Читать книгу Draakoni silmad - Stephen King - Страница 11

Tol ajal, kui kuninganna või ükskõik milline kuningliku sünnipäraga naine jäi voodisse last sünnitama, saadeti ämmaemanda järele. Arstid olid kõik mehed, ja ükski mees ei tohtinud sellest naiste tegevusest osa võtta. Peteri ilmale aidanud ämmaemand oli Anna Crookbrows, Kolmandalt Lõunapoolselt Tänavalt. Ta kutsuti jälle, kui Sashal saabus aeg Thomast sünnitada. Anna oli Sasha teise sünnituse ajaks üle viiekümne aasta vana, ja lesk. Tal oli üks poeg, ja too haigestus kahekümne aasta vanuselt vappehaigusse, mis alati tappis oma ohvrid kohutavas valus pärast paariaastast piinlemist.

Anna armastas oma poega väga, ja viimaks, kui kõik teised mõtted kasutuks osutusid, läks ta Flaggi juurde. See oli olnud kümme aastat tagasi, kumbki printsidest polnud veel sündinud ja Roland ise oli kuninglik poissmees. Flagg võttis ta vastu oma rõsketes keldriruumides, mis võisid olla ka vangikongid – vestluse ajal võis rahutu naine vahel kuulda nende eksinute karjeid, kes olid päikesevalguse eest juba palju aastaid kongi lukustatud. Ja naine mõtles judisedes, et kui kongid on lähedal, siis pidid seda olema ka piinakambrid. Ka Flaggi eluruumid ei muutnud ta sisetunnet paremaks. Põrandale oli paljude värviliste kriitidega joonistatud kummalisi mustreid. Kui ta pilgutas silmi, paistsid mustrid muutuvat. Pika musta keti küljes rippuvas puuris kraaksus kahe peaga papagoi ja rääkis vahel iseendaga, üks pea küsis ja teine vastas. Kopitanud raamatud vahtisid süngelt alla tema poole. Ämblikud kudusid pimedais nurkades võrke. Laboratooriumist hoovas kummaliste keemiliste lõhnade segu. Siiski ta kogeles kuidagi oma jutu ära ja jäi piinavas pinges ootama.

«Ma võin su poja terveks ravida,» ütles Flagg viimaks.

Anna Crookbrowsi inetu nägu muutus rõõmust peaaegu ilusaks. «Mu isand!» ohkis ta, ega suutnud midagi rohkemat öelda, nii et ta ütles uuesti: «Oh, mu isand!»

Kuid oma kapuutsi varjus jäi Flaggi valge nägu kaugeks ja mõtlikuks, ja Anna hakkas uuesti kartma.

«Mida sa sellise ime eest maksaksid?» küsis Flagg.

«Ükskõik mida,» ohkis Anna ja mõtles seda tõsiselt. «Oh, mu isand Flagg, ükskõik mida!»

«Ma küsin üht teenet,» ütles Flagg. «Kas sa teed seda?»

«Rõõmuga!»

«Ma ei tea veel, mis see on, aga kui aeg tuleb, siis ma tean.»

Anna oli tema ette põlvili langenud, ja nüüd kummardus Flagg tema poole. Ta kapuuts langes maha ja ta nägu oli tõepoolest kohutav. See oli laiba valge nägu, mustad augud silmadeks.

«Ja kui sa keeldud sellest, mida ma küsin, naine…»

«Ma ei keeldu! Oh, mu isand, ma ei keeldu! Ma ei keeldu! Ma vannun seda oma kalli abikaasa nimel!»

«Siis on hästi. Too oma poeg minu juurde homme õhtul pärast pimeduse saabumist.»

Anna tuli järgmisel õhtul koos vaese poisiga. Too värises ja rappus, ta pea noogutas totakalt, ta silmad pöörlesid. Ta lõualt tilkus ilanire. Flagg andis talle peekritäie tumedat ploomikarva ravimit. «Las ta joob seda,» ütles ta. «See ajab ta suu villi, kuid las ta joob ära iga tilga. Siis korista see tobu minu juurest minema.»

Anna pomises midagi poisile. Tolle vappumine suurenes hetkeks, kui ta püüdis pead noogutada. Ta jõi kogu vedeliku ära ja tõmbus siis karjudes kõverasse.

«Vii ta minema,» ütles Flagg.

«Jah, vii ta minema!» hüüdis üks papagoi kahest peast.

«Vii ta minema, siin pole lubatud karjuda!» hüüdis teine pea.

Anna viis poja koju, olles kindel, et Flagg on ta mõrvanud. Kuid järgmisel päeval oli tema poeg vappehaigusest täiesti tervenenud ja tundis ennast hästi.

Möödusid aastad. Kui Sasha hakkas Thomast sünnitama, kutsus Flagg Anna ja sosistas midagi talle kõrva. Nad olid üksi suurtes tubades, kuid isegi sel viisil oli parem, et nii kohutav käsk sosinal edasi anti.

Anna Crookbrowsi nägu läks surnukahvatuks, kuid ta mäletas Flaggi sõnu: kui sa keeldud…

Ja kas polnud siis kuningal kaks last? Tal endal oli ainult üks. Ja kui kuningas tahtis uuesti abielluda ja neid juurde teha, siis oli see täiesti võimalik. Delainis oli palju naisi.

Nii et ta läks Sasha juurde ja rääkis julgustavalt, ja kriitilisel hetkel välkus ta käes väike nuga. Keegi ei näinud väikest sisselõiget, mille ta tegi. Hetk hiljem hüüdis Anna: «Pressi, mu kuninganna! Pressi, sest beebi tuleb!»

Sasha pressis. Thomas väljus ilma pingutuseta nagu poiss, kes kelgumäest alla siksakitab. Kuid Sasha veri purskus linale. Kümme minutit pärast seda, kui Thomas maailma saabus, oli tema ema surnud.

Ja seepärast polnud Flagg mures nukumaja-pisiasja pärast. Tähtis oli hoopis see, et nüüd, kui Roland oli vanaks saamas, polnud kuningannat maagi teel ees seismas, ja Flaggil oli valida mitte ühe pärija, vaid kahe vahel. Peter oli muidugi vanem, kuid sel polnud tegelikult tähtsust. Peterist võis aja jooksul vabaneda, kui ta peaks osutuma Flaggi eesmärkide jaoks sobimatuks. Ta oli ainult laps ega suutnud ennast kaitsta.

Olen sulle rääkinud, et Roland ei mõelnud kunagi terve oma valitsemisaja jooksul ühegi küsimuse peale pikemalt või tõsisemalt, kui ta mõtles selle küsimuse peale – kas ta peaks lubama Peteril mängida Sasha nukumajaga, mille oli nii täiuslikult valmistanud suur Ellender? Olen sulle rääkinud, et selle mõtiskluse tulemuseks oli otsus, mis käis Flaggi tahtmistele vastu. Olen ka ütelnud seda, et Flaggi arust polnud see eriti tähtis.

Kuid kas see oli tähtis? Seda pead sa ise otsustama, kui oled mind lõpuni kuulanud.