Читать книгу Kasside salajane keel - Susanne Schötz - Страница 9

Vimsan sattus sageli teiste kassidega õues kismadesse. Mustvalge ja Hallikvalge olid kahtlemata tema vaenlased. Kui siis üks väike must valgete käppade, valge rinna ja valge kõhualusega kõuts millalgi talvisel ajal meie aeda ilmus, oli pea iga päev kaklus lahti. See noor kastreerimata kõuts oli Vimsanist väga huvitatud, too ei tahtnud kõutsiga aga mingit tegemist teha. Tüli tõusis kõrgel õunapuu otsas, meie hekis ja muru pealgi. Ühel päeval ilmus kõuts välja näohaavaga, mis mitte kuidagi paraneda ei tahtnud. Paistis, et ta on kodutu. Me viisime ta loomaarsti juurde ja otsisime omanikku, aga meie teatele ei vastanud keegi.

Kõutsist oli vahepeal saanud päris hea sõber. Ta oli meelsasti meie läheduses, kui me aiatöid tegime või õues kohvi jõime. Me ristime ta Kompiseks (rootsi keeles ’semu’, ’sõber’). Ja – nagu te juba aimate – jäigi ta meie juurde. Nüüdseks on ta suur ja üsna paksuks läinud, aga me armastame teda täpselt sellisena, nagu ta on. Kuigi ta on meie suurim kass, on tal kõige peenikesem hääl. Tema hääl on isegi kõrgem kui meie kõige väiksema, Vimsani, oma.

Ja nii otsustatigi, et meie viie kassiga perekond on koos Kompisega täielik.