Читать книгу Virvavesi - Susanne Jansson - Страница 7

Tema vanemad olid ostnud selle maja vähem kui kaheksakümne tuhande krooni eest, seitsmekümnendatel aastatel, varsti pärast abiellumist. Nad tahtsid, et neil oleks isa lapsepõlvemaal Orusti saarel oma koht, kus suviti maasikaid kasvatada, ujuda ja sõudepaadiga kalal käia – kahekorruseline kuuekümne viie ruutmeetri suurune puumaja, kus oli klaasveranda ja viis ilusat väikest tuba, kõik, mida hing igatseda oskas. Aga mida rohkem eluaastaid neile lisandus, seda harvem lahkusid vanemad oma mugavast majast Uddevallas.

Pärast gümnaasiumi oli Martin läinud Göteborgi ülikooli bioloogiat õppima. Ta leidis Majornas väikese üürikorteri, mille sai hiljem vanemate abiga ära osta. Aga teoreetiline õpe ei sobinud talle ja ta jättis ülikooli juba esimese semestri järel pooleli. Ta sai ühes äärelinna spordipoes müüjakoha. Ajutine töö, ütles ta endale, kuni ta mõtleb, mida oma eluga peale hakata. Ja sinna jäigi ta pidama. Töökoht polnud ei meeldiv ega ebameeldiv, ta tõusis lihtsalt hommikul üles ja läks sinna. Tööpäevade õhtud veetis ta enamasti kodus. Tal ei olnud suuremat isu lõbutseda ja Göteborgis polnud tal kuigi palju sõpru. Nädalavahetustel sõitis ta Orustile ja nautis majas ja aias omapead olemist. Lapsena oli ta kõik oma suved ja koolivaheajad seal veetnud ja viieteistaastaselt Henåni sukeldumiskursustele läinud. Teinud aastate jooksul läbi mitu edasijõudnute kursust, oli ta saanud rahvusvahelise sukeldumissertifikaadi. Poemüüjana tööle asudes hakkas ta saama palka ja soodushinnaga kaupu ning nii oli tal võimalik hankida parem varustus ja saarel viibides sukeldus ta peaaegu aasta ringi. Ta unistas sellest, et saaks kunagi endale lubada reisimist ja soojemates vetes sukeldumist.

Kui Martinile pakuti tööd Orusti suures rannakarbikasvanduses, tegi ta vanematele ettepaneku, et hoiab maja korras, kui saab vastutasuks seal elada. Ema ja isa näisid lausa kergendust tundvat, et pääsevad maja hooldamisest, ja Martin ütles kohe oma müüjakoha üles.

Vanemate loal ja oma ühetoalise korteri müügist saadud rahaga tegi ta majas diskreetse remondi. Pani sisse elektrikütte, vahetas osa viiekümnendate aastate köögisisustusest välja, moderniseeris vannitoa, lihvis ilusad laudpõrandad üle ja värvis kõik männilaudadega vooderdatud seinad valgeks. Kui ta oli maja enda omaks teinud, armastas ta seda uutmoodi. See oli kuidagi puhas ja värske, justkui oleks kõik saanud uue hingamise, justkui poleks midagi vana alles.

Sel päeval, kui Alexandra tema juurde sellesse majja kolis, tundis ta, et tal on kõik, mida ta on eales soovinud. Nendest saab perekond. Martin hakkas pidama plaani rajada oma väike rannakarbikasvandus. See võttis mõne aasta aega, aga lõpuks tegi ta selle teoks ja alguses näis kõik hästi minevat.

Siis hakkasid tekkima probleemid.

Alexandraga oli ta tutvunud ühel laupäevaõhtul Lüüsis – pansionaadis, kus oli restoran ja suviti mängiti elavat muusikat – paar aastat pärast saarele elama asumist. Robert oli talle augu pähe rääkinud, et võiks õhtul välja minna. Orustil üles kasvanud Robert oli lapsepõlvesuvedest saadik Martini parim, alati nii hakkaja sõber. Pärast Roberti abiellumist Liaga ei tekkinud sõpradel kuigi tihti võimalust koos kõrtsi minna.

Otsa tegi lahti Alexandra. Martin seisis üksinda baarileti ääres, Budweiser käes, kui Alexandra ligi astus ja teda tantsima kutsus.

Martin kõhkles, ta polnud suurem asi tantsija.

„Sa ei või siin ometi niisama passida,” ütles tüdruk ja naeratas talle. „Tantsuõhtul tuleb lõbutseda. Inimestega tuttavaks saada. Suhelda. Tule nüüd.”

Ta tiris Martini tantsupõrandale ja kui nad olid naha märjaks tantsinud, istusid nad ühte lauda ja jõid koolat. Alexandra pidi pärast autoga koju sõitma. Robert suhtles saali teises otsas sõpradega, ta tundis sel saarel peaaegu kõiki. Alexandra ja Martin sobisid algusest peale hästi kokku. Väike, blond ja elav Alexandra oli Martini otsene vastand.

Tol õhtul koju jõudes oli Martin juba armunud. Alexandraga veedetud õhtu ajas ta nii elevile, et ta ei tahtnud endale tunnistada, et see ka hirmutas teda pisut. Neil oli olnud nii lihtne suhelda, endast rääkida, teineteist puudutada, mis ei olnud Martinile muidu loomupärane. Kas Alexandra suudab teda taluda, kui õpib tundma tema tõelist mina? Või äkki oligi see uus, aval Martin tema tõeline mina, Alexandral oli nüüd õnnestunud ta lihtsalt ellu äratada?

Kuigi ta oli juba kolmekümne ligi, polnud tal kunagi olnud pikemat suhet, mitte ühtegi tüdruksõpra, kellega tal oleks olnud tõsised kavatsused, mitte kedagi, keda ta oleks elu lõpuni enda kõrval ette kujutanud. Aga ta oli alati tahtnud lapsi. Lapsi pidi olema palju, ta teadis oma kogemuste põhjal, kui üksildane, kui vaikne võib olla elu ilma õdede-vendadeta.

Alexandra töötas Orusti raamatukogus ja sõitis iga päev tööle Göteborgist, kus ta oli üles kasvanud ja kus tema vanemad endiselt elasid. Ta oli elanud mitu aastat koos ühe Keskkonnapartei poliitikuga ja lõpetanud selle suhte hiljuti.

Ta oli otsekohene ja elav ning talle näis meeldivat kompida Martini vaikset ja rahulikku loomust, otsida uusi teid nagu mööda kaledat kivi voolav vesi. Nad kohtusid üha sagedamini. Nad istusid poole ööni üleval, kuulasid Alexandra vinüülplaate ja jõid Martini viskit, rääkisid mineviku teelahkmetest ja tulevikuunistustest.

Vähem kui poole aasta pärast jäi Alexandra lapseootele ja kolis Martini juurde elama.