Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 4

Päikese heasoovlik silm säras kõrgel üleval ja saatis alla mõne valguskiire, mis vee all killustusid ja hajusid. Pealamp hakkas üles ütlema, ta oleks pidanud akud täis laadima. No mis seal ikka, enam ei olnud palju teha jäänud.

Martin libistas pilgu üle rippuvate lintide, mis olid täis mererohtu ja rannakarpe – nagu sammastik veealuses aias. Veidi aja pärast jõudis ta viimase ankrukinnituse juurde. Ta kontrollis kinnitust, sikutades mõne korra köit. See näis olevat terve. Vigastuste märke ei olnud.

Kõik näis olevat korras.

Ta keeras ringi, andis lestadega hoogu ja võttis orientiiriks piki merepõhja kulgeva köie. Selle üks ots oli kinnitatud rannakarbikasvanduse ankru külge ja teine ots paadisilla külge. Tal hakkas juba päris külm, käed ja selg olid ammu kohmetunud, aga nüüd oli kogu kere külmast kange, tuim nagu elutu lihatükk.

Praegusel ajal, jaanuaris, ei toimunud meres suurt midagi. Võis näha mõnda väikest krabi, kes sibas ja peitis end liiva sisse, või mõnda lestalist, kes lebas liikumatult ja ootas paremaid aegu, aga üldiselt oli nii külm, et suur osa mereelust oli soiku jäänud.

Hilissügisel ja varatalvel olid lood teisiti; see oli aeg, kui suvised vetikad olid kadunud, aga tõeline külm polnud veel saabunud. Nähtavus oli selge ja elu käis veel täie hooga.

Just siis, kui vihm, lörts ja raju taeva pimedaks tegi, oli kõige parem aeg minna vee alla rahu ja vaikuse keskele. Siis käis ta seal tihti ainuüksi lõbu pärast.

Tema meelest oli see parim lõõgastumisviis: hõljuda kaalutuna meres ja tajuda taskulambi valgusvihu suuruseks kahanenud maailma. Kõik muu kadus. Seda ei saanud võrrelda troopiliste vetega, kus pilk ulatus igas suunas kahekümne meetri kaugusele – siin oligi peaasi just see pimedus, lähedus ja üksikasjad.

Veepinnale kõige lähemal asusid meduusid. Väikesed meritikrid, kes võisid hakata mitmevärviliselt vilkuma, kui sa valguse nendele suunasid. Ja oma meetripikkuste kombitsatega jahti pidavad meriseened – terved, tugevad organismid oma õiges elemendis, mitte need katkised ja poolsurnud, keda suvel randades tavaliselt näha võis. Aga tuli hoolega ette vaadata. Ükskord tungisid kombitsad regulaatori alla ja Martini ülahuul paistetas tundmatuseni üles.

Pimedas ilmusid välja olevused, kes valges end ei näidanud. Väikesed kalmaarid, kes vahetasid värvi, kui tundsid, et neile trügitakse liiga lähedale, homaarid, kes olid oma urgudest välja jalutama tulnud. Sageli ei paistnud nad välja, ei krevetid, krabid ega ka erakvähid, tuli tähele panna liigutusi või lambivalgust peegeldavaid tillukesi silmi.

Kunagi ühe sukeldumise ajal oli ta libistanud pilgu üle koralle ja tõruvähke täis seina. Äkitselt tekkis tal tunne, et keegi jälgib teda. Ta keeras ringi ja tema taga hõljus valge, veidi sinakas juursuu. See nägi välja nagu väheldane tont või siis ehk üleskitkutud seen või äsja lõhkenud tuumapomm.

Siis sai ta aru, et tema ei ole ainus uudistaja. Teda jälgivad igast kandist kõik need olevused, kes hõljuvad ringi või redutavad liiva või kivide all ja jäävad talle märkamatuks, sest nende silmadeni tema taskulambi valguskiired ei ulatu.

Nüüd nägi ta paadikuuri silda.

Veel viimased jalatõuked, ja ta oligi kohal. Ta tõusis aeglaselt pinnale ja haaras redelist kinni. Ta tõmbas lestad jalast, viskas need sillale ja ronis üles. Redel oli korralik, ta oli kulutanud selle peale mitu tuhat krooni, et see kannaks tema raskust koos täisvarustusega.

Ta võttis regulaatori suust, kõik voolikud lahti ja õhuballooni seljast ning laadis kõik sealsamas seisvale kärule. Siis vedas ta käru raskel sammul pikapi juurde, tundes end umbes sama osavana nagu selili lükatud kilpkonn.

Tõmmanud märgülikonna seljast ja riputanud kogu varustuse autosse, köhis ta külma kopsudest välja ning vajus lohkus juhiistmele. Ta käivitas mootori, kallas termosest kohvi ja laskis topsil tasapisi käsi sulatada.

Kõik näis olevat korras.

See on nüüd läbi, kõik läheb tavalisse rööpasse.

Kui ta vaid suudaks seda uskuda.

Veerand tundi hiljem sõitis Martin minema, käed roolil valgeks tõmbumas.

Kedagi ei olnud näha, kui ta paadikuuri juurest lahkus ja vendade talust mööda sõitis.

Ei mingeid ebasõbralikke pilke, vähemalt mitte nähtavaid. Siiski oli tal tunne, nagu seiraksid need teda igast kandist: majast, laudast või mõnest õue pargitud masinast.

Vaoshoitult tigedad pilgud.

Ta teadis, et nad on seal kusagil.

Ta pidas aru, mida nendel kolmel päeval teha, kui ta Adamiga kahekesi on. Võib-olla sõita laupäeval Göteborgi ja minna Slottsskogeni loomaaeda, see meeldiks Adamile, eriti kui tema sõber Vilgot saaks kaasa tulla. Homme jääb ta aga koju ning koristab kuuri ja aeda. Homme on mõni kraad külma ja sademeid ei tule, mitte päris ilus ilm, aga ka mitte lumetorm nagu eelmisel nädalavahetusel, kui teed tuiskasid täis ja nad pidid suurema osa ajast toas olema. Homme võiks ta Adamiga randa piknikule minna, kui Alexandra ja Nellie on ära sõitnud. Rahulikult aega viita.

Sõitnud umbes kakskümmend minutit, keeras ta lasteaia juurde viivale kruusateele. Lasteaed asus mere ääres ja oli Rootsi kauneim, nagu ta oli mitu korda mõelnud, kui oli esialgsest õnnetusehirmust üle saanud. Lõpmatus, igavik, lapsed saavad seda iga päev kogeda, küllap teeb see neist mingil moel head inimesed, mõtles ta mõnikord, kuigi see polnud muidugi tõsi, nagu ta endale vastumeelselt tunnistas.

Lapsed istusid ruudukujulise tuleaseme ümber pakkudel ja grillisid viinereid. Martin jättis auto seisma ja otsis pilguga oma poega, silmaski lõpuks tema heledaid juukseid ja sinist kombinesooni. Ta istus veidi aega vagusi ja lihtsalt vaatas, Adam polnud autot veel märganud. Poiss elas praegu oma maailmas, selles maailmas, kus ta viibis, kui ta ei olnud koos oma vanematega. Oli põnev ja vägev ja natuke jube näha, et ta oli tema ise ka ilma nendeta. Nüüd pistis ta viimase viineritüki suhu. Talle anti salvrätik suu pühkimiseks.

Imearmas mossis suu. Pehmed ümarad põsed. Silmad, mis olid kõigele avali, kuni reageerisid millelegi, mis oli vale, millega ei saanud leppida. Enamasti olid sellised olukorrad seotud Mullega: too oli koju ununenud ja teda ei olnud võimalik kohe ära tuua või siis oli Mulle ise mõnda teist nukku või mõmmit kiusanud ega taibanud vabandust paluda – kõik elu raskused ja rõõmud olid alati mingil moel seotud selle kaltsunukuga.

Martin lükkas istme tahapoole ja võttis ära termopesu, mis tal oli sukeldumise ajal seljas olnud. Ta tõmbas teksased jalga ja kampsuni selga ning astus autost välja. Kui ta ukse kinni lükkas, tõstis Adam pilgu.

„Issi!”

Ta kargas püsti ja jooksis Martinile vastu, käed õieli.

„Tere, kullake,” ütles Martin ja kükitas maha.

Nad kallistasid, pojal oli viinerilõhn juures ja Martin tundis, kuidas kõik mured hajuvad ja kaovad.

„Istu autosse, ma lähen sisse ja toon su asjad ära ja ütlen neile, et sa homme ei tule.”

Hakkas juba hämarduma, kui nad maanteele keerasid. Adam istus Martini kõrval turvatoolis seljaga sõidusuunas ja püüdis paberlennukit voltida. Mobiili tuli sõnum. See oli Alexandralt.

Äkki ostad popkorni? ja suur süda.

Martin naeratas ja saatis talle vastuseks musiemotikoni.

Väike külapood asus tee ääres ja seal käisid enamasti inimesed, kes elasid väljaspool Henåni ega armastanud alevi supermarketis käia. Seal müüdi kõige tavalisemaid kaupu ja oli ka väike istumisnurgake: mõned toolid, laud ja kohviautomaat.

Kes tahtis, leidis sealt alati kedagi, kellega sõnakese juttu puhuda, seal arutati traavivõistluste kihlvedusid ja jalgpallimängude tulemusi ning seal istus Adam tavaliselt ja ootas. Vahel andis mõni lahke tädi või onu talle pulgakommi või karamelli.

„Ole siin, ma tulen varsti,” ütles Martin ja nägi, kuidas Adam pistis sõnagi vastamata jooksu ja istus ühte korvtooli nagu ikka. Martin korjas kaubad ruttu korvi ja läks kassasse maksma.

Järjekorrast heitis ta pilgu Adamile, kes istus ja hoidis süles Lisat, väikest Pekingi paleekoera, keda nad vahel kohtasid ja kes kuulus ühele vanemale daamile. Martin naeratas ja ohkas endamisi. Nüüd teadis ta, mis ees ootab. Terve nädalavahetuse räägib Adam Lisast. Kui pehme karv tal on, kui tore on temaga mängida. Kas nad ei võiks ka endale niisugust koera võtta? Millal nad koera võtavad? Kas siis, kui Adam saab nelja-aastaseks, või siis, kui ta saab viieseks? Kas ta võib ise otsustada, mis koerale nimeks saab?

Kui Martin ostud makstud sai, oli Lisa kadunud ja tema asemel oli karbike kurgupastille.

„Vaata,” ütles Adam rahulolevalt ja raputas kõrinal karpi.

Tema taga istus tugevalt ülekaaluline kuuekümne ringis mees, kellel olid dressid seljas. Martin ei tundnud teda. Mees nõjatus kepile, pilgutas silma ja ütles kähedal häälel:

„Varsti on ju laupäev.”