Читать книгу Draakoni silmad - Stephen King - Страница 7

7

Ja seejärel Sasha suri.

Selles jutus ta enam välja ei ilmu, kuid tema kohta peaksite teadma veel üht asja: tal oli nukumaja. See nukumaja oli väga suur ja väga ilus, peaaegu miniatuurne loss. Kui kätte jõudis aeg abielluda, püüdis Sasha selle üle nii rõõmus olla, kui suutis, kuid tal oli kahju lahkuda oma tuttavaist ja oma asjadest Lääne Parunkonna suures majas, kus ta oli üles kasvanud – ja ta oli üsna ärevil. Ta ütles oma emale: «Ma pole kunagi varem abielus olnud ja ma ei tea, kas mulle meeldib see.»

Kuid kõigist lapsepõlveasjadest, mida ta pidi maha jätma, igatses ta kõige rohkem nukumaja, mis oli tal olnud sellest ajast saadik, kui ta oli väike tüdruk.

Roland, kes oli lahke mees, sai sellest kuidagi teada, ja kuigi ka tema oli oma tuleviku pärast ärevil (ka tema polnud ju kunagi varem abielus olnud), leidis ta aega Quentin Ellenderilt, maa osavaimalt meistrimehelt uue nukumaja tellimiseks. «Ma tahan, et see oleks kõige ilusam nukumaja, mis on ühel noorel daamil kunagi olnud,» ütles ta Ellenderile. «Ma tahan, et ta heidaks sellele ühe pilgu ja unustaks oma vana nukumaja igaveseks.»

Nagu te kahtlemata mõistate, siis kui Roland seda tõsiselt mõtles, oli see päris rumal mõte. Keegi ei unusta kunagi mänguasja, mis teda lapsena rõõmustas, isegi kui seda mänguasja asendab uus ja palju ilusam. Sasha ei unustanud kunagi oma vana nukumaja, kuid see uus maja avaldas talle tõesti muljet. Nagu ka kõigile teistele, kes polnud täielikud idioodid. Kõik, kes seda nägid, väitsid, et see oli Quentin Ellenderi parim töö, ja väga hästi võiski nii olla.

See oli miniatuurne härrastemaja, üsna sarnane sellele, kus Sasha oli mägises Lääne Parunkonnas koos oma vanematega elanud. Kõik selles oli väike, kuid nii osavasti tehtud, et pidi tõeliselt toimima… ja enamik asju toimiski!

Näiteks pliit võis tõesti kuumaks minna ja seal võis isegi valmistada väikesi toiduportsjoneid. Kui sa panid sinna tillukese antratsiiditüki, mitte suurema kui tikutoos, võis see põleda terve päeva… ja kui pistsid kööki oma kohmaka suure sõrme ja juhtusid puudutama pliiti, kus põles süsi, siis võisid end valusasti ära kõrvetada. Seal polnud kraane ega vesitualette, sest Delaini kuningriigis selliseid asju ei tuntud – ega tunta tänapäevalgi –, aga kui olid väga hoolikas, said vett pumbata käsipumbaga, mis polnud pikem kui su väike sõrm. Seal oli õmblustuba, kus vokiratas tõeliselt ketras, ja kangastelgedel võis tõesti kududa. Salongis asuval spinetil võis päriselt mängida, kui hambaorgiga klahve puudutasid, ja see oli hääles. Need, kes seda nägid, nimetasid seda imeks, ja et kindlasti pidi Flagg sellega kuidagi seotud olema. Kui Flagg niisuguseid lugusid kuulis, ta vaid naeratas ega öelnud midagi. Ta polnud üldse nukumajaga seotud olnud – tegelikult pidas ta seda rumalaks asjaks –, kuid ta teadis, et alati pole vaja inimestele ütelda, et sa pole teinud asju, mida peetakse suurepärasteks. Vahel pole vaja midagi muud teha, kui tark välja näha ja suu kinni hoida.

Sasha nukumajas olid ehtsad pärsia vaibad, ehtsad sametkardinad, ehtsad hiina taldrikud; sahver hoidis tõesti asju külmas. Vastuvõtutoa ja eesmise saali tahveldis oli kallist raudpuidust. Kõik aknad olid klaasist ja mitmevärvilised kaaraknad olid laiade eesuste kohal.

Kokkuvõttes oli see kõige lõbusam nukumaja, millest üks laps võiks unistada. Pulmapeol, kui sellelt kate tõmmati, plaksutas Sasha siirast rõõmust käsi ja tänas oma abikaasat selle eest. Hiljem läks Sasha Ellenderi töötuppa ja mitte ainult ei tänanud teda, vaid tegi ta ees sügava reveransi; teguviis, mis oli peaaegu ennekuulmatu, sest sel ajal ei teinud kuningannad tühipaljaste käsitööliste ees reveransse. Roland oli rahul ja El-lender, kelle nägemine oli selle töö tegemise jooksul märgata-valt halvenenud, oli sügavalt liigutatud.

Kuid see ei pannud Sashat unustama oma vana armsat nukumaja, nii tavalisena kui see ka praeguse kõrval ei paistnud, ja ta ei veetnud paljusid vihmaseid pärastlõunaid uue majaga mängides – mööblit ümber korraldades, pliiti küttes ja vaadates, kuidas korstnad suitsevad, teeseldes, et on söögiaeg või et kuninganna korraldab suurt õhtusööki – nagu ta oli varem teinud, isegi viieteistkümneselt või kuueteistkümneselt. Polnud üldse lõbus valmistuda mängupeoks, kuhu saabub kuninganna, kui ta oli juba kuninganna. Ta oli nüüd täiskasvanu ja avastas, et täiskasvanu olemine polnud päriselt niisugune, nagu ta oli arvanud, kui oli alles laps. Ta oli arvanud, et teeb ühel päeval lihtsalt teadliku otsuse ja loobub kõigist oma nukkudest ja mängudest ja mänguasjadest. Nüüd ta leidis, et see ei käinud üldse niimoodi. Selle asemel ta avastas, et huvi lihtsalt polnud enam. See üha vähenes ja vähenes ja vähenes, kuni aastate tolm kattis lapsepõlve säravad rõõmud ja need meelest kadusid.

8

Peteril, väikesel poisil, kellest pidi ühel päeval saama kuningas, oli tosinaid mänguasju – ei, kui ma teile tõtt räägin, siis oli tal tuhandeid mänguasju. Tal oli sadu tinasõdureid, millega ta mängis suuri lahinguid, ja tosinaid mänguhobuseid. Tal oli mänge ja palle ja nööriga nukke ja marmorkuule. Tal olid kargud, mis tegid ta viie jala kõrguseks. Tal oli maagiline vedrukepp, millega võis hüpata, ja nii palju joonistuspaberit, kui ta tahtis, ajal, mil paberit oli äärmiselt raske saada ja ainult rikkad võisid seda endale lubada.

Kuid kõigist lossi mänguasjadest armastas ta kõige rohkem oma ema nukumaja. Ta polnud kunagi näinud Lääne Parunkonna nukumaja ja nii oli see tema jaoks parim nukumaja üldse. Ta võis istuda selle ees tundide kaupa, kui väljas vihma kallas või kui talvetuul möirgas oma sinise, lund täis kurguga. Kui ta haigestus lastetähnidesse (haigus, mida me nimetame tuulerõugeteks), laskis ta teenril selle endale tuua erilisel lauakesel, mis ulatus üle ta voodi, ja ta mängis sellega peaaegu lakkamatult, kuni jälle terveks sai.

Talle meeldis kujutleda tillukesi inimesi, kes majja mahuksid; vahel olid need peaaegu küllalt reaalsed, nii et ta neid näha võis. Ta rääkis nende eest erinevate häältega ja mõtles välja nende iseloomusid. Seal oli Kuninga perekond. Seal oli Roger Kuningas, kes oli vapper ja võimas (kuigi mitte väga pikk ja pisut rangjalgne), kes oli kunagi draakoni tapnud. Seal oli armas Sarah Kuninganna, tema naine. Ja seal oli nende väike poiss Petie, kes armastas neid ja keda nemad armastasid. Rääkimata muidugi kõigist teenritest, kelle ta välja mõtles nende voodeid tegema, ahje kütma, vett tooma, eineid valmistama ja nende riideid parandama.

Kuna ta oli poiss, siis kõlasid mõned jutud, mis ta maja juurde välja mõtles, pisut verejanulisemalt, kui Sasha oli kunagi väikese tüdrukuna oma majaga mängides mõelnud. Ühes neist piirasid neid ümber Andua piraadid, kes tahtsid lossi pääseda ja perekonda maha nottida. See oli kuulsusrikas võitlus. Lossielanikud tapsid tosinate kaupa piraate, kuid viimaseid oli siiski rohkem. Piraadid asusid suurele pealetungile. Aga just enne seda saabusid kuninga ihukaitseväelased – seda osa mängisid Peteri tinasõdurid – ja tapsid viimase kui ühe neist närustest Andua mereröövlitest. Teises loos sööstis lähedalasuvast metsast välja pesakond draakoneid (tavaliselt asus mets Sasha sohva all akna lähedal), kavatsedes maja oma kõrvetava hingeõhuga maha põletada. Kuid Roger ja Petie tormasid oma vibudega välja ja tapsid kõik maha. «Kuni maa oli must nende kleepuvast tumedast verest,» ütles Peter sel õhtusöögil isale, ja Roland möiratas seepeale heakskiitvalt.

Pärast Sasha surma ütles Flagg Rolandile, et tema arust ei sobi poisil nukumajaga mängida. Võib juhtuda, et ta ei muutu sellest memmepojaks, ütles Flagg, kuid teiselt poolt – äkki siiski muutub. Kindlasti ei kõla see hästi, kui jutt rahva hulka välja läheb. Ja sellised jutud alati lähevad. Loss oli teenreid täis. Need nägid kõike ja lobisesid lakkamatult.

«Ta on ainult kuuene,» ütles Roland rahutult. Flagg oma valge, näljase näoga kaugel sügava kapuutsi tagaosas ja oma maagiliste loitsudega muutis ta alati rahutuks.

«Kuus on küllalt vana, et õpetada poissi, mis suunas ta minema peab, härra,» ütles Flagg. «Mõelge selle üle hästi järele. Te teete kindlasti õige otsuse, just nagu kõigis teisteski asjades.»

Mõelge selle üle hästi järele, ütles Flagg, ja just seda kuningas Roland tegigi. Tegelikult oleks minu arust õiglane ütelda, et ta polnud kunagi oma rohkem kui kahekümne aasta pikkuse kuningaksoleku ajal millegi üle nii tõsiselt järele mõelnud.

See võib-olla kõlab teie jaoks kummaliselt, kui olete mõelnud kõigile kohustustele, mis kuningal on – tähtsatele probleemidele nagu mõningate asjade maksustamine või maksustamata jätmine, sõja kuulutamine või mittekuulutamine, armuandmi-ne või surmamõistmine. Sa võid küsida, et mis oli selle kõrval see, kas lubada väikesel poisil mängida nukumajaga.

Ehk mitte midagi, ehk väga palju. Lasen sul endal selle üle otsustada. Kuid ma mainin, et Roland polnud sugugi mitte kõige targem kuningas, kes kunagi Delainis valitsenud. Järelemõtlemine oli tema jaoks alati raske töö olnud. Siis tekkis tal alati tunne, nagu veereksid kivirahnud ringi ümber ta pea. Tema silmad hakkasid vett jooksma ja meelekohad tukslema. Kui ta hakkas järele mõtlema, siis jäi tal alati nina kinni.

Poisina olid muusika-, matemaatika- ja ajalooõpingud pannud ta pea nii väga valutama, et tal oli lubatud kaheteistkümneselt neist loobuda ja teha, mida ta kõige paremini oskas, ja see oli küttimine. Ta püüdis olla hea kuningas, kuid tal oli tunne, et ta ei suuda kunagi olla küllalt hea või küllalt tark, et kuningriigi probleeme lahendada või õigeid otsuseid teha, ja ta teadis, et kui ta neid valesti teeb, siis saab tema rahvas kannatada, ja kui ta oleks kuulnud Sasha banketijärgset juttu Peterile, oleks ta sellega täielikult nõustunud. Kuningad olid tõesti suuremad kui teised inimesed, kuid vahel – paljudel kordadel – ta soovis, et ta ei peaks olema nii suur. Kui sa oled kunagi oma elus tõsiselt mõelnud, et kas sa oled mõne ülesande jaoks küllalt hea, siis sa tead, kuidas ta end tundis. Kuid võib-olla sa ei tea seda, et sellised mured hakkavad mõne aja pärast iseendast toituma. Isegi kui tunne, et sa pole oma töö jaoks küllalt hea, pole alguses tõsi, võib see aja jooksul tõeks muutuda. See oli juhtunud Rolandiga, ja aastate jooksul oli ta hakanud üha rohkem ja rohkem Flaggist sõltuma. Vahel oli ta mures, mõeldes, et Flagg oli kuningas kõiges peale nime – kuid need mured tulid ainult hilja öösel. Päeval oli ta vaid tänulik Flaggi toetuse üle.

Kui poleks olnud Sashat, oleks Roland võinud olla palju halvem kuningas, kui ta tegelikult oli, ja seda sellepärast, et vaikne hääl, mida Roland vahel öösiti kuulis, kui ta magada ei saanud, rääkis rohkem tõtt kui päeval kuuldud meelitused. Flagg valitses tegelikult kuningriiki, ja Flagg oli väga halb mees. Me peame õnnetuseks temast hiljem rohkem rääkima, kuid me jätame ta praegu päris heal meelel sinnapaika.

Sasha oli kõigutanud pisut Flaggi võimu Rolandi üle. Tema nõuanded olid head ja praktilised, ja need olid palju lahkemad ja õiglasemad kui võluri omad. Sashale polnud kunagi Flagg meeldinud – kellelegi Delainis polnud, ja paljud värisesid juba mehe nime kuuldes –, kuid Sasha jäi seejuures leebeks. Tema tunded oleksid olnud hoopis teistsugused, kui ta oleks teadnud, kui hoolega Flagg teda jälgis, ja millist kasvavat, mürgist viha ta seejuures tundis.