Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 5

Alexandra istus köögisohval, Nellie süles, ja lappas posti, kui Martin ja Adam uksest sisse tulid. Seinalamp ja kaks põlevat küünalt andsid õhtupooliku hämaruses valgust, raadiost tulid uudised ja köögis hõljus parmesanilõhn. Pliidil seisis kastrul risotoga.

„Kas sina …?” küsis Martin imestunult.

„Ära ole nii vapustatud,” ütles Alexandra solvunut mängides.

Martin võttis jope seljast ja riputas selle esikusse, samal ajal kui Adam jooksis ema juurde, sai kalli ning näitas paberlennukit ja pastillikarpi.

„Tead ju küll, mida me oleme öelnud,” sõnas Alexandra, kellel oli rohkem kasvatuspõhimõtteid, kui Martin järgida jaksas.

„Üks onu andis mulle.”

„Aga kommi süüa võib ainult laupäeval.”

„Millal on laupäev?”

„Homme veel ei ole, aga ülehomme.”

„Aga selleks ajaks on need ju otsas,” ütles poiss võidukalt. Ta kortsutas kulmu ja vaatas oma õde, kes oli Alexandra rinnal uinunud, õhukesed huuled piimased.

„Nellie magab,” nentis Adam ja puudutas õe põske.

„Jaa, sul on õigus,” sosistas Alexandra. „Aga ära aja teda üles.” Ta tõusis püsti ja tõstis tütre vanasse hälli, mis seisis köögi nurgas. Selles oli omal ajal maganud Martini isa ja hiljem Martin.

Alexandra läks tagasi Adami juurde ja võttis ta sülle. Martin kummardus ja suudles naist suule.

„Kuidas läks?” küsis Alexandra.

Hääletoonist tajus Martin naise ärevust. Ta astus külmiku juurde.

„Õlut tahad?”

„Hea meelega,” vastas Alexandra. „Telekas öeldi, et õlu on rinnaga toitmise ajal jube kasulik.”

„Tõsi või?” küsis Martin imestunult.

„Nojah, võib muidugi olla, et ma sain ma valesti aru,” ütles Alexandra süütu näoga.

Martin kallas kaks suurt klaasi vahutavat porterit täis, asetas ühe naise ette lauale ja istus tema vastu toolile. Ta vaatas aknast välja, silmitses punakat õhtuvalgust, mis tasapisi taevast läitis. Olgugi et Alexandra toon oli naljatlev, tajus Martin, kui pingsalt naine tema vastust ootab.

„Kõik näis korras olevat,” ütles ta. „Ei midagi imelikku.”

Ta tõmbas käega üle oma tumedate, karedate juuste, üle habeme ja puudutas viimaks paar korda mõtlikult lõuga. Raputas siis pead.

„Me ei pea vist enam muretsema.” Tema hääl oli kindel, otsekui oleks ta otsustanud, et nüüd on nii. „Ma arvan tõesti, et nüüd on see läbi.”

Alexandra tõstis klaasi ja laskis huultel vahu sisse vajuda.

„Loodame,” ütles ta. „Loodame.”