Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 3

Taevad – paljud, suured.

Taevad mere kohal, kuidas nad vaheldusid.

Rasked, määrdunudvalged. Helesinised, muretud, väikeste valgete triipudega. Sellised, mis olid nagu kaunilt volditud siidpaber imetabase kuldkollase kuma taustal, tuimalt terashallid, välkuvad ja põhjatud ja pööraselt kõmisevad.

Taevad, kuidas nad võlvusid siledate kaljude kohal, mida mandrijää oli mitu tuhat aastat lihvinud, rullusid maailma kohal lahti, valitsesid kõige üle.

Kuidas nad vormusid, hajusid ja taassündisid teistsugusena, kunagi ei võinud teada, missugusena.

Taevad.

Ja veed.

Ja kaljud.

See oligi kõik.

Ja inimesed. Inimesed, need tillukesed, kes tulid ja ehitasid oma pesad kurrulisele maapinnale. Et püüda heeringat, kui see tuli, kunagi ammu-ammu, kui see liikus nii suurte parvedena, et keegi polnud eales näinud midagi niisugust. Polnud näinud sääraseid parvi. Räägiti, et siis sai jalgsi ühelt saarelt teisele kõndida. Et heeringat oli meres rohkem kui vett.

Inimesed elasid nendel saartel ja liikusid nendel vetel, kõigi nende taevaste all. Ja mõnikord – üldsegi mitte harva –, mõnikord kukkus taeva all mõni keha vette seal, kus poleks pidanud, ja sellest polnud suurt lugu. Noh, inimestel muidugi oli, aga vetel ja taevastel mitte.

Võib-olla kostsid hõiked, kellegi nimi, mis kadus tuulde. Hõiked maalt või paadist merele.

Vahel talviti, kui meri näis süvenevat ja tumenevat, kõneldi teistest hõigetest. Hõigetest, mis kostsid merelt, hõigetest, mis kandusid maa poole. Mänglevatest ja meelitavatest hõigetest.

Aga võib-olla oli see tühi jutt.

Võib-olla oli see ainult tuulemühin.