Читать книгу Draakoni silmad - Stephen King - Страница 8

Kord oli Flagg tõesti juba valmis olnud Sashat mürgitama. See oli pärast seda, kui Sasha oli palunud Rolandil armu anda paarile sõjaväedesertöörile, kellel Flagg oli tahtnud Nõelaväljakul pea maha raiuda. Ta oli väitnud, et desertöörid annavad teistele halba eeskuju. Kui lasta ühel või kahel kerge karistusega pääseda, võivad ka teised seda proovida. Flagg ütles, et ainus viis nende mõtlemapanekuks oli näidata nende päid, kes olid juba seda üritanud. Teised võimalikud desertöörid vaataksid nende pungsilmadega kolpasid ja mõtleksid kaks korda selle üle, kui vajalik on kuningat teenida.

Kuid Sasha oli juhtumi kohta üksikasju kuulnud ühelt oma teenijalt, keda Roland ei tundnud. Vanema poisi ema oli tõsiselt haigeks jäänud ja peres oli veel kolm nooremat venda ja kaks nooremat õde. Kõik nad oleksid võinud surra Delaini talve kibedas külmas, kui poiss poleks laagrist lahkunud, koju läinud ja ema jaoks puid raiunud. Noorem poiss oli temaga kaasa tulnud, sest ta oli vanema parim sõber ja tolle vande andnud verevend. Ilma noorema poisita oleks võtnud kaks nädalat, et perele terveks talveks puid raiuda. Kahekesi koos töötades jõuaksid nad valmis ainult kuue päevaga.

See näitas asja teises valguses. Roland oli väga oma ema armastanud ja oleks rõõmuga tema eest surnud. Ta küsitles tunnistajaid ja leidis, et Sashal oli õigus olnud. Ta sai teada ka seda, et desertöörid olid lahkunud alles siis, kui sadistlik vanemseersant oli korduvalt keeldunud ülemusele nende puhkusepalveid edasi andmast, ja et nad olid tagasi läinud niipea, kui neli sülda puid oli valmis tehtud, kuigi mõlemad teadsid, et nende üle mõistetakse sõjakohut ja neil pead maha raiutakse.

Roland andis neile armu. Flagg noogutas, naeratas ja ütles vaid: «Sinu tahe on Delaini tahe, härra.» Isegi kogu Nelja Kuningriigi kulla eest poleks ta lubanud Rolandil näha seda haiget raevu, mis kerkis ta südames, kui tema tahtele vastu astuti. Rolandi armuandmist kiideti Delainis väga, sest paljud Rolandi alamaist teadsid samuti, mis tegelikult toimus, ja rääkisid seda edasi neile, kes veel ei teadnud. Rolandi tarka ja kaastundlikku armuandmist peeti meeles, kui kehtestati vähem inimlikke määrusi (mis olid enamasti samuti võluri ideed). Kõik see ei muutnud Flaggi silmis midagi. Ta tahtis, et desertöörid sureks, ja Sasha oli sekkunud. Miks polnud Roland abiellunud kellegi teisega? Ta polnud ise tundnud ühtegi kandidaati ega hoolinud naistest üldse. Miks mitte kellegi teisega? Noh, polnud tähtis. Flagg naeratas armuandmise peale, kuid vandus oma südames, et ta veel näeb Sasha matuseid.

Õhtul, kui Roland armuandmiskirjale alla kirjutas, läks Flagg oma süngesse keldrilaboratooriumi. Seal ta tõmbas kätte raske kinda ja võttis puurist mürgiämbliku, keda oli seal hoidnud kakskümmend aastat, toites teda vastsündinud hiirepoegadega. Iga hiir, kellega ta ämblikku söötis, oli mürgitatud ja suremas. Flagg tegi seda, sest tahtis niimoodi ämbliku enda mürki, mis oli niigi juba tappev, veel tõhusamaks muuta. Ämblik oli veripunane ja suur nagu rott. Ta pundunud keha vabises mürgist; mürk tilkus ta suistelt selgete tilkadena, mis Flaggi töölaua plaadisse suitsevaid auke põletasid.

«Nüüd sure, mu kaunitar, ja tapa kuninganna,» sosistas Flagg, ja pigistas ämbliku oma kindaga surnuks. See oli tehtud maagilisest terasvõrgust, mis mürgile vastu pidas – siiski oli sel õhtul voodisse minnes ta käsi paistes, tuikav ja punane.

Mürk ämbliku purustatud, väändunud kehast purskus peekrisse. Flagg valas surmavale mürgile brändit, siis segas seda. Kui ta klaasist lusika välja võttis, oli selle kaha väändunud ja lömmis. Kuninganna võtaks ühe sõõmu ja langeks surres maha. Ta surm oleks kiire, kuid äärmiselt valulik, mõtles Flagg rahuldust tundes.

Sashal oli komme juua igal ööl klaasitäie brändit, sest tal oli sageli raskusi magamajäämisega. Flagg helistas kella, et teener tuleks ja joogi Sashale viiks.

Sasha ei saanud kunagi teada, kui lähedal ta oli sel õhtul olnud surmale.

Mõni hetk pärast surmava joogi pruulimist, enne teenri koputamist valas Flagg selle äravooluavasse toapõranda keskosas ja seisis, kuulates vedeliku sisinat ja pulbitsemist, kui see mööda kanalit voolas. Ta nägu väändus vihast. Kui sisin oli vaibunud, heitis ta kristallpeekri kogu jõust kaugeimasse nurka. See purunes nagu pomm.

Teener koputas ja lasti sisse.

Flagg näitas sinna, kus helkisid peekritükid. «Purustasin peekri,» ütles ta. «Puhasta põrand ära. Kasuta harja, idioot. Kui sa tükke puudutad, siis kahetsed seda.»