Читать книгу Kasside salajane keel - Susanne Schötz - Страница 5

Inimene ja kass, kaks liiki, üks keel, mis ehitab silla nende kahe liigi vahele – kas selline asi on üldse mõeldav? Teadusel pole sellele küsimusele – vähemalt seni veel – mingit vastust. Kuid paljud kassiomanikud on kindlalt veendunud, et just nende kass oskab kindlasti rääkida. Ka mina ei lase end heidutada ning väidan: No muidugi ta oskab rääkida! Aga samas on minus ka kübeke teadlast. Ja tema sõnab, et siin on tegemist teesiga, mida ma alles kavatsen uurima hakata! Seega pole mingi ime, et ma võtsin kätte ja hakkasin teesi „Kassidel on keel“ teaduslikult tõestama – ja seda omaenda eriala, foneetika, vahenditega.

See teaduslik auahnus on muidugi suunatud kasside verbaalsele väljendusvõimele. Kas on olemas „sõnu“, mis on kõikidele kassidele ühised? Kas neid võib üldse sõnadeks nimetada? Ja kas saab olla keelt, mida olenemata kasside üldisest käitumisest saab inimene mõista, õppida ja kasutada?

Aga enne kui me foneetilist teadust hakkame tegema, õpime tundma meie uurimisobjekte: viit kassi, kel nimeks Donna, Rocky, Turbo, Vimsan ja Kompis. Nendega jagame mina ja mu abikaasa oma kodu, nad on meie õnneallikas ja teadusliku auahnuse põhjustajad.

Ma ärkan vara. Hommikusest unisusest hoolimata tõusen ma meelsasti ning valmistan kassidele hommikusööki. See rituaal tekitab päeva esimese võimaluse vestlemiseks. Nagu iga õige rituaal, järgib hommikusöökki kindlat ja reeglipärast tseremooniat.

Esimesena tervitan ma Vimsanit, kassipreilit, kes magab külalistetoa diivanil. Samal ajal kui ma tema toidukaussi täidan, kiirustab ta, saba õieli, minu juurde, liibub ja hõõrub end mu jalgade külge, hüppab kraanikausile ja niuksub tasa, justkui tahaks ta öelda: „Tere hommikust! Kena, et sa juba siin oled. Mul on kõht tühi.“ „Tere hommikust, armsake,“ ütlen mina ja paitan teda enne toidukausi tavapärasesse kohta asetamist kergelt pea pealt. Enamasti kepsleb ta rõõmust ja puksib oma pead mu käe vastu. Kurr! – „Aitäh.“

Kolmikud on järjekorras järgmised. Nad seisavad ootusärevalt köögiukse ees ja tervitavad mind pehme nurrumisega. Jälle kõlab kurr, kuigi seekord pidasid nad silmas: „Tere hommikust!“ Kõuts Turbo, kes kunagi küll ei saa, hüppab kohe köögipingile, lööb nurru, kurrub ja hõõrub pead mu käe vastu, kuniks ma tema toitu ette valmistan. Ma kõnelen tasa kõigi kolmega: „Tere, kallikesed, kena, et te juba ärkvel olete, jah, kohe saate midagi süüa!“ Rocky tõuseb tagajalgadele, toetub esikäppadega mu põlvele ja laseb kuuldavale pika mjää-uuu!, mida ma tõlgendan kui „oh, küll see lõhnab hästi, mina tahan ka!“.

Donna hüppab graatsiliselt köögipukile, vaatab mulle ootusärevalt otsa ja toob kuuldavale kannatamatult nõudliku kurr-kräuu-hi! – „Olgu nüüd hommikusöök olla!“. Lõpuks on kõik oma kohtadele jõudnud ning nätsutavad ahnelt ja täie pühendumusega toidu kallal.

Kompis veetis öö esikus, oma lemmiktekil tabureti otsas. Ta sirutab ja ringutab end kogu oma uhkes ulatuses, mis loob veidra kontrasti heleda beebi-mäuga mmiiihh – „Ära mind unusta, minul on ka kõht tühi!“ Kui ma kausi õigesse kohta panen, hõõrub ta pead mu jalgade vastu ja kurrub vaikselt. Kurr! – „Aitäh!“ „Palun, sõbrake,“ vastan ma ja silitan teda kukla pealt.

Siis lähen ma välja aeda, kust on näha naabrikassi Hallvalgikut oma uues korvis köögiakna all pesitsemas. „Tere hommikust, Hallvalgik,“ ütlen ma. „Magasid hästi?“ Nii kui ta mind näeb, ringutab ta aeglaselt ja turnib kergel sammul akna kõrvale laotud puuvirna pidi üles, õigustatud ootuses, et ma asetan sinna tema toidukausi. Hallvalgik on minuga veel üsna võõristav. Ma lähenen talle teatava ettevaatusega ja püüan teda hellalt otsmiku pealt silitada. Ta protesteerib otsekohe: Näu-näu! – „Ei, täna mulle see ei meeldi.“ „Hüva, nagu soovid,“ ütlen ma ja lähen tuppa tagasi, kus teised kassid mind ootavad. Rituaal on läbi viidud. Kõik kassid on toidetud. Minu päev võib alata.

Hommikurituaal kassidega on alati huvitav, tekitab kohe hea tuju ja teeb sel moel ka eelootava stressirohke päeva talutavamaks. Meie suhtlus, meie viis üksteisele tere hommikust soovida ja koos hommikust süüa on parim moodus päeva alustamiseks. Isegi kui rituaali kulg alati sedasama mustrit järgib, suudavad mu kassid mind ikka ja jälle väikeste variatsioonidega üllatada. See on segu sõbralikest ja rõõmsatest häälitsustest, mis erinevad väikestes nüanssides. Vahepeal olen neid üpris hästi tõlgendama õppinud. Seega mõistan oma kasse iga päevaga aina paremini.