldis.

„Jah, mina sigitasin su ja tõstsin su valitsejaks selle maa üle, kuid ma ei näe, et mul oleks kohustust sinu eest surra. Meie esivanematel ega Kreekas pole ühtegi seadust, mis ütleks, et isad peaksid oma laste eest surema. Sa sündisid, et elada oma elu, olgu see siis õnnelik või armetu. Mina olen sulle juba andnud kõik, mida pean andma. Ma ei oota, et sina minu eest sureksid, ja sina ei peaks ootama, et mina sureksin sinu eest. Hea küll, sa armastad elu ja päevavalgust. Mis paneb sind arvama, et sinu isa neid vihkab? Võta teatavaks: surnud oleme me kaua. Elu on küll lühike, kuid magus.”50

„Jah, aga sina oled juba oma elu ära elanud, aga mina…”

„Ma olen oma elu ära elanud siis, kui see saab loomuliku lõpu, mitte siis, kui sina seda ütled.”

Oma lihalt ja verelt nina pihta saanud, heitis Admetos võrgu laiemalt välja. Kunagi varem polnud ta surematusele mõelnud, aga nüüd, mil Apollon oli öelnud, et see on võimalik, sai sellest tema kinnismõte. Nüüd uskus ta, et tal on sellele õigus. Ta oli arvanud, et on lihtne leida kedagi, ükskõik keda, kes teeks tema eest seda lihtsat asja ja sureks. Tuli aga välja, et kõik, nagu tema isagi, hoidsid oma elunatukesest arusaamatu innuga kinni. Viimaks tuli appi tema ustav ja armastav naine Alkestis. Tema teatas, et on nõus abikaasa eest surema.

„Kas sa mõtled seda tõsiselt?”

„Jah, kallis,” vastas naine ja patsutas rahulikult tema käsivart.

„Sa teed seda tõesti minu heaks rõõmuga?”

„Rõõmuga, kui see sind rõõmustab.”

Ehitati uhke marmorist hauakamber ja Alkestis seadis end valmis Admetosele määratud lahkumisajaks, mis nüüd tähistas tema enda lahkumist. Aga kui see päev kätte jõudis, muutis Admetos järsult meelt. Ta mõistis, kui väga ta Alkestist armastab ja kui palju vaesem on tema elu ilma naiseta. Tegelikult tundus talle nüüd, et pikk ja lõputu eksistents üksi on surmast hullem. Ta anus Alkestist, et see ei läheks. Kuid saatusejumalannad olid kuulnud, kui Alkestis teatas oma kavatsusest mehe asemele astuda, ja tema soovi talletanud. Ta pidi surema – ja surigi.

Just sel hetkel, kui ahastuses Admetos üritas oma teoga leppida, tuligi tema paleesse Herakles.

Admetos pidas enda kui võõrustaja kohustusi nii oluliseks, et ei saanud lasta külalist lihtsalt minema saata. Ta tegi, mis suutis, et oma kurvastust varjata ning võtta külaline vastu kogu sõbralikkuse ja heldusega, mille poolest ta kuulus oli. Sellest hoolimata hakkas Heraklesele paratamatult silma, et tema vana sõber on riietatud musta.

„Noh, tegelikult suri meie palees keegi.”

„Ma lahkun siis. Ma võin alati mõni teine kord tulla.”

„Ei-ei. Palun, tule sisse. Ma ei lepi äraütlemisega.”

Herakles ei olnud ikka veel kindel. Võõrustajatel on kohustused, kuid need on ka külalistel. „Kes suri? Ega ometi keegi sulle lähedane?”

Admetosel polnud soovi sõpra oma muredega vaevata. „Mitte veresugulane, võid mind uskuda…” mis oli rangelt võttes ju tõsi. „Üks naine majalistest, muud midagi.”

„Noh, sellisel juhul…” Herakles tuli suurde saali. Tema pilk langes aplalt lauale, kuhu oli kaetud matusepidusöök. „Ma olen alati öelnud, et sina pakud kõige paremaid veine ja kooke!” ütles ta ning võttis endale heldekäeliselt mõlemat.

„Sa oled väga lahke,” lausus Admetos. „Ma jätan su hetkeks üksi, kuid palun, tunne ennast täpselt nagu kodus.”

Herakles asus rõõmsalt vitsutama. Ta jõi ära kõik veini laual ja karjus, et toodaks lisa. Tuli palee ülemteener, sünge nägu ees. Ta oli vana kooli teener. Isegi oht sütitada maailma tugevaima mehe kurikuulsat ägedat loomust ei suutnud teda kohustuste täitmisest kõrvale kallutada.

„Kas sul pole mingit häbi?” ütles ta tungival sosinal. „Kuidas saad sa niimoodi süüa ja juua majas, kus valitseb selline kibe lein?”

„Mille pagana pärast ma ei peaks seda tegema? Kes siis surnud on? Ainult mingi teenijanaine või keegi selline.”

„Kuulake vaid teda, jumalad! Meilt võeti meie kallis kuninganna, aga sina julged nimetada teda „mingiks teenijanaiseks”!”

„Alkestis? Aga Admetos ütles…”

„Tema majesteet on just praegu aias ja nuuksub, nii et tema õilis süda tahab lõhkeda!”

„Oh, olen mina alles narr!”

Nüüd valdas Heraklest üks tema süütunde ja ägeda enesealanduse hoogusid, mis tal ühtelugu peal käisid. Ta tagus endale vastu rinda ja hüüdis, et on kõige tundetum tolvan, kes eales maailmas elanud, ta pole väärt olema külaline mitte kellegi majas, ta on juhmakas, narrist mats ja madalamast madalam. Siis tuli tal mõistus pähe ja ta taipas, mida peab tegema.

„Ma lähen allmaailma,” ütles ta endale, „ja võitlen igaühega, kes ei lase mul Alkestist tagasi üles tuua. Ma vannun seda.”

Tal aga vedas, nii et nõnda drastilisi samme polnud astuda vajagi. Enne teeleasumist läks Herakles uhiuude hauakambrisse Alkestisele austust avaldama. Sealt leidis ta THANATOSE, surmajumala, kes hakkas parajasti Alkestise hinge ära viima.

„Lase lahti!” röögatas Herakles.

„Sul pole siia midagi asja!” vastas Thanatos. „Ma käsin sind…”

Möirgega oli Herakles tal kallal, väänas abitu Thanatose maha ja hakkas teda rusikatega taguma.

Mõni aeg hiljem lõpetas Admetos oma aias nutmise ja läks tagasi paleesse. „Kus on Herakles?” küsis ta.

„Ah tema?” kirtsutas ülemteener nina. „Ta lahkus kohe, kui kuulis, et kuninganna on surnud. Head teed tal minna, ütlen mina!”

Samal hetkel tormas Herakles sisse. „Jõudsingi tagasi,” ütles ta ning laksas Admetosele õlale, „ja ma tõin ühe sõbra ka kaasa.” Ta pöördus ukse poole ja hõikas: „Sa võid nüüd sisse tulla!”

Alkestis tuli sisse ja jäi, häbelik naeratus näol, seisma oma abikaasa ette, kes vaatas teda, ilma et oleks oma silmi uskunud.

„Ma panin Surma enda pikali, et Alkestis sulle tagasi tuua,” ütles Herakles, „nii et, kurat võtaks, vaata, et sa teda enam käest ei lase!”

Tundus, et Admetos ei kuulnudki teda. Tal oli silmi ainult oma naise jaoks.

„Jah. Nojah. Ma jätan teid siis omavahele. Traakia ootab. Ma pean ühed hobused ära tooma.”

Kui Eurystheus saatis Heraklese Diomedese nelja mära järele, ei varustanud ta teda mingite lähemate üksikasjadega. Meile on aga teada hobuste nimed. Need olid PODARGOS, „sähvivajalgne”, XANTHIPPE, „kollane hobune”51, LAMPON, „särav”, ja DINOS, „kohutav”.52 Mis aga olulisem – Herakles ei teadnud, et kõlvatu kuninga kombe tõttu sööta hobustele inimliha olid kõik neli läinud täiesti ohjeldamatult hulluks, neid hoiti pronkslatrites, raudahelates ning nad olid ohuks kõigile, kes nende lähedusse läksid.53

Kui Herakles jõudis Diomedese paleesse Traakias, saatis teda tema noor sõber ja armuke ABDEROS, Hermese poeg.54 Herakles jättis Abderose hobuseid valvama ja läks ise kuningaga läbi rääkima.

Uudishimu sai Abderosest võitu ja ta läks märadele liiga lähedale. Üks neist haaras tema käe hammaste vahele ja tiris ta latrisse. Mõne hetkega kisti ta lõhki ja kugistati alla.

Herakles mattis tema moonutatud jäänused maha ja asutas haua ümber linna, mille nimetas oma kadunud kallima auks Abderaks.55 Hullunud ja vihaleaetud kangelane suunas oma raevu kogu jõu Diomedesele, nottis maha tema paleevalvurid, haaras kuninga ja viskas ta tema enda hobuste ette. Oma kunagise isanda ebameeldiva maitse tõttu kaotasid märad isu inimliha järele, nii et Herakles sai nad midagi kartmata kaariku ette rakendada ja nendega tagasi kaugesse Mükeenesse sõita. Eurystheus, kes kindlasti hakkas nüüd juba harjuma pettumusega selle üle, et Herakles alati ainsagi kriimuta tagasi jõuab, pühendas märad Herale ja hakkas nende abil aretama oma tõuhobuseid. Hilisemad kreeklased uskusid, et just nende sugupuust oli pärit ka Aleksander Suure kuulus hobune Bukephalos.