Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 6

Aaadam. Aaaadam.

Martin virgus aegamööda. Venivad häälesilmused, mis moodustasid Adami nime, tungisid tema teadvusse ja väljusid sealt. Veidi aja pärast oli ta ärkvel.

Kas keegi oli Adamit hõiganud?

Kas ta oli und näinud?

Nüüd kuulis ta midagi muud, üht tuttavamat heli magamistoa ukse tagant telekatoast. Et Alexandrat mitte äratada, ei pannud ta lampi põlema, toetas jalad kägisevale puupõrandale ja tõusis voodist.

Adam seisis teleri taga madala akna juures ja vaatas välja mere poole nagu paljudel öödel varemgi.

Martin istus põrandale ja ootas. Tavaliselt andsid nad unes kõndivale poisile nii palju aega, kui too vajas, aga mõne aja pärast arvas Martin, et nüüd on see natuke liiga kaua kestnud. Ta tõusis, vaatas mere poole ja siis uuesti poja poole.

Poiss nägi seal seistes nii üksildane välja. Nii kaitsetu. Jõulukingiks saadud pidžaama oli natuke liiga suur, püksid olid vöökohalt alla nihkunud ja püksisääred katsid jalalabasid, jakk jättis ühe õla paljaks. Kuuvalgus paistis talle otse näkku, laotus nahale nagu pärlmutrisära, silmad vaatasid mingisse kaugesse punkti.

„Tere,” ütles ta äkitselt nii selge häälega, et Martinile tuli peaaegu pisar silma. See oli nagu hääl teisest maailmast.

„Mitte praegu,” jätkas Adam. „Varsti. Ma tulen varsti.”

Jälle pikk vaikus.

Martin seisis liikumatult, lausumata sõnagi. Ta tundis, kuidas juuksed kuklas püsti tõusid. Nii ei olnud Adam kunagi varem teinud. Kas ta arvas, et räägib kellegagi?

Adam läks oma tuppa tagasi, ronis voodisse ja heitis magama. Martin kõhkles hetke. Ta võitles impulsiga poissi kõnetada, teda äratada, tema ja Alexandra olid kokku leppinud, et nad ei tee seda. Nad teadsid, et on vaieldav, kas uneskäijaid tuleks äratada või mitte, aga kuna Adam ei olnud unes kõndides kunagi teinud midagi ohtlikku, lasid nad tal tavaliselt edasi magada. Martin laotas Adamile teki peale, pani väikese magava kassi kujuga öölambi põlema ja läks oma tuppa. Kulus kaua aega, enne kui ta magama jäi.

Adam oli hakanud unes ringi käima paar kuud tagasi. Nad olid pöördunud lastepolikliinikusse, kus neid rahustati. Nad said teada, et see on laste puhul tavaline nähtus ja võib tulla sellest, et on juhtunud midagi erilist. Tõenäoliselt põhjustas selle Adami õe sünd, oli polikliiniku õde seletanud. Lasteaiaõpetajad kinnitasid neile, et Adam on rahulik nagu ikka, talle on alati meeldinud lasteaias käia. Nad leppisid sellega. Martin oli ka guugeldanud ja teadis, et see nähtus võib olla pärilik. Kas ta ise oli lapsena unes kõndinud? Ta ei teadnud, aga otsustas, et küsib oma vanematelt, kui ta järgmine kord nendega juttu ajab. Ja räägib sellest ka Alexandraga.

Martin ärkas korraks kella kuue paiku, kui Alexandra ja Nellie teele asusid – nad pidid veetma koos Alexandra õe Monicaga pika nädalavahetuse Kopenhaagenis, ööbima hotellis ja käima spaas. Nad pidid kaasa võtma Monica naabritüdruku, kes oli kogenud lapsehoidja, et ka Alexandra saaks end natuke vabamalt tunda ning õed saaksid suhelda ja linna nautida.

Ta sai sooja suudluse laubale ja tundis õrna magnooliahõngu – selle parfüümi oli ta ise naisele kinkinud. Tema sõrmed silitasid Nellie pehmet beebipõske, kui Alexandra tüdruku talle sülle pani. Neil oli ärasõiduga kiire ja Martinil ei tekkinud võimalust Alexandrale öisest stseenist rääkida. Nii oligi parem, ta ei tahtnud naist ärevile ajada. Alexandra oli viimased neli kuud, Nellie sünnist saadik, olnud lastega täies rakkes ning oli igati ära teeninud ühe toreda nädalalõpu.

„Olge siis tublid,” sosistas Martin.

„Olge teie ka tublid,” sosistas naine vastu.

Umbes tund aega hiljem tõusis Martin üles, tõmbas hommikumantli selga, heitis pilgu Adamile, kes veel magas, ja läks trepist alla. Köögis pani ta espressokannu kohvi ja vett ning asetas kannu pliidile. Kallas klaasi greibimahla ja läks oma kulunud puukingadega välja ajalehte tooma.

Väljas oli veel pime. Aias oli hommikuselt külm ning peagi pidi väikese laiu ja lähimate rahude taga nähtavale ilmuma avameri. Skagerrak, avar ja metsik.

Ta jäi korraks köögiaknast langevasse valgusse seisma ja vaikust nautima. Ta oli selle saare, mere, majaga üks. Kuigi tema lapsepõlves oli see ainult pere suvekodu, oli tal alati olnud tunne, et siin on tema päriskodu, mõtles ta. Nii heas kui halvas mõttes. Peaaegu kõik lapsepõlvemälestused pärinesid siit.

Merelt kuulis ta hüübi õõnsat tuututamist. See oli ebameeldiv hääl, ta sai aru, miks inimesed vanasti uskusid, et seda häält teevad kurjad mardused.

Ta judises ja läks tuppa.