Читать книгу Kasside salajane keel - Susanne Schötz - Страница 6

Te kindlasti juba aimasite: ma olen kassifanaatik – kattatant nagu minu emakeeles rootsi keeles öeldakse. Ma ei suuda elu ilma kassideta ette kujutada ja nii on see minu mäletamist mööda alati ka olnud.

Niisiis otsisin ja leidsin ma ikka ja jälle võimalusi kassidega lähemalt tutvuda, neid jälgida ja neilt õppida. Kuna ma olen elukutselt foneetik ning uurin seega (keele)häälikuid ja häälitsusi teaduslikult, olen ma keskendunud eelkõige häälitsustele, millega kassid end inimestega kontakti astudes väljendavad. Häälitsuste variatsioonide ja nüansside rohkus on täiesti hämmastav ja lisaks erinevad need ka kassiti. Selle mitmekesisuse uurimises veel lõppu näha ei ole.

Ja ometi on ühisosa olemas. Olen kirja pannud oma kogemused ja leiud, millest võib teistele kassisõpradele vestmikuna palju kasu olla ning mis võib viia kasside parema mõistmiseni. Kui oleme võimelised mõistma, mida meie kassid meile öelda tahavad, sest oleme võimelised neid hoolikamalt kuulama, muutub vastastikune mõistmine oluliselt paremaks. Meie suhe kassi ja kassi suhe meisse muutub intensiivsemaks. Suudame tema vajadusi paremini ja kiiremini ära tunda ning ka täita.

Olen kasse armastanud nii kaua, kui mäletan. Kuigi mu lapsepõlvekodus kasse ei olnud, soovisin igal aastal nii sünnipäevaks kui ka jõuludeks just kassipoega, kuid sain kingituseks vaid karvaseid mängukiisusid ...

Alles täiskasvanuks saades võisid tõelised elusad kassid minu poole sisse kolida. Oma esimesed kassidest seltsilised sain ma sõpradelt ja sugulastelt, kes oma koduloomi enam kas hooldada ei saanud või ei tahtnud.

Nii õppisin ma tundma üht sõbralikku mustvalget puujalgset kõutsi nimega Fox ehk Üleskeeratud Rebane. Tema hüüdnimi ei tulnud tühjast kohast. Ta tõmbles kogu aeg ringi ja läks kõige pisemate asjade peale närvi. Aga! Niipea kui ta minu juurde jõudis ja oma transpordipuurist välja sai, et minu kahetoalist korterit sondeerida, oli ta väga sõbralik, malbe ja uudishimulik. Ta nurrus rõõmsalt enda ette, lasi uue toidukausi sisul hea maitsta, tegi endale minu voodi peale mõnusa pesa ja jäi magama.

See oli armastus esimesest silmapilgust, mis jäi veel mitmeks õnnelikuks aastaks kestma. Kui saabus päev, mida kõik loomasõbrad pelgavad, pidin ka mina vana ja väga haige kõutsi tema viimsele teekonnale saatma ja tal uinuda laskma. Kuigi mu lein oli tohutu, polnud kassivaba elu minu jaoks enam mõeldav. Niisiis – mu abikaasa Lars ja mina võtsime enda juurde aeg-ajalt puhkusekasse: mängisime kassihoidjaid, kui nende omanikud parasjagu reisil olid.

Meie lemmikud puhkusekülalised olid väga elegantsed, kuid samas kõrgid Birma kassipreilid Ljudmilla ja Estrella, nagu ka tiigritriibuline, graatsiline ja kõrge intelligentsiga Kissesson.

Paksuke, mustjas, kena, uje ja eriti sõbraliku olemisega kõuts Vincent elas mõne aja jooksul kaks-kolm korda aastas meie juures. Kuna ta meeldis mulle nii väga (ja kuna ta autosõite transpordipuuris nii väga vihkas), pikenes tema viibimine meie pool sageli, mis päädis sellega, et sain ta üsna tihti omanikele plaanitust palju hiljem tagastada. Pärast mõnd aastat tohtis ta lõpuks meie juurde päriselt sisse kolida. Seitse pikka aastat hoolitsesime tema eest, toitsime dieedikohaselt ja süstisime vaesele diabeetikule kaks korda päevas insuliini. Mida lähemale tema surmale, seda rohkem ravimeid ta vajas. Lõpuks tähendas see üheksat erinevat tabletti, mida ta kaks korda päevas manustama pidi. Ta vihkas seda. Me pidime kogu oma loomingulisuse kokku võtma, et ta ravimid alla neelaks. Sellele järgnevate maiustustega saavutasime edu.

Ma õppisin keeleteadust ja foneetikat, Vincent minu kirjutuslaual peesitamas, ja töötasin oma doktoritöö kallal. Kui ta aastal 2010 suri, olime ahastuses. Ma leinasin nagu aastaid varem, kui Fox meie seast lahkus. Minu mees, kes on sama suur kassiarmastaja nagu minagi, vandus, et ta ei võta enam mitte kunagi ühtegi kassi.