Читать книгу Kreeka kangelased - Stephen Fry - Страница 27

Hesperiidid, õhtunümfid, olid esimesena vormitust Kaosest võrsunud NYXI, ööjumalanna ja EREBUSE, pimedusejumala kolm kaunist tütart. Oli teada, et hesperiidid hoolitsevad aia eest, kus kasvab õunapuu, mille kuldõunad annavad surematuse igaühele, kellel on õnne neid maitsta. Gaia ise, maajumalanna ja kõige ema, oli pakkunud neid puuvilju Zeusile ja Herale nende pulmapidusöögil, nüüd aga oli Hera pannud järjekordse Typhoni ja Echidna jubedusttekitava lapse, sajapealise lohe LADONI, õunapuud valvama.

Kõige suuremaks probleemiks, mis Heraklese ees seisis, ei olnud mitte puu ümber keerdunud lohe – sellised takistused olid tema jaoks tühiasi –, vaid see, et kellelgi polnud vähimatki aimu, kus hesperiidide aed asub. Mõned ütlesid, et see on Vahemerest kaugel põhja pool, hüperborealaste jäises riigis, teised väitsid, et see asub Liibüast läänes.

Põhja-Euroopas sattus Herakles kokku Eridanose jõe nümfidega.68 Need soovitasid tal küsida nõu NEREUSELT, ühelt merevanadest.69

„Kui sa ta üles leiad, räägib ta sulle kõik, mida teab,” ütlesid nümfid kooris.

Nagu enamik merejumalusi, oli ka Nereus võimeline oma soovi järgi kuju muutma. Tema teadmised olid tohutud ja nagu kõik ettekuulutamise andega õnnistatud, rääkis ka tema alati tõtt… Kuid harva kogu tõde ja veel harvemini selget, lihtsat ja ilustamata tõde.

Ma ei tea, kui kaua Heraklesel aega läks, et Nereus kätte saada, kuid viimaks tegi ta tema asukoha kindlaks – see oli ühel kaugel rannal, kus Nereus magas kerratõmbunult liival. Samal silmapilgul, kui Herakles käe tema õlale pani, muutis Nereus end paksuks morsaks. Herakles võttis ta kõvasse kallistusse. Nüüd oli Nereus juba saarmas. Herakles kukkus liivale, kuid tal õnnestus endiselt jumalast kinni hoida. Kiiresti üksteise järel avastas Herakles, et maadleb odasaba, lamantiini, merikurgi ja tuunikalaga. Kuid ükskõik mis kuju Nereus ka ei võtnud, hoidis Herakles kõvasti kinni ega mõelnudki lahti lasta. Viimaks andis Nereus alla ja muutis ennast vanaks habemega kaluriks – võibolla kõige lähem tema päriskujule.

„Sa pead tegema tiiru ümber emakese mere,” ütles Nereus, „kuni leiad selle, kes hüüab kõrgelt sinu nime. Sina aitad teda ja vastutasuks aitab tema sind.”

Rohkem ei õnnestunud Heraklesel Nereuselt ainsatki sõna välja pigistada, niisiis vabastas ta merevana oma haardest ja vaatas, kuidas ta laugleva kajakana kõrgele taevasse tõusis.

Herakles alustas Aafrika rannikust ja kammis juhtlõngu otsides läbi tuntud maailma servaalad. Kuna ta oli ikkagi Herakles, saatis ta tee peal teise ilma terve hulga olendeid, kes olid maailmale nuhtluseks. Tänapäevase Maroko ja Liibüa vahel70 kohtas ta poolhiiglast ANTAIOST, Gaia ja Poseidoni poega, kelle peamiseks meelelahutuseks elus oli möödaminejaid endaga maadlusmatšile kutsuda. Kõik, kes jõukatsumise kaotasid, pidid surema, ja Antaios oli püstitanud oma isa auks mererannale templi, mis oli ehitatud ainult tema arvutute ohvrite kolpadest ja luudest. Heraklese kõrvu olid jõudnud uudised, et tema noorem nõbu Theseus oli Ateenasse viival teel alistanud kuningas Kerkyoni, kasutades uut pankration’i kunsti, mis ühendas traditsioonilise maadlemise, käe- ja jalalöögid ning heited petterünnakute, põiklemise ning vastase kaalu ja jõu kasutamisega tema enese vastu. Herakles oli harjunud sellega, et ainsaks relvaks, mida tal relvadeta võitluses vaja läheb, on puhas lihasjõud, kuid ta oli ikkagi Theseuse kunsti õppinud ja ta uskus, et Antaiose-taoline kohmakas jõhkard ei kujuta endast mingit ohtu, ükskõik kui suurepärane võitleja ta ka poleks. Ta suundus Antaiose templi juurde ja hõikas talle väljakutse.

„Hõi!” hüüdis Antaios ja möiratas heameelest. „Nii et minust saabki see suur võitleja, kes läheb ajalukku kui rahva kangelase Heraklese alistaja ja tapja? Olgu nii!”

Nad võtsid end tavakohaselt paljaks ja asusid vastamisi, kraapides jalgadega maad nagu ründamiseks valmistuvad härjad. Herakles ründas esimesena, läks Antaiosele kogu kerega peale ja võttis ta kägistushaardesse, siis aga keeras ta üle puusa ja virutas ta sellise jõuga maha, et maapind värises. Heite jõud oleks tapnud või kindlasti vähemalt võitlusvõimetuks teinud enamiku vastaseid, kellega Herakles oli võidelnud. Kuid Antaios hüppas Heraklese imestuseks püsti ja tormas talle peale, nagu poleks midagi juhtunud. See oli kummaline.

Kreeklaste jaoks oli maadluse eesmärk vastane maha heita ja ta vastu maad suruda, kuni ta alla annab. Heraklesel õnnestuski kergesti Antaios aina uuesti ja uuesti maha suruda, kuid selle asemel, et nõrgeneda ja alla anda, tundus ta iga korraga aina tugevamaks muutuvat. Herakles märkas, et hoopis tema ise väsib. Ta ei suutnud seda mõista. Tal oli vastasest selgelt üle. Ta pühkis Antaiosel jalad alt ning lajatas ta aina uuesti ja uuesti vastu maad. Iga kord hüppas Antaios aga lihtsalt värske energiaga jälle üles, nagu poleks midagi juhtunud. Peaaegu oleks võinud arvata, et… aga muidugi!

Tõde hakkas Heraklesele koitma. Antaios oli ju Gaia poeg. Iga kord, kui ta maad puudutas, sai ta oma emakeselt Maalt jõudu.

Herakles mõistis, mida peab tegema. Viimase pingutusmühatu-sega võttis ta Antaiose karukallistusse, laskus kükakile, et viimase tõuke saaksid teha jalad, ja tõstis vastase täies tükkis maast lahti. Ta hoidis Antaiost kõrgel pea kohal, kuni tundis, et jõud hakkab hiiglase kehast välja voolama. Võimsa pingutusega murdis ta Antaiose selgroo ja viskas surnukeha maha. Oma poega puudutusega ellu äratada Gaia ei suutnud. Herakles avastas, et Antaiose kolp sobis suurepäraselt Poseidoni templi frontooni keskkaunistuseks.

Herakles jätkas rännakut ida suunas ja sattus nüüd kokku BUSIRISEGA, ühega Aigyptose71 viiekümnest pojast. Kreeklastele ei istunud inimohvrid, mida tõid OSIRISE preestrid, kelle järgi Busiris oligi oma nime saanud. Et sellele jubedale kombele lõpp teha, laskis Herakles end kinni püüda ja järgmise ohvrina raudu panna. Kui nuga juba tema rinna poole laskus, lõhkus ta ahelad ja tappis Busirise ning koos temaga kõik tema sekti preestrid. Herakles andis Busirise linnale uue nime oma sünnilinna Teeba järgi – ja just sellepärast ongi geograafid ja ajaloolased pidanud sellest ajast peale alati täpsustama, kas tegu on selle Teebaga, mis asub Kreekas, või selle Teebaga, mis asub Egiptuses.72

Hoolimata sellistest juhuslikest seiklustest, mis tähelepanu kõrvale juhtisid, ei kaotanud Herakles korrakski silmist oma tegelikku sihtmärki, vajadust leida hesperiidide aed.

Järgides merevana korraldust „teha tiir ümber emakese mere” (millest ta sai õigesti aru, et see tähendab Vahemere ümber sõitmist73), jõudis Herakles viimaks Musta ja Kaspia mere vahelistele maadele. Just seal, kui ta jõudis Kaukasuse mägedeni, hüüdiski teda hääl kõrgelt ülevalt, täpselt nagu Nereus oli ennustanud.

„Tere tulemast, Herakles! Ma ootasin sind juba.”

Herakles tõstis pilgu, varjates silmi päikese eest. Kalju külge oli aheldatud üks kogu.

„Prometheus?”

Kes teine sai see olla? Zeus oli aheldanud titaani tohutu mäe nõlvale ja saatis iga päev kotka74 titaani maksa välja rebima ja õgima. Kuna Prometheus oli surematu, kasvas maks igal ööl tagasi ja järgmisel päeval algas piin uuesti. Inimeste rahva hulgas olid lugematud põlvkonnad tõusnud, kadunud ja tõusnud, nende eestvõitleja aga pidi endiselt kohutavat piina taluma.

Herakles muidugi teadis, kes see kalju külge aheldatud kogu on. Kõik teadsid. Kuid ainult Herakles julges tõsta vibu ja lasta maha Zeusi kättemaksukotka, kui see päikesest nende poole alla sööstis.

„Ma ei saa teha nägu, nagu mul oleks kahju, et teda enam pole,” tähendas Prometheus, vaadates, kuidas kotkas surmale vastu kihutab. „Ta täitis üksnes Taeva Isa käsku, kuid ma pean tunnistama, et hakkasin seda lindu vihkama.”

Prometheuse ahelate purustamine nuiahoobiga ei võtnud Heraklesel kaua aega.

„Aitäh, Herakles,” lausus titaan sääri hõõrudes. „Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma seda hetke olen oodanud!”

„Ma ei usu, et minu isa sama tänulik oleks.”

„Zeus? Ära ole nii kindel. Sina oled tema tööriist inimeste rahva hulgas. Ma olen sinu vägitegudest kuulnud. Linnud hoiavad mind kursis sellega, mis maailmas toimub, öösiti aga, unenägudes, tulevad mulle nägemused. Ma tean, et sina, nagu ka sinu nõbu Theseus, vabastad maailma selle kõige jäledamatest elukatest: lohedest, hiigelmadudest ja mitmepäistest koletistest. Sinusuguste kangelaste abil puhastavad jumalad maailma vanast olendite põlvkonnast.”

„Miks peaks Zeus seda tahtma?”

„Ta peab alluma Ananke75 seadustele nagu meie kõik. Ta teab, et maailm on vaja teha inimsoole ohutuks, et nad saaksid õitsengule tõusta. Tuleb aeg, mil surelike pilgu eest kaovad isegi heatahtlikud olendid – nümfid, faunid ning metsade, vete, mägede ja merede vaimud, neist saavad kõigest kuuldused. Jah, ka meist, titaanidest. Isegi kõrge Olümpose jumalad tuhmuvad inimese mälus. Ma näen seda, jah, kuid see on alles kaugel tulevikus. Seni on veel palju teha. Varsti tuleb sul päästa Zeus ja teised jumalad suure ja ähvardava ohu eest, gigantide eest, kes just praegu valmistuvad üles tõusma ja Olümpost vallutama. Sellepärast sa sündisidki.”

Herakles kortsutas kulmu. „Kas sa tahad öelda, et ma olen ainult jumalate tahte tööriist? Kas mul endal mingit sõnaõigust polegi?”

„Saatus, Hukatus, Paratamatus, Ettemääratus. Need on olemas. Kuid olemas on ka sinu vaim, tahe ja hing, Herakles. Sa võid kõik sinnapaika jätta. Otsi endale kaunis kaaslane, kellega veeta ülejäänud elu rahus, hoolitsedes karja eest, kasvatades lapsi ning elades häirimatu mõtiskluse, armastuse ja rahu elu. Unusta, et Zeusil olid sinuga mingid plaanid. Unusta Hera ja Eurystheus. Unusta see, kui julmalt nad sinu kahetsust ära kasutasid. Sa oled selle eest küllaga tasunud. Tee seda. Mine. Sa oled vaba.”

„Selline… selline elu meeldiks mulle. Oh, kuidas ma tahaksin…” pomises Herakles. „Aga ma tean, et mind ei pandud siia maa peale mitte selleks, et ma teeksin midagi sellist või oleksin selline. Ma ei ütle seda sellepärast, mida sina või oraaklid mulle ütlesid, vaid sellepärast, et ma tunnen seda. Ma tean, mida ma suudan. Selle eitamine oleks reetmine. Ma lõpetaksin oma elupäevad iseennast vihates.”

„Näed?” ütles Prometheus. „Sinu saatus on olla kangelane Herakles, keda koormatakse vägitöödega, kuid samal ajal on see ka sinu valik. Sinu valik on sellele saatusele alluda. Selline ongi elu paradoks. Omast tahtest lepime sellega, et meil mingit oma tahet pole.”

See kõik oli Heraklese jaoks tsipake liiga sügavamõtteline. Ta mõistis, kuid ei mõistnud. Selles osas valdas teda vaba tahte ja saatuse teemal samasugune hämmeldus nagu meid kõiki. „Jah, hea küll, las see kõik olla, töö ootab.”

„Õigus muidugi. Üheteistkümnes neist katsetest, mis sinu nõbu sinu ette seab. Kuldsed õunad. Sina ei saa neid puu otsast noppida, seda ei saa ükski surelik. Seal lähedal hoiab minu vend Atlas taevast üleval. See on karistus rolli eest, mida ta mängis titaanide sõjas olümplaste vastu.76 Sa pead Atlast veenma, et ta sind aitaks. Hesperiidide aed asub kaugel läänes. Sul on ees pikk rännak. Ja sul on palju aega tegevusplaani väljamõtlemiseks. Nüüd aga…” titaan tõusis ja sirutas jalgu. „Ma pean vist minema ja Zeusi üles otsima. Ma langetan pea ja palun andestust. Ma olen kindel, et tema viha minu vastu on lahtunud. Võib-olla ta isegi mõistab, et tal on mind vaja.”

„Aga sina näed ju tulevikku, sa tead, mis edasi saab.”

„Ma mõtlen ette. Ma arutlen ja kujutlen. See pole päris sama asi. Mingu sul hästi, Herakles, võta vastu minu õnnistus.”

Herakles asus teele hesperiidide aia suunas, Prometheus aga seadis sammud Olümpose ja Zeusi trooni poole.

„Tuleta mulle meelde…” ütles Zeus. „Prothemus? Promedes? Midagi Pro-ga see oli, ma olen täiesti kindel.”

„Naljakas,” märkis Prometheus. „Väga-väga naljakas.”

„Sinu reetmine rebis iga päev minu südant! Maks kasvab kergemini tagasi kui süda. Ma pole ühtegi sõpra niimoodi armastanud nagu sind!”

„Ma tean,” pomises Prometheus, „ja mul on kahju. Paratamatus on raske…”

„Muidugi-muidugi. Peida aga ennast Paratamatuse taha.”

„Ma ei peida ennast millegi taha, Zeus. Ma seisan sinu trooni ees ja pakun end sinu teenistusse.”

„Minu teenistusse? Mul juba on peekritäitja.”

Athena oli seda kõike kuulnud ja tuli nüüd kalju tagant välja. „No kuule, isa. Teeme sellele lõpu. Emba teda.”

Maad võttis vaikus. Siis ajas Zeus end ohates püsti.

Prometheus ja Zeus nihkusid teineteisele lähemale. Prometheus lõi käed laiali.

„Sa oled alla võtnud,” tähendas Zeus.

„Ei tea, miks? Kas ma näen sinu habemes halli välkumas?”

„Ametikoha mured.”

„Oh, taeva pärast,” ütles Athena, „tehke juba kiiremini!”

„Athena on tark nagu alati,” märkis Prometheus, kui nad vabastasid end talumatult piinlikust ja talumatult mehelikust embusest. „Kunagi pole väljend „taeva pärast” kohasem olnud. Gigandid on tulekul. Sa ju tead, et nad on tulekul?”

Zeus noogutas.

Mõned ütlevad, et kui Herakles ületas Musta mere ja Vahemere, seilas ta jälle Heliose karikaga. Mis sõiduvahendit ta aga ka ei valinud, leidis ta lõpuks hesperiidide aia üles.

Ta kiikas üle müüri ja nägi puud, mille otsas rippus kiiskav saak, kuldsed õunad. Puutüve ümber oli keerdunud tohutu lohemadu Ladon. Kui lohe nägi surelikku üle müüri piilumas, tõstis ta pea ja sisistas.

Herakles laskis oma noole, lohe kriiskas valust ja tema keerud libisesid aeglaselt mööda puutüve alla. Järjekordne Echidna ja Typhoni laps lamas surnult maas.

Herakles ronis üle müüri ja läks puude juurde. Nagu Prometheus oli hoiatanudki, avastas ta, et kuna ta on surelik, ei saa ta õunu noppida. Asi polnud selles, et tal oleks jõust puudu jäänud, lihtsalt iga kord, kui ta käe sirutas, et mõnda õuna puudutada, see haihtus.

Kui ta oli tund aega tulutult üritanud, lahkus ta aiast ja suundus ranniku poole, Atlast otsima.

„See katse,” ütles Herakles endale haruldases vaimukushoos, „oli viljatu.”

Ta leidis küürus Atlase keskpäevase päikese käes punnitamas ja pingutamas.

„Mine minema! Mine minema! Ma ei salli, kui mind vahitakse!”

Kuid vaatepilt sellest tohutust kehast, mis kandis turjal niisugust koormat, oli vaatamist väärt. Kindlasti olete näinud mitmesuguseid variante sellest varastel maailmakaartidel, mis ongi saanud oma nime „atlas” just sellelt titaanilt. Ka temast lääne poole jäävat merd tuntakse tema auks Atlandi ookeanina.

„Palun väga vabandust,” pomises Herakles. „Ma toon tervisi sinu vennalt Prometheuselt.”

„Hah!” ühmas Atlas. „Sellelt narrilt. Ta sai valusa õppetunni, et olla Zeusi sõber on veel ohtlikum kui olla tema vaenlane.”

„Ta ütles, et sina saaksid tuua mulle kuldsed õunad, mis hesperiidide aias kasvavad.”

„Mine ja too ise, vaata, mis saab.”

„Seal oli lohe, aga ma tapsin ta ära.”

„Heldus, oled sina alles nutikas. Miks sa siis õunu ei saanud?”

„Iga kord, kui ma proovisin mõnda võtta, see haihtus.”

„Haa! Seda tegid hesperiidid. Nad on nähtavad ainult õhtuti. Nad on minu sõbrad. Nad käivad minuga juttu ajamas. Nad kastavad päevases palavuses minu laupa. Miks ma peaksin aitama sul neilt varastada? Mida sina minu heaks teed?”

Herakles seletas, mislaadi ülesandega on tegu. „Saad aru, kui ma ei vii neid õunu Tirynsi oma nõole Eurystheusele, ei saa ma ennast kunagi oma kohutavast kuritööst puhtaks pesta. Nii et sinu abi oleks mulle ülimalt väärtuslik. Kuid mina saan ka sinu heaks midagi teha. Ma võin vabastada su sinu koormast, kuni sa mulle õunad tood. Mina saan selle, mida minul on vaja, sinule aga saab osaks õnnis puhkusehetk, mil taevas sind ei rõhu.”

„Sina? Kannaksid taevast? Aga sa oled ju surelik. Kuigi korralikult lihastes, seda peab ütlema,” lisas Atlas, mõõtes Heraklest pilguga.

„Oh, ma olen piisavalt tugev, ma olen täiesti kindel.”

Atlas mõtles järele. „Olgu pealegi. Kui sa arvad, et jaksad taevast üleval hoida, ilma et sind laiaks litsutaks, tule minu kõrvale ja teeme proovi.”

Herakles oli saatnud oma elu jooksul korda palju vägitegusid, mis näitasid üleinimlikku jõudu, kuid sellega polnud miski võrreldav. Kui Atlas taeva tema õlgadele tõstis, lõi ta vankuma ja pidi pingutama, et tasakaalu hoida.

„Jumala eest, mees, kas sa tahad sandiks jääda? Sa pead hoidma raskust jalgadega, mitte seljaga. Kas sa ei tea tõstmisest midagi?”

Herakles tegi, nagu öeldud, ja laskis reitel tohutu pinge vastu võtta.

„Saan hakkama,” ütles ta õhku ahmides. „Saan hakkama!”

„Pole paha,” märkis Atlas. Ta ajas end sirgu ja painutas selga. „Ma ei arvanud, et ma saaksin veel kunagi sirgelt seista. Kas ma toon kõik õunad?”

„Too mulle hesperiidide… õunad… nii… mulle… öeldi…” hingeldas Herakles. „Nii et… jah, küllap siis… kõik…”

„Ja lohe on surnud?”

„Ei saakski rohkem surnud olla.”

„Olgu. Noh. Mul läheb üks silmapilk.”

Atlas lahkus ja Herakles keskendus hingamisele. Mis ka ei juhtuks, ütles ta endale, võin ma nüüd oma lastele öelda, et kunagi kandsin ma turjal taevast. Kui ta mõtles oma lastest, siis ei tulnud tema silme ette mitte need kümned ja kümned pojad ja tütred, kelle ta oli paljude aastate jooksul üle kogu maailma sigitanud, vaid ainult need kaks, kelle ta oli Hera nõiduse all olles tapnud. Taeva raskus turjal, mõtles ta, pole midagi selle kohutava koorma kõrval, kui sinu kätel on sinu laste veri.

Küll Atlasel läheb ikka kaua…

Pea kohal oli Helios juba madalal ja laskus oma läänepoolse palee punasse.

Viimaks saabus Atlas, käes kuldseid õunu täis nopitud korv.

„Aitäh, Atlas! Aitäh. Sa oled hea südamega ja lahke.”

„Pole midagi,” heitis Atlas ja tema silmisse ilmus riuklik pilk. „Rõõm on abiks olla. Tegelikult saaksin ma sind veel aidata, ma võiksin ise Tirynsi minna ja need sinu nõole Eurystheusele anda. See oleks tühiasi…”

Herakles taipas väga hästi, mis plaanid titaanil on. Kuid Herakles, kes ei olnud küll kõige nutikam inimene maailmas, ei olnud kaugeltki narr, nagu me oleme juba näinud. Ta eelistas ajada asju selgelt ja lihtsalt, kuid oli aastate jooksul saanud selgeks karmi õppetunni, et mõnikord on teesklemine ja pettus võimsamad relvad kui toores jõud ja aus vaprus.

„Tõesti?” küsis ta tänuliku elevusega. „See oleks imeliselt lahke. Aga sa tuled ikka tagasi?”

„Muidugi-muidugi,” kinnitas Atlas. „Ma viin ainult õunad Eurystheusele ja tulen otsekohe tagasi – ma ei jää ainsakski ööks tema paleesse. Mis sa ütled?”

„Ma ei jõua sind ära tänada! Aga enne kui sa lähed, oleks mul hädasti vaja mingit polstrit kaelale… Kui sa saaksid ainult korraks veel taeva oma kanda võtta, saaksin ma oma mantli kokku voltida ja turjale panna.”

„Jah, see võib turja ära küll hõõruda, tõsi mis tõsi,” tähendas Atlas ja vabastas Heraklese rõõmuga tema koormast. „Minul on isegi mõhnadel omakorda mõhnad peal… Oota! Kuhu sa lähed? Tule tagasi! Igavene reetur! Petis! Valevorst! Ma löön su maha! Ma jahvatan su tuhandeks tükiks! Ma… ma…”

Läks terve öö ja päev, alles siis ei kostnud titaani möirgamine, ulgumine ja manamine enam Herakleseni. Palju aastaid hiljem, kui jumalate ajad lõpule lähenesid, Zeus leebus ja muutis Atlase mägedeks, mis kannavad seniajani tema nime. Need hoiavad tänapäevani Marokos taevast oma turjal.

Eurystheus teadis, et ei saa õunu endale jätta. Nii Hera kui Athena preestritarid nõudsid, et need tuleb tagastada. Õunad jäeti ööseks Athena templisse ja hommikul olid need läinud. Athena viis need ise hesperiidide aeda tagasi.

Kuid ihaldusväärsed kuldsed õunad ei olnud veel inimeste ajaloos oma viimast sõna öelnud.

Praegu aga kõverdas Eurystheuse huuli ebameeldiv naeratus – ta arutles, mis võiks olla kaheteistkümnendaks ja viimaseks ülesandeks. Kaheteistkümnendaks ja täiesti viimaseks ülesandeks.

„Too mulle… mõtleme siis… jah. Too mulle…”

Eurystheus venitas dramaatilist pausi ja nautis pingsat vaikust, mis saalile laskus.

„Too mulle…” kordas ta oma sõrmeküüsi uurides, „too mulle Kerberos.”

Õukondlaste ahhetus ületas kõik tema ootused.

Kuid Herakles oskas hetke loomulikult ära rikkuda. „Aa, Kerberos?” heitis ta, ja isegi kui ta oleks lisanud: „Ja ongi kõik?” poleks ta saanud Eurystheuse suurest avaldusest täielikumalt õhku välja lasta. „Olgu pealegi. Lahtiselt või lõa otsas?”

„Mõlemad sobivad!” nähvas Eurystheus. Siis aga lisas ta kiire käevibutusega: „Nüüd kao mu silmist!”