Читать книгу Draakoni silmad - Stephen King - Страница 6

Peter oli alles viiene, kui Sasha suri, kuid mälestused emast olid talle väga kallid. Ta mäletas ema leebe, õrna, armastava, suuremeelsena. Kuid viis aastat on päris vähe ja enamik ta mälestustest polnud eriti täpsed. Siiski oli üks selge mälestus, mida ta meeles pidas – see oli ema etteheide. Õige palju hiljem muutus see etteheide tema jaoks eluliselt tähtsaks. See oli seotud tema suurätiga.

Igal aastal esimesel mail peeti pidu, et kevadkülvi tähistada. Oma viiendal eluaastal lubati Peteril sellest esmakordselt osa võtta. Kombekohaselt pidi Roland istuma laua ühes otsas, troonipärija paremal käel, ja kuninganna teises otsas. See tähendas, et Peter oleks söömise ajal kuningannast eemal, ja seepärast juhendas Sasha teda enne einet põhjalikult, kuidas ta käituma peab. Ta tahtis, et Peter jätaks hea mulje ja paistaks kombekana. Ja muidugi Sasha teadis, et eine jooksul ei juhenda poissi keegi, sest ta isal polnud aimugi lauakommetest.

Mõned teist võivad imestada, miks jäi Peterile lauakommete õpetamine Sasha ülesandeks. Kas poisil polnud kasvatajat? (Tegelikult oli tal kaks tükki.) Kas polnud teenreid, kes täielikult pühenduksid väikese printsi eest hoolitsemisele? (Hordide kaupa.) Neid oli raske mitte Peteri eest hoolitsema panna, vaid neid Peterist eemal hoida. Kuid Sasha tahtis ise last kasvatada, vähemalt nii palju, kui ta suutis. Tal oli väga kindel ettekujutus sellest, kuidas ta poega kasvatama peaks. Sasha armastas Peterit väga ja tahtis omaenda isekail põhjustel teda enda juures hoida, kuid ta mõistis ka oma suurt vastutust, et ta ei tohi Peterit ära hellitada. Sellest väikesest poisist saab ühel päeval kuningas ja kõige rohkem tahtis Sasha, et ta oleks hea poiss. Ta arvas, et heast poisist saab kunagi hea kuningas.

Suured Kuninga Saali banketid polnud väga kombekad sündmused ja enamik lapsehoidjaid ei hoolinud väikese poisi lauakommetest. Noh, temast saab ju kuningas! arvasid nad, pisut vapustatud mõttest, et nad peaksid printsi sellistes tühistes asjades parandama. Kes hoolib, kui ta kastmekannu ümber ajab? Kes hoolib, kui ta määrib ära oma rinnaesise või isegi selle sisse sõrmi pühib? Kas kuningas Alan kunagi vanasti isegi ei oksendanud oma taldrikusse ja siis käskinud oma õuenarril lähemale astuda ja «süüa seda kena kuuma suppi»? Kas kuningas John ei hammustanud kunagi elusate forellide päid otsast ja siis pistnud vingerdavaid kehasid ettekandjate pihikute vahele? Kas see bankett ei lõpe nii, nagu lõpeb enamik bankette, kui osalejad üksteise pihta üle laua toitu loobivad?

Kahtlemata lõpeb, kuid selleks ajaks, kui asjad toiduloopimiseni jõuavad, on Sasha ja Peter ammu lauast lahkunud. Kõige rohkem muretses Sasha sellise suhtumise pärast, et kes hoolib. Tema arust oli see kõige hullem mõte, mille keegi võis pähe panna ühele poisile, kes võis ühel päeval kuningaks saada.

Nii et Sasha juhendas Peterit hoolikalt ja Peter pidas banketil neist juhtnööridest hoolikalt kinni. Ja hiljem, kui Peter uniselt voodil lamas, tuli ema temaga vestlema.

Ta oli hea ema, sellepärast ta tegi kõigepealt Peterile komplimente ta käitumise ja kommete pärast – ja see oli õige, sest enamasti olid need olnud suurepärased. Kuid Sasha teadis, et keegi ei kritiseeri Peterit, kui ta ise seda ei tee, ja teadis, et ta peab seda tegema praegu, nende paari aasta jooksul, kui Peter teda idealiseerib. Nii et kui Sasha oli lõpetanud talle komplimentide tegemise, ütles ta:

«Sa tegid ühe asja valesti, Pete, ja ma ei taha enam kunagi näha, et sa seda valesti teed.»

Peter lamas oma voodis, ta tumesinised silmad vaatasid Sashat tõsiselt. «Mis see oli, ema?»

«Sa ei kasutanud oma suurätti,» vastas too. «Sa jätsid selle kokkuvoldituna oma taldriku kõrvale ja mul oli kahju seda näha. Sa sõid praetud kana näppude vahelt ja see oli sobilik, sest mehed teevadki nii. Aga kui sa panid kana käest, siis sa pühkisid oma sõrmi särgi sisse ja see pole õige.»

«Kuid isa… ja Flagg… ja teised aadlikud…»

«Mingu kuu peale Flagg ja kõik teised Delaini aadlikud!» hüüdis Sasha niisuguse jõuga, et Peter oma voodis pisut kössi tõmbus. Ta kartis ja tundis häbi, et oli oma ema põskedele niisugused roosid tekitanud. «Mis su isa teeb, on õige, sest ta on kuningas, ja see, mida sa kuningana teed, saab alati õige olema. Kuid Flagg pole kuningas, ükskõik kui väga ta seda ka ei tahaks, ja aadlikud pole kuningad, ja sina pole veel kuningas, vaid väike poiss, kes oma kombed unustas.»

Ta nägi, et Peter kartis, ja naeratas. Ta pani käe poisi laubale.

«Ära muretse, Peter,» ütles ta. «See on väike asi, kuid siiski tähtis – sest sinust saab omal ajal kuningas. Nüüd mine ja too oma tahvel.»

«Kuid on aeg magama minna…»

«Mingu kuu peale magamaminekuaeg. See võib oodata. Too oma tahvel.»

Peter jooksis oma tahvli järele.

Sasha võttis kriidi, mis oli selle külge seotud, ja joonistas hoolikalt kolm tähte. «Oskad sa seda lugeda, Peter?»

Peter noogutas. Ta suutis lugeda vaid väheseid sõnu, kuigi ta teadis enamikku trükitähtedest. See juhtus olema üks tuntud sõna. «Siin on kirjas GOD.»

«Jah, see on tõsi. Nüüd kirjuta see tagurpidi ja vaata, mis sa leiad.»

«Tagurpidi?» küsis Peter kahtlevalt.

«Jah, just tagurpidi.»

Peter tegi seda, tähed lapselikult üle tahvli tuikumas ta ema kena käekirja all. Ta oli hämmeldunud, leides veel ühe vähestest sõnadest, mida ta lugeda suutis.

«DOG! Ema! Siin on kirjas DOG!»

«Jah, see ütleb DOG.» Kurbus ema hääles kustutas otsekohe Peteri põnevuse. Ta ema näitas sõnale GOD ja sõnale DOG. «Need on inimloomuse kaks külge,» sõnas ta. «Ära kunagi unusta neid, sest ühel päeval saab sinust kuningas ja kuningad kasvavad suureks ja pikaks – sama suureks ja pikaks kui draakonid oma üheksandaks kestumiseks.»

«Isa pole suur ja pikk,» väitis Peter. Roland oli tegelikult lühike ja üsna rangjalgne. Lisaks oli tarbitud õllest ja mõdust talle suur kõht ette kasvanud.

Sasha naeratas.

«Ta siiski on. Kuningad kasvavad märkamatult, Peter, ja see juhtub äkki, niipea, kui nad haaravad valitsuskepi ja Nõelaväljakul neile kroon pähe pannakse!»

«Kas tõesti?» Peteri silmad muutusid suureks ja ümmarguseks. Tema arust oli jutt kaldunud kaugele ta eksimusest suuräti kasutamise suhtes, kuid tal polnud kahju, et nii piinlik teema ära unustati ja tekkis teine, äärmiselt põnev. Pealegi oli ta juba otsustanud, et ei unusta enam kunagi oma suurätti kasutada – kui see on tähtis tema emale, siis on see tähtis ka talle.

«Oh, jah, nad teevad seda. Kuningad kasvavad äärmiselt suurteks ja seepärast nad peavadki olema eriti ettevaatlikud, sest väga suured isikud võivad purustada väiksemaid oma jalgade all isegi jalutuskäigul või ümber pöörates või vales kohas kiiresti istet võttes. Halvad kuningad teevad seda sageli. Arvan, et isegi head kuningad ei suuda selle tegemist alati vältida.»

«Ma ei usu, et ma mõistan…»

«Siis kuula veel natuke.» Ta koputas jälle tahvlile. «Meie mõttetargad ütlevad, et meie loomustes on osalt jumalat ja osalt põrguvürsti. Kas sa tead, kes on põrguvürst, Peter?»

«Ta on kurat.»

«Jah. Kuid päriselus on väga vähe kuradeid, Pete – enamik halbu inimesi on rohkem nagu koerad kui kuradid. Koerad on sõbralikud, kuid rumalad, ja niisugused on ka enamik mehi ja naisi, kui nad on purjus. Kui koerad on ärevil ja segaduses, võivad nad hammustada; kui inimesed on ärevil ja segaduses, võivad nad võidelda. Koerad on suurepärased loomad, sest nad on ustavad, aga kui inimene on ainult lemmikloom, siis ta on halb inimene, arvan ma. Koerad võivad olla vaprad, kuid nad võivad olla ka argpüksid, kes uluvad pimeduses või põgenevad ohu eest, sabad jalge vahel. Koer on just sama valmis lakkuma halva isanda kätt kui hea isandagi oma, sest koerad ei tee vahet heal ja kurjal. Üks koer võib süüa solki, oksendada välja selle, mida ta kõht taluda ei suuda, ja siis minna tagasi uue järele.»

Ta jäi hetkeks vait, ehk mõeldes, mis banketisaalis just praegu toimus – mehed ja naised heatujuliselt joobnult naerda möirgamas, üksteise pihta toitu loopimas ja vahel kõrvale pöördumas, et hoolimatult põrandale toolide vahele oksendada. Roland oli üsna samasugune, ja vahel tegi see Sasha kurvaks, kuid ta ei pahandanud mehe peale ega näägutanud mehega sellepärast. Nii oli Rolandil kombeks. Roland võis lubada end muuta, et Sashale meeldida, ja isegi seda teha, kuid pärast poleks ta olnud enam sama mees.

«Kas sa saad neist asjadest aru, Peter?»

Peter noogutas.

«Kena! Nüüd ütle mulle.» Ta nõjatus Peteri poole. «Kas koer kasutab suurätti?»

Alandatud ja häbistatud Peter vaatas alla voodikattele ja raputas pead. Ilmselt polnud vestlus jõudnud selliste asjadeni, nagu ta oli arvanud. Võib-olla oli õhtu olnud väga raske ja tema ise väga väsinud, seepärast tõusid ta silmisse pisarad ja voolasid mööda põski alla. Ta võitles nuuksetega, mis tahtsid välja tulla. Ta lukustas need oma rinna sisse. Sasha nägi seda ja imetles seda.

«Ära nuta kasutamata suuräti pärast, kallis,» ütles Sasha, «sest ma ei tahtnud seda.» Ta tõusis, ümar rasedakõht ette ulatumas. Thomase sünd oli nüüd väga lähedal. «Su käitumine oli muidu väga hea. Iga ema kuningriigis oleks olnud uhke oma poja üle, kes pooltki nii hästi käituks, ja mu süda on täis imetlust. Ma ütlen sulle selliseid asju vaid seepärast, et olen printsi ema. See on vahel raske, kuid seda ei saa muuta, ja tõtt-öelda ma ei muudaks seda ka siis, kui saaksin. Kuid pea meeles, et vahel olenevad elud igast asjast, mida sa teed, elud võivad oleneda isegi unenägudest, mis tulevad sinu juurde magades. Enamasti ei olene elud sellest, kas sa kasutad pärast praetud kana söömist suurätti… kuid võivad oleneda küll. Võivad küll. Elud on olenenud vahel vähemastki. Palun vaid seda, et sa peaksid igas asjas, mida teed, meeles oma tsiviliseeritud külge. Seda head külge – jumala külge. Kas lubad seda teha, Peter?»

«Ma luban.»

«Siis on kõik hästi.» Ta suudles poissi kergelt. «Õnneks ma olen noor ja ka sina oled noor. Me räägime neist asjust edasi, kui sa suudad rohkem mõista.»

Nad ei teinud seda kunagi, kuid Peter ei unustanud iial seda õppetundi: ta kasutas alati suurätti, isegi kui teised tema ümber ei kasutanud.