Читать книгу Draakoni silmad - Stephen King - Страница 4

Kuigi Roland oli hakanud oma naist armastama, polnud talle kunagi meeldinud see tegevus, mida enamik mehi nauditavaks peab, see tegevus, mis tekitab maailma nii kõige alamaid kokapoisse kui kõrgemaid troonipärijaid. Tema ja Sasha magasid eraldi magamistubades ja kuningas ei käinud kuninganna juures eriti sageli. Seda ei toimunud rohkem kui viis või kuus korda aastas, ja mõnel neist juhtudest ei jõudnudki raudvara sulatusahju, hoolimata Flaggi kõige tugevamatest jookidest ja Sasha armsast olekust.

Kuid neli aastat pärast abiellumist jõuti kuninganna voodis Peteri tegemiseni. Ja sel ööl ei vajanud Roland Flaggi jooki, mis oli roheline ja vahutav ja mis tekitas ta peas alati pisut kummalise tunde, nagu ta oleks hulluks läinud. Ta oli koos kaheteistkümne mehega terve päeva jahimaadel küttinud. Jahipidamine oli asi, mis Rolandile kõige rohkem meeldis – metsa lõhn, õhu terav näpistus, sarvehääl ja vibutunnetus, kui nool lendas õiges, kindlas suunas. Püssirohi oli tuntud, kuid Delainis harva kasutatud, ja jahisaagi raudtoru abil küttimist peeti igal juhul madalaks ja põlastusväärseks.

Sasha oli voodis lugemas, kui Roland tema juurde tuli, punakas, habemik nägu põnevil, kuid Sasha pani raamatu rinnale ja kuulas huviga mehe lugu, kui too seda žestikuleerides rääkis. Lõpu ligidal hakkas mees talle näitama, kuidas ta oli vibu vinna tõmmanud ja lasknud Vaenlasetapjal, ta isa suurel noolel, üle väikese lagendiku lennata. Juttu kuulates naine naeris ja plaksutas, mis meest väga rõõmustas.

Kuninga jahimaad olid peaaegu tühjaks kütitud. Isegi suuri hirvi oli noil päevil raske leida, ja keegi polnud näinud draa-koneid juba mäletamatutest aegadest saadik. Enamik inimesi oleks naerma hakanud, kui keegi oleks oletanud, et selles rahulikus metsas võiks leiduda nii müütilisi olendeid. Kuid tund enne päikeseloojangut, kui Roland ja ta seltskond olid just tagasi pöördumas, leidsid nad just sellise lohe… või leidis tema neid.

Draakon väljus põõsastikust raginaga ja koperdades, soomused roheka vase sarnaselt kumamas, nõega kaetud ninasõõrmed suitsu pahvimas. Ta polnud eriti noor draakon, vaid isane just enne oma esimest kestumist. Enamik seltskonnast oli jahmatusega löödud, suutmata noolt tõmmata või isegi end liigutada.

Lohe vahtis jahiseltskonda, tema tavaliselt rohelised silmad läksid kollasteks, ja ta hakkas tiibadega pekslema. Ta ei saanud nende juurest minema lennata – ta tiivad oleks pidanud veel viiskümmend aastat kasvama ja kaks korda kestuma, et teda õhus toetada –, kuid beebinahk, mis oli hoidnud ta tiibu keha vastas kuni kümnenda või kaheteistkümnenda eluaastani, oli maha langenud, ja kerge tiivavärin tekitas küllalt tuult, et jahipealikku sadulast maha paisata, sarv sõrmede vahelt maha pudenemas.

Roland oli ainus, kes polnud jahmunult paigale tardunud, ja kuigi ta oli liiga tagasihoidlik, et seda Sashale öelda, jätkus tal järgnevais tegudes nii kangelaslikkust kui ka küti jahientusiasmi. Draakon oleks võinud üllatunud seltskonna elusalt ära põletada, kui Roland poleks kiirelt reageerinud. Ta sundis oma hobust viis sammu edasi astuma ja pani suure noole nöörile. Ta tõmbas vibu vinna ja lasi noole lendu. Nool kihutas otse märgi suunas – selle lõpustesarnase pehme paiga poole draakoni kurgu all, kust too õhku sisse imeb, et tuld tekitada. Lohe langes surnult maha viimase tulise pahvaku saatel, pannes põõsad ümberringi leegitsema. Skvaierid kustutasid selle kiiresti, mõned veega, mõned õllega ja päris mitmed pissiga – ja nüüd, kui ma sellele mõtlema hakkan, oli enamus pissist tegelikult õlu, sest kui Roland küttima läks, võttis ta palju õlut kaasa ja ta jagas seda heldekäeliselt.

Tuli kustus viie minutiga ja viieteistkümnega oli draakon soolikatest tühjaks lastud. Siiski oleks võinud ta auravail ninasõõrmeil katelt keeta, kui ta rupskid maha voolasid. Tilkuv üheksa vatsakesega süda viidi Rolandile suureks tseremooniaks. Ta sõi seda toorelt, nagu oli kombeks, ja pidas seda väga maitsvaks. Ta kahetses vaid kurba teadmist, et seda peaaegu kindlasti enam kunagi ei juhtu.

Ehk oli see draakoni süda, mis ta sel õhtul nii tugevaks tegi. Ehk oli see vaid ta jahirõõm ja teadmine, et ta oli tegutsenud kiiresti ja otsustavalt, kui kõik teised olid tardunult sadulais istunud (välja arvatud muidugi jahipealik, kes lebas tardunult selili maapinnal). Mis ka põhjus polnud – aga kui Sasha plaksutas ja hüüdis: «Hästi tehtud, mu vapper abikaasa!», siis Roland otse hüppas tema juurde voodisse. Sasha tervitas teda suurte silmade ja naeratusega, mis peegeldasid mehe triumfi. See öö oli esimene ja ainus kord, kui Roland nautis oma naise embust kaine peaga. Üheksa kuud hiljem – üks kuu iga draakoni südame vatsakese jaoks – sündis Peter sellessamas voodis ja kuningriik rõõmustas – neil oli troonipärija.