Читать книгу Kasside salajane keel - Susanne Schötz - Страница 8

Meie aeda sattus sageli üks suur, kena ja kohitsemata kõuts, keda me lihtsalt Punaseks nimetasime. Tema pelglikkus ei takistanud teda mitte kuidagi meie hekki oma territooriumina märgistamast. Täiesti loogilisel kombel ajas ta kõik teised, keda ta kutsumata sissetungijateks pidas, lihtsalt ära ning nägi hirmsasti vaeva, et mõlemat (kastreeritud) naabrikassi oma ülemvõimus veenda. Ta ei jäänud kunagi kauaks. Me eeldasime, et küllap tal kusagil ikka kodu on. Kaks aastat hiljem leidsime ta vigastatult ja pisut hiljem tundus ta terveks olevat saanud. Me eeldasime endiselt, et keegi hoolitseb tema eest. Siis hakkas tal jälle kehvemini minema. Me pakkisime ta sisse, viisime loomaarstile, aga oli juba liiga hilja. Vigastused olid liiga suured. Lisaks oli tal arenenud pahaloomuline kasvaja ja loomaarst pidi ta magama panema. Me olime ahastuses. Kuidas me ei näinud, et tegemist on kodutu kassiga, ja miks me tema arstile viimisega nii kaua viivitasime? See oli minu jaoks ränk löök. Ma vandusin, et ei jää enam kunagi ootama. Kassi, kes näib olevat haige või haavatud, viin ma otsekohe loomaarstile – ilma välja uurimata, kellele ta kuulub. Ma ei olnud teda kuulanud, ma ei olnud temast aru saanud ...

Mõni aeg hiljem ehitasin ma naabrikassidele väikese kassiluugi, mille kaudu nad külma korral meie keldrisse sooja saaksid tulla. Väikest sooja ruumi keldris varustasin ma toidu, tekkide ja veega. Järgmisel hommikul tahtsin ma kohe kontrollida, kas Mustvalge ja Hallikvalge on oma uue soeruumi ja toidu juba avastanud, aga kui ma alla keldrisse läksin, ootas mind hoopis üllatus ees: üks täiesti võõras, väga väike hallitriibuline kass oli end aknalauale õdusalt sisse seadnud ning vaatas mulle hirmust ja uudishimust suurte tumedate silmadega otsa.

Ma ei teadnud, mida teha, sest pidin tööle ruttama. Võib-olla oli kass vaid lühikeseks külastuseks läbi astunud. Aga kui ma siis pärast tööd jälle alla keldrisse läksin, oli võõras kass endiselt seal. Ta lubas mul end ettevaatlikult silitada ning ma avastasin, et tema parem tagumine jalg oli rängalt vigastatud. Kogu jalg oli üks suur avatud haav. Karv oli peaaegu täielikult maha tulnud ning ripendas ebamääraste tutsakatena keha küljes. Haav oli juba põletikus ja nägi kohutav välja. Loomaarstile! Tema ravimine võttis terve päeva. Luid ta murdnud polnud, aga haava kinni õmmelda ei saanud, sest liiga palju karva ja nahka oli ära rebitud. Võis vaid loota, et kõik paraneb iseenesest.

Me helistasime politseisse ning otsisime omanikku nii internetikuulutuste abil kui ka ajalehtedest. Need, kes ühendust võtsid, läksid pettunult tuldud teed tagasi – tegemist ei olnud nende kassiga. Meilt oli ta vahepeal nime saanud: Vimsan. See tähendab rootsi keeles ’pepuõõtsutaja’. Igal sammul huljutas ta oma tagumenti, mis tulenes ilmselt jalavigastusest. Kuu möödudes oli haav lõpuks paranenud ja sideme võis ära võtta. Selleks ajaks oli Vimsan end meie juures juba sisse seadnud. Meie pere oli seega saanud ühe liikme võrra suuremaks.

Vimsan on lahe kass – aga ainult siis, kui ta seda ise tahab. Ta on väga iseseisev, seetõttu kahtlustame, et ta on minevikus nii mõndagi läbi elanud. Näiteks pätsab ta meie taldrikutelt toitu. Ehk pidi ta sellist taktikat kasutama, et ellu jääda? Meiega mängib ja mürab ta rõõmsasti, aga teisi kasse ta ei salli. Vimsan ronib meelsasti sülle kaissu, kuid ise teda tõsta ja puudutada ei tohi. Kui teda sellegipoolest sülle haarata, lööb ta kohe hambad sisse.

Meie aga armastame seda väikest pruunikashalli triibulist kassipreilit tema suure jalaarmi ja liiga lühikese sabaga (mille otsa oli ta ilmselt oma varasemas elus kaotanud) tohutult.