Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 8

Kui Martin tuli, ajaleht käes, seisis Adam lõdisedes ukselävel ja ootas teda, Mulle süles ja silmad unised. Martin tegi talle tavapärase hommikukalli ja siis läksid nad tuppa, tegid koos tule vana malmpliidi alla ja praadisid pannkooke.

„Kas koogi peale šokolaadipudingit saab?” küsis Adam.

„Ma tean, et see maitseb sulle, aga meil ei ole seda kodus, eile polnud meeles osta. Sa ei võigi seda iga päev süüa, see on ju ka maiustus. Hambatrollid armastavad ka šokolaadipudingit, tead küll.”

„Aga homme?”

„Võib-olla. Me võime veel korra poodi minna ja homme on ju laupäev.”

„Kas täna on siis teisipäev? Või reedepäev?”

„Reede, see päev on lihtsalt reede.”

Nad istusid tükk aega hommikulauas. Adam lõi taldrikul moosist ja pannkoogitükkidest kunstiteoseid, Martin sirvis ajalehte ja kuulas poole kõrvaga uudiseid.

Ta tõstis Adami taldrikule veel ühe pannkoogi.

„Kas sa magasid öösel hästi, Adam?”

Adam mõtles veidi aega ja noogutas siis.

„Nii et sina ja Mulle ei käinudki aias lohejahil? Ma arvasin, et kuulsin sinu hobuse hirnumist.”

Adam itsitas ja raputas pead. Talle meeldisid lohenaljad. „Ei, ma ainult magasin.”

Suur seinakell tiksus väsimatult köögisohva kohal. Esikus kolksatas kassiluuk ja kööki sammus hallitriibuline segavereline kass, näugudes ühtaegu tagasihoidlikult ja nõudlikult. Adam hüppas toolilt alla, läks kassi söögikausi juurde ja tõstis kõrval seisvast plekkpurgist kaussi portsu kassitoitu.

„No nii, Filifjonka,” ütles ta ja silitas ettevaatlikult kassi selga, samal ajal kui loom pöörase isuga toidu kallale asus. „Kas püüdsid öösel mõne hiire? Või lohepoja?”

Väljas paistis kahvatu päike ja Martin jättis köögi pärast hommikusööki koristamata. Nad panid hoopis riidesse ja läksid aeda. Kui kell hakkas kaksteist saama, olid nad kaks tundi väljas olnud. Martin oli kuurist välja sorteerinud ülearused tööriistad, riisunud murult ja lillepeenardelt poolkõdunenud külmunud lehti ning tugevdanud kompostikasti seina, mis oli hakanud viltu vajuma.

Taevast kattis nüüd paks, ühtlaselt valge pilvevaip.

„On sul kõht tühi?” küsis ta Adamilt, kes seisis mängupliidi juures ja keetis männiokastest ja kuusekarrast teosuppi.

„Mul on siin ju süüa.”

„Oled kindel, et sa ei taha midagi peale supi?”

„Natukene. Saiakest. Ma tahan saiakest.”

„Saiakesi meil vist ei ole, aga ma võin võileibu teha,” ütles Martin. „Ja kakaod. Siis võime mere ääres piknikku pidada.”

„Jaaaa, tahan!” ütles Adam laia naeratusega.

„Hästi,” ütles Martin. „Too siis oma ämber ja mina lähen tuppa võileibu tegema.”

„Kas ma võin jalgratta võtta?”

„Ei, tead küll, et ei või, talvel on liiga libe, me oleme sellest ju rääkinud.”

Adam oli just enne esimest lund rattaga sõitma õppinud ja tal oli raske sellega leppida, et kolmerattaline sõiduriist oli kevadeni ära pandud.

„Aga Mulle?”

„Ei, ma arvan, et jätame Mulle koju. Siis ei saa ta mere ääres märjaks, tead küll, kuidas seal rannas pritsib. Ja meil on vaja, et keegi valvaks kodus maja, kui me ära oleme.”

Adam noogutas tõsiselt.

Veidi aja pärast olid nad valmis teele asuma. Martin oli pannud korvi kohvi, kakao, kanasalatiga võileivad ja kaks banaani, Adamil oli käes väike punane plastämber.

Martin nägi vaimusilmas, kuidas ta istub pingil ja vaatab Adamit, kes korjab kive nagu ikka. Tal oli juba päris suur kogu, mida ta hoidis voodi all vanas plekkpurgis. Tema „kõige parimad” olid telekatoa laual väikeses veega täidetud kristallkausis. Need olid mõeldud akvaariumi jaoks, mille Martin oli lubanud Adamile osta, kui ta natuke suuremaks saab. Siis ei pea ehk koera võtma, lootis Martin, aga seda polnud ta muidugi valjusti välja öelnud.

Samal hetkel, kui nad uksest välja astusid, helises telefon. Lauatelefonile ei helistanud enam peaaegu keegi, vahel ainult nende vanemad või mõni üksik müügiagent. Martin kaalus, kas jätta kõne vastu võtmata, aga mõtles, et kui helistab tema ema, võiks ta paluda, et nad šokolaadipudingit ostaksid, siis ei pea ta poodi minema. Nad pidid õhtu poole külla tulema.

„Oota siin väljas,” ütles ta Adamile.

„Okei.”

„Mängi niikaua sellega, ma tulen kohe,” ütles Martin ja ulatas Adamile vana kõnekaarditelefoni, mis oli ukse juures esikuriiulil.

Adam vaatas oma suurte siniste silmadega talle otsa. Siis läks ta välistrepist alla, ühes käes telefon ja teises plastämber, istus alumisele astmele ning hakkas nuppe vajutama.

Martin kuulis kööki astudes tema õrna häält.

„Üks, kaks. Neli, kakskend … Halloooo, lohe …”

„Martin kuuleb.”

„Tere, Martin.”

„Tere, isa.”

Mõnda aega valitses vaikus. Nad polnud kunagi osanud omavahel sundimatult juttu ajada.

„Kas juhtus midagi? Kas te olete terved? Kas ema …”

„Meil on kõik hästi. Ma mõtlesin ainult … tahtsin järele kuulata … Kui ema ei kuule … kuidas kasvandus edeneb? Ma mõtlen, kas need karbid kasvavad ikka nagu vaja? Probleeme pole?”

„Me hakkame just …” Martin heitis pilgu läbi välisukse jääklaasi ja nägi trepil ähmaselt Adami rohelist jopet.

„Sa tead, et minu meelest oli see mõtlematu samm, et sa töölt ära tulid ja ettevõtjaks hakkasid, ma ütlesin sulle ju. Riskantne.”

Martin hingas sügavalt sisse. Ta oli vanematelt raha laenanud, et rannakarbikasvandust rajada, aga mitte miski polnud läinud plaani kohaselt. Ta tundis end süüdlasena ja hakkas ääriveeri seletama, miks äri ei edene, jättes kõige hullemad probleemid mainimata. Ta ei tahtnud vanemaid muretsema panna.

„Küll saab korda, läheb ainult natuke rohkem aega,” lõpetas ta oma seletuse.

„Heal juhul võtab Sven sind oma kasvandusse tagasi, tal on alati inimesi vaja.”

Martin pani silmad kinni. Keera aga nuga haavas, isa. Ta tundis sappi kurku tõusvat. Varsti ütleb ta midagi, mis ajab tema suhted isaga veelgi pingelisemaks.

„Räägime sellest mõni teine kord. Adam istub ja ootab mind. Mõne tunni pärast näeme. Head aega.”

Ta vajutas kõne kinni ning jäi seisma ja mõtlema. Mida isa õigupoolest tahtis? Ta ei olnud inimene, kes helistab ainult selleks, et seltskondlikku juttu ajada, helistas peaaegu alati ema. Kas liikusid jutud, et tal on kasvandusega probleeme? Isal oli ju saare peal ikka veel palju tuttavaid. Martin raputas ebameeldivustunde maha, astus välja trepile ja võttis korvi kätte.

Ta nägi seda kohe. Rohelise jope sees, mida ta oli läbi klaasi ähmaselt näinud, ei olnud Adamit. Poiss oli jope seljast võtnud ja sellest niimoodi välja pugenud, et jäigast riidest rõivas jäi trepiastme najale püsti. Tuulehoog ajas selle samal hetkel ümber, kui Martin seda vaatas.

Martin tõstis pilgu ja nägi ainult puid.

„Adam?”

Kõigepealt tegi ta tiiru ümber maja, hõikudes üha valjemini. Kiigepostide juurde. Seal polnud kedagi. Liivakasti juurde. Sealgi polnud kedagi. Ta läks pooljoostes põõsastiku juurde, kus suvel olid tavaliselt siilid. Ka seal polnud kedagi. Ta vaatas tööriistakuuri ja kontrollis, kas kolmerattaline jalgratas on alles, oli küll.

Siis jooksis ta tee peale ja heitis pika pilgu mõlemasse suunda – Adamit ei olnud – ning uitas mõne minuti puude vahel, mõni samm sinna, mõni tänna, hõiked üha ärevamad, südamelöögid üha kiiremad. Viimaks hakkas ta mere poole minema. Komistas puujuurtele, libastus, komistas kivide otsa. Ta möödus metsaga kaetud künkast, mis jäi paremat kätt, ja läks edasi mere äärde.

Seal puhus tuul, lainete jõuline laksumine vastu kaljusid kajas tema peas vastu.

Meelde sähvatasid pildid, üha paanilisemad palved, et kohe ilmuks nähtavale Adami muretu nägu, seal, silla juures, siledate kivide kohal, või seal, suure põõsa taga, või siis kohe, kui ta jõuab selle kalju taha seal. Aga kuhu Martin ka ei vaadanud, valitses seal vaikus ja tühjus, Adamit ei olnud.

Äkki silmas ta midagi hoopis muud selle suure kivi kõrval, mis neil alati orientiiriks oli – sealt võib vette hüpata, seal on sügav. See asi ulpis seal erksalt nagu mingi puuvili mõnest teisest maailmast, mingist kurjast dimensioonist, mis polnud kunagi varem Martini ellu sekkunud – mitte niimoodi.

Vees ulpis Adami punane plastämber.